Kristi Nero kaitseb doktoritööd „Dynamic vulnerability in the COVID-19 pandemic: experiences of the socially marginalised in Europe“

11. novembril kell 13.00 kaitseb Kristi Nero sotsioloogia erialal doktoritööd „Dynamic vulnerability in the COVID-19 pandemic: experiences of the socially
marginalised in Europe“ („Dünaamiline haavatavus COVID-19 pandeemia ajal: sotsiaalselt tõrjutute kogemused Euroopas“).

Juhendajad:

professor Kati Orru, Tartu Ülikool
dr Tor-Olav Nævestad, transpordiökonoomika instituut (Norra)

Oponent:

professor Alexander Fekete, Kölni Tehnikakõrgkool (Saksamaa)

Kokkuvõte

Ühiskondlikult tõrjutud inimesed on vastuvõtlikumad hädaolukordade negatiivsetele mõjudele. Samal ajal süvendavad hädaolukorrad omakorda vaesust ja ebavõrdsust. COVID-19 pandeemia ajal olid vähekindlustatud rühmade seas keskmisest kõrgemad nii nakatumis- kui ka suremusnäitajad. Nende toimetulekut hädaolukordades ei ole seni aga sotsioloogiliselt piisavalt uuritud. Doktoritöö selgitab supiköökide, päevakeskuste ja varjupaikade ning nende klientide pandeemiakogemusi kaheteistkümne Euroopa riigi näitel. Töö analüüsib haavatavuse kujunemist tõrjutute seas, rõhutades, et see ei ole vaid teatud rühmadele iseloomulik omadus. Haavatavus kujuneb dünaamiliselt isiklike võimete ja ressursside, kogukondlike ja ametlike tugivõrgustike ning hädaolukorra eripärast tulenevate mõjurite koostoimel.

Doktoritöö tulemused osutavad sellele, et puudused avalike tugistruktuuride ning kommunikatsiooni toimimises ja kättesaadavuses pandeemia ajal halvendasid tõrjutud rühmade olukorda. Neile ei olnud alati tagatud võrdne ligipääs riiklikele teenustele, supiköögid ja päevakeskused suleti, tänaval viibimine keelustati ning osa sotsiaaltööst peatus, suhtlus toimis vaid telefoni teel või sulgus digiluku taha. Laialdane väärinfo levik haavatavates kogukondades näitas, et nendeni ei jõudnud avalikkusele suunatud COVID-19 teave, mis oli sageli ainult ametlikus keeles, mida ei usaldatud või ei mõistetud. Väärarusaamad pärssisid käitumisjuhiste järgimist ja pisendasid pandeemiaga seotud riske.

Sotsiaalabiasutuste roll hädaolukordades vajab suuremat tähelepanu. Enamasti on sotsiaaltöötajatel lisaks teadmistele ja kogemustele kriisijuhiste edastamiseks vajalik usaldusväärsus, mis võimaldab tõrjututeni jõuda ning julgustada käitumismuutusi. Hädaolukordade laiaulatuslik ühiskondlik mõju muudab vajalikuks kaasata sotsiaalhoolekande esindajad partnerina hädaolukordadeks valmistumisel, neile reageerimisel ja nende mõjudest taastumisel. Individuaalsete haavatavuse allikate kõrval ametiasutuste ja sotsiaalsete tugivõrgustike toimimisest ning olukorrast tingitud haavatavustegurite süstemaatiline väljaselgitamine on tõhusamate ja sotsiaalselt õiglasemate kriisimeetmete kujundamise alus.