Selgusid konkursi "Kuldsulg 2022" laureaadid

“«Ta pani ukse lukku ja palus võtta aluspesu väele.» Ilmateadlane Jüri Kamenik viis noormeeste peal läbi perversseid katseid” ja “Ilmateadlase väärastunud uuringute noorim ohver oli enda sõnul 14-aastane” Postimehes

Zürii leiab, et Kerttu Kirjaneni artiklid on ühiskondlikult märgatavad. Tema lood ja nende käsitlus näitavad teda hea potentsiaaliga ajakirjanikuna, kellel on nina teravate ühiskondlikult oluliste teemade peale ja ka oskust ning järjekindlust neid lugudeks vormida. Kerttu Kirjaneni Jüri Kameniku lugude sarjas olid olemas suurem osa uudisväärtuse kriteeriumidest, mis teevad ühest loost hea loo. Mis aga peamine – Kirjaneni lugudel oli mõju. Mõju nii ohvritele, kes said ajakirjanikule esimest korda oma muredest rääkida ja niiviisi õiglust otsida, kui ka mõju ühiskonnale laiemalt sarnaste seksuaalse väärkohtlemise juhtumite esiletoomisel ja hukkamõistul.

Kirjaneni lood olid tasakaalukalt kirjutatud, andes sõna nii süüdistajatele kui ka süüdistatavale. Ühtlasi kumas Kirjaneni lugudest läbi põhjalik taustatöö, eeltöö. Kerttu Kirjanen püstitas kaaskirjas küsimuse: kuidas rääkida lugu ilma inimeselt väärikust võtmata? See on kindlasti väärt veelgi sügavamat analüüsi.

“Ja klaasid kokku kõlagu!” Levilas

Žüriile avaldas muljet teema olulisus, suuremahulisus ja selle vormistus. On ilmselge, et loo tegemisel on autor rinda pistnud erinevate raskustega, sealhulgas materjaliga, mis osutab vastupanu. Tihedalt omavahel põiminud kultuuriringkonnas on suurte ja süsteemsete küsitavuste ja probleemide ajakirjanduses esile toomine üsna harv ning nõuab kultuuriajakirjanikult riskide võtmist. Miina Pärn need ajakirjanikuna ka võttis.

Artiklis tõstatud küsimused ei puuduta ainult Eesti Kontserti, vaid kultuurirahastuse eetikapiire laiemalt. Žürii jaoks on tegu vormilt elegantse looga, mille sisu saaks veelgi jõulisemalt ja kompaktsemalt esitada. Artikli kirjakeel on voolav ja stilistiliselt nauditav.

Žürii toob välja, et kuigi tegu on alles väga noore ja alustava ajakirjanikuna, olid kõik kolm lugu („Päästjad otsas ja komandod kinni. Kes tuleb õnnetuse korral appi?“, „Elus mitte ühtegi süsti saanud antivakseri tütar käis vaktsineerimas kohe, kui 18 täis sai“, „Valitsusel pole enam vaktsineerimiskava. Senine aegus, uus alles valmib“), mis ta konkursile esitas, tugevad, moodustades koos tugeva ansambli. Tema lugudest tuleb välja, et ajakirjanikus on ühiskondlikku närvi – lugu suletud päästekomandodest oli oluline, konfliktne (elupäästev päästemeeskond peaks sündmuskohale jõudma üheksa minutiga!), mõjukas ja värske. Kindlasti ühe looga maailma ei muuda, aga algust kindlasti niiviisi teeb.

Kiidame, et Kaili Malts läks agaralt põllule ja suhtles päästjatega näost näkku. Tulevikus saab Kaili Malts veelgi lihvida, täiustada oma kirjakeelt – tuua välja rohkem eriilmelisi ja huvitavaid tsitaate; tuua lugudesse metafoore, võrdlusi, värvi ja reportaažlike hetkeemotsioone - kõhklusi, ebakindlust, enesekindlust. Tarmukas noor ajakirjanik, kellel on uudistele hea vaist.

Oma sõjaaegsete reportaažidega Moldovast ja Odessast kajastab Hindrek Pärg olulist temaatikat, teeb seda hea sulega, leides ka juba üldist sihtkohta valides (Moldova, kuhu suurem osa Ukraina sõda kajastavaid kanaleid pole jõudnud) ja toimuvat kirjeldades huvitavaid detaile ja samas jääb neis lugudes taktitundeliseks. Intelligentne noor ajakirjanik, kes väärib esiletõstmist.

Teema aktuaalsuses pole küsimust, kuid eriliselt tooksin esile Pärgi suurt tööd allikaga: teda ei aidanud mõni fixer ehk kohalik, kes aidanuks intervjuusid kokku leppida, vaid ta jõudis oma allikateni ise, helistades ja kirjutades läbi kümneid tuttavaid. Julgustame sama inimlikult keerulistele teemadele lähenema, veelgi enam uute nurkadega katsetama.