Teaduskommunikatsioon saagu teadlase elu lahutamatuks osaks

„Ei piisa sellest, et teadus on tasemel, avalikkus peab seda ka teadma ja uskuma,” on öelnud kommunikatsiooniekspert Raul Rebane. See tähendab, et teadus muutub oluliseks siis, kui inimesed saavad sellest teada ja oskavad seda kasutada. Näiteks on teadusest ühiskonnale kasu, kui mõne teadustöö tulemused on jõudnud ministrini, kes sellest ka aru saab ning oma töös kasutab, kirjutab Andra Roosmets veebiajakirjas Peegel.

Teaduskommunikatsioon aitab teadusel õigete inimesteni jõuda ehk tutvustab ühiskonnale teaduse toimimise loogikat, teadlase töö eripära, saavutusi ja teaduspõhise maailmavaate väärtust.

Teaduskommunikatsioon võib olla ühesuunaline, näiteks uudis, või mitmesuunaline, näiteks teadlaste dialoog ettevõtjate või poliitikutega. Samuti on teaduskommunikatsioon teadlaste omavaheline suhtlus, loengute pidamine ja muul moel avalikkusega suhtlemine.

Teadus olgu oluline igaühele

2020. aastal valmis Eesti Teadusagentuuri juhtimisel teaduskommunikatsiooni strateegia „Eesti teab”. Strateegias on paika pandud viis eesmärki, mida püütakse saavutada 2035. aastaks:

1. Teadus on Eesti elanike silmis väärtuslik.
2. Teaduskommunikatsioon on teadustöö lahutamatu osa.
3. Selge ja kõnekas teadussõnum on avalikus ruumis nähtav.
4. Teadusliku maailmavaate kujundamine on oluline osa haridusest kõigil tasemetel ja vormides.
5. Teaduskommunikatsiooni edendamiseks tehakse koostööd ja seda toetatakse.

Viie suhteliselt laia eesmärgi täitmiseks on ära toodud tegevussuunad, väljakutsed ja osapooled. Teaduskommunikatsiooni strateegia koostamisel osales 88 esindajat kõrgkoolidest, üldhariduskoolidest, avalikust sektorist ja teaduse populariseerimise organisatsioonidest.

„Ei piisa sellest, et teadus on tasemel, avalikkus peab seda ka teadma ja uskuma,” ütles Rebane.

Kui varem oli teadusagentuuris üsna väike teaduse populariseerimise osakond, siis pärast strateegia valmimist loodi suurem ja laiahaardelisem teaduskommunikatsiooni osakond. Osakonna juhataja Annely Allik leiab, et kuigi teaduskommunikatsioonil on veel pikk tee minna, siis võib rõõmustada selle üle, et nüüd on teada, mis suunas edasi liikuda.

Alliku sõnul jälgivad nad, et kõik vanusegrupid ja erinevate meediatarbimise harjumustega inimesed saaksid omale sobiva kanali või tegevuse kaudu teadusega seotud infot. Näiteks rahastab teadusagentuur riigieelarve ja Euroopa Liidu toel telesaateid „Rakett 69” ja „TeadusEST” ning ERR-i teadusportaali Novaator. Samuti korraldavad nad seminare, konverentse ja muid üritusi nii koolinoortele kui ka täiskasvanutele, nii teaduskommunikatsiooniga tegelevatele professionaalidele kui ka kõigile teistele huvilistele.

Teadust tuleks selgitada igapäevaelu kaudu

Teaduskommunikatsiooni uurinud Tartu Ülikooli ajakirjandusuuringute teadur Marju Himma-Kadakas toob välja, et Eesti teaduskommunikatsioonis on fookus olnud peamiselt kahel narratiivil: noortele teaduse populariseerimisel ja organisatsioonide tegevuste tutvustamisel.

„Populariseerimise puhul on pikka aega olnud suur rõhk loodus- ja täppisteadustel, et noori nendele erialadele õppima saada ja see töö on ka eesmärke täitnud. Küll aga tuleb tõdeda, et see narratiiv katab vaid osa Eesti teadusest,” ütleb Himma-Kadakas.

Teaduskommunikatsiooni strateegias leitakse, et lähiaastatel tõuseb Eesti tööturul vajadus reaal- ja tehnikateaduste taustaga tööjõu järele ning süveneb loodus- ja täppisteaduste ning tehnoloogia õpetajate ja juhendajate nappus, mistõttu on kommunikatsiooni fookus suunatud just nende valdkondade õppimise populariseerimisele. Sotsiaal- ja humanitaarteadusi seal ei mainita.

Strateegias tähtsustatakse teaduse populariseerimist noorte seas. Kui noor inimene leiab enda jaoks vandenõuteooriad ja alternatiivsed mõtteviisid enne kui teadusliku maailmavaate, siis mõjutab see kogu tema elu.

Kuna teadlased on sageli ülekoormatud, siis ei pruugi kommunikatsiooni jaoks üldse aega jääda.

Teadusasutused tutvustavad ja turundavad end ka organisatsioonidele ning avalikkusele, rääkides teadustöö tulemustest. „Teadlastel on kohustus oma teadustöö tulemustest rääkida ja nad teevad seda, kuid kas see inimestele ka kohale jõuab ja mida inimene sellega teha oskab? Et sõnum kohale jõuaks, tuleb seda inimesekeskselt esitada,” leiab Himma-Kadakas. Tema arvates tuleks teemasid selgitada inimese ja tema igapäevaelu kaudu – kuidas teadustulemused inimese elu mõjutavad, mis muutub ja missugused on seosed teiste valdkondadega.

Rohkem aega ja loovust

Himma-Kadakas toob ühe probleemina välja selle, et teadusest rääkides jäädakse kinni stereotüüpidesse, näiteks kasutatakse fotosid, kus valges kitlis teadlane teeb laboris katseid, kuigi päriselt teeb sellist tööd väga väike osa teadlastest. Samuti kipuvad tema hinnangul teadussaadete teemad ja esinejad korduma, sõna saavad sageli ühed ja samad inimesed ning variatiivsusest jääb puudu. Kõige vähem on esindatud humanitaar- ja sotsiaalteaduste teemad.

Teadlased mõistavad oma tööst rääkimise olulisust üha enam, kuid seda tehakse siis, kui teadustööst aega üle jääb. Kuna teadlased on sageli ülekoormatud, siis ei pruugi kommunikatsiooni jaoks üldse aega jääda.

Tulevikus võiks valdav olla põhimõte, et avalikkusele oma töö selgitamine on sama tähtis, kui teadus ise, sõnab Annely Allik teadusagentuurist. See tähendab, et teadussaavutuste ja uurimistulemuste kõrval tuleb rohkem rääkida sellest, mida teadlaseks olemine endast kujutab ehk tuua välja lugusid teadlaste elust ja tööst, avada uuringute tausta ja teaduse olemust laiemalt.

Kui vaadata, mida mujal maailmas tehtavast teaduskommunikatsioonist õppida, siis toob Himma-Kadakas hea näitena välja sisuloojad Youtube’is. Nad räägivad teadusest oma sõnadega ja arusaadavalt, jutustavad lugusid ning kasutavad haaravaid visuaale ja graafikat.

Samuti on viimasel ajal hakatud tegema teaduseteemalisi podcast’e, mis on kuulaja jaoks nii informatiivsed kui ka meelelahutuslikud. Uut formaati või kanalit kasutama asudes tuleb meeles pidada, et oma auditooriumi kasvatamine on raske, sest võimalusi meelt lahutada on nii palju, kuid head sisu vaadatakse ja kuulatakse alati.

Artikkel ilmus Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjas Peegel.