Kuidas pöörata ühiskonna andmestumist enda kasuks? Muutused usalduse ja ohu hinnangutes

Anu Masso

Artiklile viitamine: Masso, A. (2023). Kuidas pöörata ühiskonna andmestumist enda kasuks? Muutused usalduse ja ohu hinnangutes. M. Ainsaar (toim). Muutuv ja mitmekesine Eesti Euroopa Sotsiaaluuringus. Tartu Ülikool.

Sissejuhatus

Andmed on võrreldavad looduse ja õhuga, mis meie igapäevast elukeskkonda loomulikult ümbritsevad. Kuid erinevalt teistest looduslikest ressurssidest on andmed inimeste ja institutsioonide poolt taaskasutatavad. Üha suurenev andmete liikumine on kaasa toonud inimeste igapäevaste elude, institutsioonide, sotsiaalsete ja kultuurisuhete ümberkujundamise. Seni on teadmata, kuidas selle muutuse taustal teisenevad inimeste suhted andmetega, mis kannavad erinevat teavet, ja asutustega, kes andmeid koguvad, väljastavad ja kasutavad. Ühiskonna andmestumine on protsess, kus varasemalt rutiinsed igapäevased tegevused muudetakse mõõdetavaks, nende kohta korjatakse informatsiooni ja see informatsioon väljendub andmetes (vt nt Masso et al., 2020).

Mitmed uuringud Eestis (vt Masso et al., 2020) on käsitlenud teemat, kuidas andmestumine on seotud individuaalse privaatsusega ehk kuivõrd inimesed tunnevad end ohustatuna, juhul kui sõbrad või lähedased kasutavad ja jälgivad neid ja nende andmeid, vähem on uuritud, kuidas erinevad ühiskonna  rühmad mõistavad institutsionaalset privaatsust (vt Männiste & Masso, 2018; Kennedy & Moss, 2015) ehk seda, kas ja kuidas üksindiviidid usaldavad või tunnevad end ohustatuna, kui erinevad institutsioonid kasutavad nende kohta kogutud andmeid. Institutsioonide ja platvormide poolt kogutavad andmed ning sellega seotud ohud said rahvusvaheliselt üldtuntuks seoses Cambridge Analytica skandaaliga 2013. aastal, kui esmakordselt laiemas avalikkuses hakati rääkima sellest, et erakorporatsioonid kasutavad inimeste kohta kogutud andmeid ärilistel eesmärkidel. Teema võimendus globaalse Covid-19 pandeemia puhkedes 2020.aastal, mil inimeste kontaktide, asukohtade jms andmete kogumine ja inimeste jälgimine nende andmete abil muutus üle maailma oluliseks teemaks. Neid kasutati inimeste igapäevase liikuvuse kontrollimisel, ennustamisel ning seeläbi pandeemia leviku tõkestamisel (vt nt Reili & Masso, 2022; Taylor et al., 2020). Seni puuduvad aga uuringud Eestis selle kohta, kuidas on muutunud suhtumine privaatsusesse nende viimaste aastate jooksul, kui andmestumine on kasvanud.

Institutsionaalse privaatsuse uurimine on oluline mõistmaks, millised on üksikisiku suhted ja suhestumine andmeid loovate, jagavate ja kasutavate institutsioonidega. See on üks oluline osa uue andmeühiskonna kujunemisel. Tavade, normide ja käitumiskonventsioonide kujunemine seoses enda andmete jagamisega eri institutsioonidele on oluline osa kujunevast andmekirjaoskusest. Selline andmekirjaoskus sisaldab kahte osa – ühest küljest kirjutatud käitumisreeglistikud, mis sõnastavad standardid ja kriteeriumid, kuidas andmetega ümber käia, aga ka võimalikest sanktsioonidest reeglite rikkumise korral. Selline andmekirjaoskus kujundab ka seda, kuidas me andmetega seotud ohtude korral reageerime või milline sotsiaalne reaalsus andmeid kasutatavate asutuste poolt  luuakse (nt automatiseeritud otsustamine). Teisalt tähendab andmekirjaoskus ka inimeste pädevust selle osas, kuidas igapäevastes olukordades loomulikult ja harjumuspäraselt tegutsetakse.

See ülevaade otsib vastuseid küsimusele – kas ja kuidas on ühiskonna andmestumise ning globaalsete murranguliste sündmuste kontekstis muutunud Eesti elanike institutsionaalne usalduse seoses andmestumisega viimase seitsme aasta jooksul, ning kuidas neid muutusi tõlgendada?

Metoodika

Ülevaade kasutab Euroopa Sotsiaaluuringu (ESS) 2021.aastal Eesti küsitluse käigus kogutud andmeid institutsionaalse privaatsuse kohta. Uuritavatelt küsiti ‘Kas Teil on olnud tunne, et mõned asutused või inimesed rikuvad interneti, sotsiaalmeedia või mobiiltelefonide andmete kasutamise kaudu Teie privaatsust’? Uuritavatele esitati nimekiri erinevatest isikutest nagu pereliikmed, võõrad inimesed, tööandja, sõbrad ja tuttavad, ning institutsioonidest nagu riigivõimu asutused, äriettevõtted, kohaliku võimu organid, tervishoiu- ja haridussüsteem ning teadusasutused. Vastajatel paluti hinnata ohustatust, ehk tunnet, et need isikud või institutsioonid rikuvad inimese privaatsust skaalal, kus 5 tähendab „pidevalt, väga sagei“, 4 „küllalt sageli, korduvalt“, 3 „mõnikord“, 2„harva“ ja 1 „üldse mitte“. Tulemusi on analüüsitud peamiste sotsiaal-demograafiliste näitajate lõikes, nagu sugu, vanus, haridus.

Samuti võrreldakse ESS 2021. aasta tulemusi 2014.aastal Eestis läbiviidud Mina.Maailm.Meedia uuringu tulemustega (uuringu kohta vt lähemalt Kalmus et al., 2020). Kui osa tunnuseid on kahes uuringus otseselt võrreldavad, siis teatud küsimuste osas on sõnastust hilisemas uuringus muudetud. Nii oli 2014.aasta küsimustikus riigivõimu asutuste täpsustusena märgitud vastajatele maksuamet ja politsei, 2021.aasta küsimustikus oli see asendatud statistikaameti ja terviseametiga.

Lisaks võrreldakse Euroopa Sotsiaaluuringu tulemusi rahvusvahelise projekti ’Heaolu automatiseerimine Läänemere piirkonnas: automatiseeritud otsuste tegemise tagajärjed demokraatlike väärtuste jaoks’ raames 2021. aastal kogutud riigi rahvastiku suhtes esinduslike küsitlusega Eestis, Rootsis ja Saksamaal. Nimetatud uuringu raames küsiti inimestelt nende hinnanguid erinevate andmete kasutamise kohta automatiseeritud protsesside arendamiseks. Rahvusvaheline võrdlus aitab ESS uuringu tulemusi täiendavalt tõlgendada.

Institutsionaalse privaatsuse tunnetus Eestis aastal 2021

2021.aasta tulemused näitavad, et inimesed tunnevad, et nende privaatsus on kõige enam ohustatud juhul, kui äriettevõtted ja võõrad inimesed kasutavad nende kohta kogutud andmeid (tabel 1). Vähem ohtu privaatsusele tunnetatakse kui riigivõimu asutused, sõbrad-tuttavad, tööandja ja tervishoiusüsteem kasutavad inimese kohta kogutud andmeid.

* Küsimuse skaala: 5 – pidevalt, väga sageli, 4 – küllalt sageli, korduvalt, 3 – mõnikord, 2 – harva, 1 – üldse mitte. Puuduvad väärtused (raske öelda, vastamata) on käesolevast analüüsist välja jäetud.  

** Uuringu Mina.Maailm.Meedia tulemused (vt Männiste, Masso, 2018).

*** ESS 2021. a uuringu tulemused. Küsimus sisaldus vaid 2021.a uuringus.

Kõige vähem tunnevad inimesed end ohustatuna, kui inimeste kohta kogutud andmeid kasutavad erinevatel eesmärkidel kohaliku võimu organid, teadusasutused, pereliikmed ja haridussüsteem. Tegemist on arvatavasti institutsioonide ja isikutega, keda inimesed tajuvad endi jaoks kõige lähedasematena ning keda kõige enam usaldatakse. Kohalikele võimuorganitele oma andmete usaldamise taga on ilmselt asjaolu, et kohaliku võimu esindajatega on väiksem võimudistants ning inimesi tuntakse, aga ka usaldatakse enam. Teisalt võib kohalike võimuorganite usaldamise taga olla pragmaatiline kaalutulus - käega katsutavate ja igapäevaelu teenuste saamiseks, aga ka tagamiseks on vajalik inimeste endi tegevuse kohta andmete jagamine (näiteks lasteaia või koolikoha saamiseks). Teadusasutuste usaldamise taga võib olla küsitluse läbiviimise aeg, mis langes kokku pandeemiaga, mil avalikkuses võtsid sageli sõna teadlased, kelle soovitustest inimeste igapäeva elu, liikumine ja tervis sel perioodil tuntavalt ja tajutavalt sõltus. Samuti võib selle taga olla teadlaste suhteliselt suur usaldamine Eestis (Ainsaar et al., 2020). Üksmeelselt kõige väiksemat ohtu nähakse andmete usaldamisega haridusinstitutsioonidele. See võib tuleneda sellest, et inimesed ei pruugi olla teadlikud andmetest, mis haridussüsteemis liiguvad. Teisalt võib tulemus olla ka tõlgendatav sellega, et haridussüsteemis liiklevad andmed on igapäevaselt suhteliselt käegakatsutavad (nt lapsevanemate juurdepääs oma laste hinnetele Stuudiumi kaudu), mistõttu inimestel võib tekkida usaldus ja teatav ohutaju puudumine selliste andmete osas.

Huvitav on ka see, et kõige suurem variatiivsus ohu hinnangutes on tööandja või äriettevõte tegevuse puhul. Sellisel juhtudel oli suhteliselt suur hulk inimesi selliste andmete jagamisega olid nõus või vastupidi, polnud nõus (tabel 1).

Eesti võrreldes teiste riikidega – andmete kasutamine ja ohutajud 2021

Et paremini mõista, mis iseloomustab Eesti elanike suhet andmetesse ja andmestumisse ning kuidas nimetatud ohutajude eripärasid tõlgendada, võrdlen Eestit  Rootsi ja Saksamaal (tabel 2) läbiviidud uuringuga.

See uuring käsitles ka andmete kasutamisega seotud ohustatuse tunde muutustning võimaldab analüüsida milliste andmete , milliste andmete kogumise ja jagamise osas tuntakse end ebakindlamalt.

Eestis, Saksamaal ja Rootsis 2021. aastal läbiviidud võrdlusuuringu tulemused näitavad, et võrreldes teiste riikidega arvasid Eesti elanikud oluliselt enam, et viimase viie aasta jooksul on kasvanud ohud ja riskid, mis tulenevad erinevate andmete kogumisest ja kasutamisest institutsioonide poolt. Kui Rootsis ja Saksamaal oli ohtude kasvu tähele pannud vastavalt 16% ja 18% uuritavatest, siis Eestis 25%. Need  riikide erinevused on statistiliselt oluliselt erinevad.

Tulemused näitavad (tabel 2), et kõige enam usaldatakse isikut tõendavate dokumentide andmeid (mh biomeetrilised andmed) ning teisi riigiasutuste poolt kogutavaid andmeid. Vähem usaldatakse veebikasutuse andmete usaldusväärsust ja neid andmeid, mida on kogunud eraettevõtted (tabel 2), mis kinnitab eelnevalt käsitletud Euroopa Sotsiaaluuringu tulemusi. Teisalt näitavad võrdlusuuringu tulemused, et Eesti elanike usaldus erinevat tüüpi andmete (ja neid kogunud institutsioonide) vastu oli kõige kõrgem (keskväärtus 3.08), võrreldav Rootsi hinnangutega (3.06), võrreldes Saksamaa elanike oluliselt madalamate hinnangutega (2.85).

* Keskväärtused skaalal 1 – ei usalda üldse, 5 – usaldan täiesti.

** Kõik tabelis märgitud erinevused keskväärtustes on statistiliselt olulised.

Eesti elanikud paistavad teiste riikidega võrreldes silma suhteliselt kõrge usaldusega rahvaloenduse andmete osas, seda nii nö traditsioonilise kui ka registripõhise rahvaloenduse osas. Huvitaval kombel on aga Eestis, teiste riikidega võrreldes, kõrgem usaldus ka eraettevõtete kogutavate küsitlusandmete ja igapäevategevusi kajastavate muude andmete (nt nutikellade) suhtes. Teiste riikidega võrreldes olid Eesti elanike hinnangud madalamad ainult nahaaluste mikrokiipide osas (nt töökohas uste avamiseks, ühistranspordis sõidukaardi asemel). Kõige kõrgemaid usaldushinnaguid anti kiipidele Rootsis, kus nimetatud andmelahendus on ka oluliselt laiemalt levinud. Seda hüpoteesi, et usaldus konkreetsete andmete kasutamise vastu tuleneb kasutuspraktikast antud riigis, kinnitab ka asjaolu, et mobiiltelefonide asukohapõhiste andmete suhtes on Eesti elanikud väljendanud oluliselt kõrgemat usaldust. Tegemist on andmetega, mille kasutamisel on Eestis pikad traditsioonid seoses Tartu Ülikooli mobiilsuslabori ja Rein Ahase algatatud mobiilpositsioneerimise meetodi väljatöötamisega (Ahas & Mark, 2005).

Muutused ohu tajus

Andmetega seotud ohu taju hinnangute muutus 2014–2022 (tabel 1),  näitab, et kõige enam on kasvanus inimeste ohu tunne äriettevõtete poolt nende kohta kogutud andmetega seoses. See muutus väljendub suhteliselt üksmeelselt kõigi vastajate rühmades (vt st.hälve). Ohu tunnetuse suurenemine on arvatavasti seotud inimeste teadlikkuse kasvuga selle kohta, et globaalsed platvormid kasutavad inimeste igapäevaste tegevuste käigus tekkinud nö andmejälgi enda ärianalüütika eesmärgil.

Samas on seitsme aastaga märgatavalt kahanenud inimeste ohustatuse tunne seoses andmete kogumise ja kasutamisega haridusasutuste, kohaliku võimu organite ning sõprade ja tuttavate poolt. Ohu tunnetamise vähenemine võib olla seotud asjaoluga, et kasvanud on inimeste digitaalne ja andmekirjaoskus, ehk osatakse enam enda privaatsust kaitsta, vastavaid seadeid valida, nt sotsiaalmeediat kasutades. Seega ei ole muutused ohu tunnetamises ühesuunalised. Võimendunud on usaldus inimestele oma igapäevaseid teenuseid pakkuvate avaliku võimu asutuste (kool, kohalik omavalitsus) vastu, kuid kasvanud on usaldamatus äriorganisatsioonide andmekasutuse suhtes.

Teiste institutsioonide osas, kes inimeste kohta andmeid võivad koguda ja kasutada, nagu näiteks tööandja, riigivõimu asutused ja pereliikmed, pole usaldushinnangud uuritava perioodil jooksul oluliselt muutunud. Huvitavalt kombel on pandeemia jooksul ka suhteliselt muutumatuks jäänud  tervishoiusüsteemi poolt andmete kasutamise usaldushinnagud, mis on kokkuvõttes suhteliselt keskpärasel positsioonil.

Huvitaval on ka see, et seitsme aasta jooksul on muutunud inimeste hinnangud tööandjatele oluliselt heterogeensemaks – st on suur hulk neid, kes tunnevad enda privaatsust ohustatuna, aga ka neid, kes tunnevad end väga turvaliselt. Selline muutus võib olla seotud pandeemia olukorraga, kus suur hulk inimesi olid sunnitud jääma tööle kodukontorisse, kus inimesed kas põhjendatult või mitte tundsid tööandja poolt teostatavat kontrolli nende töö sisule, mis võis olla jälgitav läbi andmejälgi tekitavate elektrooniliste suhtlus- jms vahendite. Väga heterogeensed hinnangud võivad peegeldada ka inimeste erinevaid suhteid oma tööandjatega, töö- ja organisatsioonikultuuri, aga ka erinevat teadlikkust andmepõhisest kontrollist ja jälgimisest uues kaug-töötamise olukorras.

Usalduse ja usaldamatuse põhjused

Analüüs erinevate taustatunnuste lõikes annab paremad võimalused selgitamaks, millest võivad erinevused andmetega seotud ohu hinnangutes tuleneda (tabel 3). Ohutajude ning taustatunnuste seoseanalüüsis on ohutaju jagatud kolme rühma: esimene rühm käsitleb ohu taju erinevate institutsioonide suhtes, teine puudutab ohte privaatsusele seoses andmete kasutamisega üksikisikute poolt, ning kolmandasse rühma kuulub ohutaju võõraste inimeste ja äriettevõtete osas, kes inimeste kohta andmeid võivad koguda ja kasutada.

Ootuspäraselt on suured erinevused usalduse ja ohu hinnangutes vanusrühmade lõikes (tabel 3). Keskealised (alates 45-aastased) ning vanemad inimesed tajuvad vähem, et pereliikmed, sõbrad ja tuttavad rikuvad nende andmete privaatsust (vt negatiivsed keskväärtused tabelis 3). Nooremate suurem ohu taju võib olla seotud nende suurema aktiivsusega sotsiaalmeedia ja teistes veebi suhtluskeskkondades, mida ollakse harjunud igapäevaselt kasutama. Sellest tulenevalt ollakse arvatavasti enam isiklikult kogenud, kaaslastelt kuulnud, lugenud ja seetõttu ka teadlikud võimalikest riskidest.

* p < .001, ** p < .01

1. Ohustatuse tunne, et tervishoiusüsteem, kohaliku omavalitsuse ametnikud, teadusasutused, haridussüsteem, tööandja, riigivõimu asutused nagu terviseamet, statistikaamet, politsei vms. rikuvad andmete kasutamise käigus inimese privaatsust;

2. Ohustatuse tunne, et pereliikmed, sõbrad, tuttavad rikuvad andmete kasutamise käigus inimese privaatsust;  

3. Ohustatuse tunne, et äriettevõtted, võõrad inimesed rikuvad andmete kasutamise käigus inimese privaatsust.

Vanuselised erinevused on kõige suuremad äriettevõtete ja võõraste inimeste poolt andmete kasutamise osas, kus kõige suuremat skeptilisust andmete kasutamise osas väljendavad üle 75-aastased. Antud vanuserühma suur ohutaju võib olla selgitav ajalooliste põhjustega – ollakse üles kasvanud ja elanud ajal, mil privaatset informatsiooni pole olnud tavaks jagada või on see olnud isegi kahjulik ja ohtlik üksikinimestele, seoses andmete kasutamisega võõraste ja institutsioonide poolt inimeste tegevuse kontrollimiseks ja sanktsioonide kehtestamise eesmärgil (nt nõukogudeaegsed repressioonid).

Huvitaval kombel on kõige positiivsemad hinnanguid institutsionaalse privaatsuse osas (privaatsuse rikkumine tervishoiusüsteemi, kohaliku omavalitsuse ametnike, teadusasutuste, haridussüsteemi, tööandja, riigivõimu asutuste nagu terviseamet, statistikaamet, politsei) andnud aga hoopis 45-59-aastased. Ka nimetatud vanuserühmal võib olla isiklike või läbi põlvkondade vahendatud kogemuste kaudu olemas ajalooline mälu info kuritarvitamisest, kus riiklikud institutsioonid võisid inimeste kohta kogutud andmeid minevikus inimeste endi vastu kasutada (nt haridusest ilmajätmise kaudu). Positiivsed hinnangud võivad olla tõlgendatavad läbi inimeste väiksema kogemusega sellistest ohtudest, usaldusest Eesti riigi institutsioonidesse või ka vähese kogemusega selliste sanktsioonide rakendamiseks digitaalses ja andmestunud keskkonnas.

Suured erinevused privaatsuse ohutajudes ilmnevad ka majandusliku toimetuleku rühmade lõikes, st inimesed, kes enda hinnangul ei tule oma igapäevase sissetulekuga toime, on ka enam öelnud, et riiklikud institutsioonid rikuvad andmete kasutamise käigus nende privaatsust. Negatiivsete hinnangute põhjuseks on ilmselt üldine rahulolematus eluga ning institutsioonidega, kellelt oodatakse tuge ja vajalikke teenuseid, mis aitaksid elukvaliteeti parandada. Negatiivsed hinnangud võivad anda ka tunnistust selle rühma suurematest ootustest, et riiklikud institutsioonid nende kohta kogutud andmete põhjal pakuksid lahendusi sotsiaalsetele probleemidele.

Väiksemad erinevused andmestumisega seotud ohutajudes on näha sugude ja keelerühmade lõikes - mehed ning eestlased tajuvat suuremat ohtu privaatsusele seoses äriettevõtete ja võõraste inimeste poolt nende kohta kogutud andmete kasutamises. Ilmselt võivad ka sellised erinevused väljendada digitaalset ebavõrdsust. St nimetatud rühmadel võib olla enam teadmisi ja kogemusi, et digimaailmas tegutseda. Tänu sellisele paremale andmekirjaoskusele on nad arvatavasti ka teadlikumad seoses võimalike riskidega.  

Kokkuvõte

Ühiskonna andmestumise ajastul, kus inimeste igapäevased elud on üha enam andmetest läbi põimunud on kriitilise tähtsusega inimeste andmekirjaoskuse kujunemine. Andmekirjaoskuse kujunemine selles keskkonnas hõlmab inimeste toimivate suhete kujunemist institutsioonidesse, teistesse inimestesse, kes koguvad ja kasutavad erinevaid andmeid. Teisalt tähendab andmekirjaoskuse kujunemine inimese enda arusaamade, käitumise ja normide kujunemist, kuidas tulla edukalt, st vältimaks võimalikke riske ja ohte, andmemaailmas tegutsedes. Selline kirjaoskuse kujunemine ei tähenda vaid kokkuleppimist reeglites, kas ja kuidas andmeid kasutatakse, või standardites, millest andmete kogumine ja kasutamine peaks ja võiks lähtuda. Andmekirjaoskuse kujunemine tähendab ka inimeste oskuste kujunemist, et toime tulla igapäevases andmetest küllastunud keskkonnas. Selline oskus sisaldab ka pädevusi, kuidas kaitsta end andmete kogumisega seotud riskidest, aga ka andmekodaniku kohuste ja usalduse kujunemist nö andmedoonorluse läbi, kus enda digitaalsete jalajälgede loovutamine võib anda institutsioonidele võimaluse inimeste igapäevast elukorraldust parandada (nt jalgratturite sõidutrajektooride kohta andmete kogumine, mis annab hädavajalikku infot linnatranspordi paremaks planeerimiseks).

Euroopa Sotsiaaluuringu 2021.aastal läbiviidud uuringu tulemused näitavad, kes sellise andmekirjaoskuse kujunemises on selgelt nö edukamad ja mahajäänud rühmad, sõltuvalt vanusest, haridusest, keelerühmast, aga ka majanduslikust toimetulekust. Rühmad, kes enda hinnangul tulevad majanduslikult vähem toime, on ka enam väljendanud muret, et erinevad institutsioonid rikuvad nende kohta andmete kasutamise kaudu nende privaatsust. Sotsiaal-demograafiliste tunnuste lõikes olid kõige selgemad erinevused selle osas, kuidas äriettevõtted andmete kasutamise kaudu nende privaatsust rikuvad – naised, vanemad ning venekeelsed vastajad väljendasid kõige negatiivsemaid hinnanguid. Ka varasemad uuringud on näidanud (Masso, Kasapoglu, 2020), et sotsiaalsed rühmad, kes võivad olla ühiskonnas marginaalsemas või haavatavas positsioonis, on ka tundlikumad ja enam ohustatud andmestumisega seotud võimalike negatiivsete tagajärgede osas.  

Samuti näitasid tulemused olulisi muutusi viimase seitsme aasta jooksul, mille sisse on jäänud ka meie igapäevast eluolu oluliselt mõjutanud pandeemia. Ühest küljes on kasvanud usaldus, aga ka ootused kohaliku omavalitsuse asutuste suhtes, kes kasutavad ja peaksid kasutama inimeste kohta kogutavaid andmeid nende eluolu parandamise eesmärgil. Teisalt on inimesed muutunud oluliselt teadlikumaks selle osas, et erinevad globaalsed platvormid võivad kasutada nende kohta kogutud andmeid enda ärilistel jms eesmärkide.

Käesolev lühiülevaade käsitles vaid viimase seitsme aasta jooksul toimunud muudatusi seoses institutsionaalse privaatsuse ja usalduse muutustega. Edasised uuringud saavad keskenduda pikemaajaliste transformatsioonide uurimisele seoses andmesuhete ümberkujunemisega üksikinimeste ja institutsioonide vahel. Vastuseta on endiselt küsimus – millised on täpsemalt sotsiaalsed mehhanismid nendes ümberkujunevates andmesuhetes, mis võimaldavad viia ühiskondlike muutusteni? Millised andmesuhted (nt ohutajud, usaldus) viivad positiivsete tulemusteni ning on ühiskonna hüvanguks (nt andmete abil pakilistele ühiskondlikele probleemidele lahenduste leidmine)? Või vastupidi, millised andmesuhted viivad negatiivsete tulemusteni ja riskideni nagu liigne inimeste jälgimine, privaatsuse rikkumine, andmetega diskrimineerimine ja ebavõrdsuse taastootmine.

 

Kasutatud kirjandus

Ahas, R., Mark, Ü. (2005). Location based services—New challenges for planning and public administration? Futures, 37(6), 547–561. https://doi.org/10.1016/j.futures.2004.10.012

Ainsaar, M., Himma-Kadakas, M., Themas, A., Kõuts, R., Espenberg, M. (2020). Eesti Teadusbaromeeter (ETb). RITA 4. Tartu Ülikool.

Kalmus, V., Lauristin, M., Opermann, S., Vihalemm, T. (2020). Researching Estonian transformation: Morphogenetic reflections. Tartu University Press

Masso, A., Kasapoglu, T. (2020).  Understanding Power Positions in a New Digital Landscape: Perceptions of Syrian Refugees and Data Experts on Relocation Algorithm. Information, Communication & Society 23, (8), 1203–19. https://doi.org/10.1080/1369118X.2020.1739731.

Kennedy, H., Moss, G. (2015). Known or knowing publics? Social media data mining and the question of public agency. http://eprints.whiterose.ac.uk/91180/1/2053951715611145.full.pdf

Männiste, M., Masso, A. (2018). The role of institutional trust in Estonians’ privacy concerns. Studies in Transition States and Societies.

Masso, A., Tiidenberg, K., Siibak, A. (Toim.). (2020). Kuidas mõista andmestunud maailma? Metodoloogiline teejuht. TLÜ Kirjastus.

Reili, O., Masso, A. (2022). The datafication of travel in SARS-CoV-2 times: Perceptions of graduates in Estonia towards the use of passenger locator forms and reinforcement learning system EVA. Comunicazioni Sociali, Article accepted for publication.

Taylor, L., Sharma, G., Aaron, M., Jameson, S. (2020). Data Justice and COVID-19: Global Perspectives. Meatspace Press.