Tööga rahulolu ja selle seos töö ja pereelu ühitamisega
Kadri Soo
Artiklile viitamine: Soo, K. (2023). Tööga rahulolu ja selle seos töö ja pereelu ühitamisega. M. Ainsaar (toim). Muutuv ja mitmekesine Eesti Euroopa Sotsiaaluuringus. Tartu Ülikool.
Tööga rahulolu on üks tööelu kvaliteedi näitajaid. Töörahulolu mõistetakse kui indiviidi subjektiivset hinnangut oma tööle. Selles kombineeruvad inimese positiivsed ja negatiivsed tunded ja mõtted seoses töö erinevate aspektidega (Brief 1998) ning see, kuivõrd ootused tööle on kooskõlas tegeliku olukorraga. Töötajate rahuolu on tähtis tööandjatele ettevõtte toimimise seisukohalt, kuna rahuolevad töötajad on reeglina motiveeritumad, produktiivsemad ning lojaalsemad kui vähem rahul töötajad (Judge jt, 2010). Rahulolu oma tööga on oluline ka inimese enda jaoks. On leitud, et tööga rahul inimestel on kõrgem enesehinnang ning nad hindavad oma elu üldiselt paremaks (Kim & Han 2022, Sarpkaya & Kırdök 2019). Tööga rahulolu võivad mõjutada nii töökeskkond, tööaeg, palk, karjäärivõimalused, suhted kolleegidega, aga ka isikuomadused (Gazioglu ja Tansel 2006, Judge jt 2010, Krusell 2014, Kõrrevestki 2010, Raziqa ja Maulabakhsha, 2015).
Tööl toimetulemises ja tööle antavates hinnangutes mängib rolli ka teine tähtis eluvaldkond – pere. Töö ja pereeluga seotud rollide kokku sobitamine on töötavate inimeste elus sageli tõsine probleem ning mõni võib kogeda rollide ühitamise konflikti. See tähendab, et töö või pere kohustused ja nõudmised hakkavad segama teineteist (Kasearu 2013). Inimene võib kogeda olukorda, kus perekohustused raskendavad tööle pühendumist, kuid suund võib olla ka vastupidine – tööga seotud ülesannete täitmine tekitab pingeid kodus (Bennett, Beehr ja Ivanitskaya 2017). Käesolev artikkel analüüsib Eesti töötajate rahulolu oma põhitööga. Uuritakse, millised inimesed on tööga rohkem rahul. Lisaks vaadatakse, kuidas töörahulolu on seotud töö- ja pereelu ühitamisega.
Metoodika
Artiklis kasutatakse Eestis 2021. aastal kogutud Euroopa Sotsiaaluuringu andmeid. Analüüsitava valimi moodustavad 983 inimest vanuses 15 või vanemad, kes olid töötanud küsitlusele eelnenud nädala jooksul vähemalt ühe tunni või rohkem. Neist ligi pooled on mehed (48,1%). 15–29-aastaseid töötavaid vastajaid on 13,4%, 30–44-aastaseid ja 45–59-aastaseid on mõlemaid umbes kolmandik, kuuekümneseid ja vanemaid vastajaid aga viiendik (15,3%) kõigist töötavatest inimestest.
Tööga rahuolu mõõdeti Euroopa Sotsiaaluuringus küsimusega „Kui rahul Te olete oma põhitööga“, millele said uuritavad vastata 11-punkti skaalal, kus 0 tähendas äärmist rahulolematust ja 10 äärmist rahulolu. Keskmine tööga rahuloluhinnang on 7,8. Analüüsi lihtsustamise eesmärgil on tööga rahuolu skaala rühmitatud kolmeks: väga rahul, keskmiselt rahu ja vähe või üldse mitte rahul. 36% töötajatest on oma põhitööga väga rahul (valinud skaalapunkti 9 või 10). Ligi pool uuritavatest (48%) on tööga keskmiselt rahul (punktid 7 ja 8) ning 16% vähesel määral või üldse mitte rahul (punktid 0–6).
Sotsiaaldemograafiline vaade inimeste tööga rahulolule
Suurimad erinevused tööga rahulolus ilmnevad sissetulekule antud hinnangu ja vastaja ametirühma järgi (joonis 1). Materiaalsete toimetulekuraskustega vastajad väljendasid kaks korda enam rahulolematust töö suhtes kui materiaalselt hakkama saavad vastajad. Kriitiliselt hindasid oma tööd ka paljud sinikraed (sh eelkõige oskus- ja käsitöölised ning seadmete ja masinate operaatorid). Sinikraed peavad oma leibkonna materiaalset toimetulekut teiste ametirühmadega võrreldes kehvemaks, neist neljandikul on majanduslik toimetulek kas raske või väga raske. Kõige enam on tööga rahul juhid ja tippspetsialistid. Valdav enamik neist (94%) saab praeguse sissetuleku juures hakkama või elab mugavalt ära. Eelnev näitab, et ametite hierarhias prestiižsem töö, mis võimaldab perel paremini ära elada, on üks olulisemaid tööga rahulolu tegureid.
Oma põhitööga on rohkem rahul naised ja eesti kodukeelega vastajad. Vanuse järgi on väga rahul vastajaid enim vanima vanuserühma hulgas (40,2%). Võimalik, et paljud 60aastased ja vanemad inimesed on tööga rahul põhjusel, et neil on üldse töö keerulisel pandeemia ajal. Pensioniealistest võivad pigem töötada ka need, kellele meeldib oma töö. Tööga üldse mitte rahul või vähe rahul inimeste osakaal on suurim 45–59aastaste seas. Madalama haridustasemega inimeste seas on, võrreldes kõrgharidusega vastajatega, rahulolematuid või vähe rahul inimesi kaks korda rohkem.
Joonis 1. Põhitööga rahulolu sotsiaaldemograafiliste tunnuste järgi (%). Sinikraede hulka on arvatud teenindus- ja müügitöötajad, põllumajandus-, kalandus- ja metsandustöötajad, oskus- ja käsitöölised, seadmete ja masinate operaatorid ning lihttöölised. Teiste valgekraede seas on tehnikud, keskastme spetsialistid, kontori- ja klienditöötajad.
Huvitavad tulemused ilmnevad, kui uurida tööga rahulolu ametirühmade lõikes koos vastaja soo ja kodukeelega. Juhtide ja tippspetsialistidena töötavad mehed ja naised sarnanevad oma tööle antud rahuloluhinnangute poolest, ent keskmise oskuste mahuga valgekraede ametikohtadel töötavad naised on samadel positsioonidel töötavate meestega võrreldes tööga rahulolevamad. Väga rahul naiste ja meeste osakaal on vastavalt 41,4% ja 25,3%. Võimalik, et ametniku ja klienditeenindaja töö kuvand sobitub rohkem naiste soorolliga. Traditsiooniliselt seostatakse meeste rolli juhtivate ja kõrgemalt tasustatud ametikohtadega (Lindsey 2015), mis võib selgitada ka tagasihoidlikumat rahulolu osade meeste hulgas. Haridustase ei osutunud oluliseks naiste ja meeste rahuloluhinnangute eristajaks.
Kõige kõrgematel ametipositsioonidel töötavate muukeelsete inimeste seas on tööga väga rahul 48,5% inimestest. Seda on veidi enam kui eesti kodukeelt rääkivate juhtide ja tippspetsialistide hulgas (41,1%). Seevastu madalamatel valgekraelistel ametikohtadel töötavad muukeelsed hindavad rahulolu tööga madalamalt (23,8%) kui sarnasesse ametirühma kuuluvad eesti kodukeelega vastajad (36,5%).
Tööga rahulolu ning töö ja pereelu ühitamine
Järgnevalt kirjeldatakse seoseid tööga rahulolu ning töö ja pereelu ühitamise vahel. Kolmandik töötajatest on kogenud küsitlusele eelnenud ajal sageli mõnda töö ja pereelu konflikti situatsiooni. Enim on tuntud end pärast tööd sageli liiga väsinuna (27,6%), et rõõmustada koduste tegevuste üle. Ligi viiendik on tundnud tihti, et töö takistab leidmast aega perega koos olemiseks ning peaaegu iga kümnes arvab, et pereliikmed tüdinevad tema töö pingelisusest. Töö ja pereelu konflikti tihti kogevad vastajad on enam kui kaks korda vähem oma tööga rahul (joonis 2).
Joonis 2. Tööga rahulolu töö ja pereelu konflikti kogemise järgi.
Inimene võib kogeda töö ja pereelu ühitamise konflikti, kuna töö on nõuab palju energiat või (lisa)aega. Ka 2021. aasta Euroopa Sotsiaaluuringu tulemused näitavad, et töö ja pereelu ühitamise raskusi tunnetavad rohkem inimesed, kellelt oodatakse tööl ületundide tegemist. Tavapärasest pikemate tööpäevade tegemine avaldab negatiivset mõju ka tööga rahulolule. Näiteks iga nädal ületunde tegevad vastajad on tööga kaks korda vähem rahul kui ületunde mitte kunagi tegevad inimesed (üldse mitte või vähe rahul töötajate osakaal vastavalt 33,3% ja 14,9%).
Euroopa Sotsiaaluuringu andmed võimaldavad teada saada ka vastajate hinnanguid tööandja tegevusele töö ja pereelu konflikti ennetamisel. 39% töötajatest arvab, et nende otsene ülemus toetab väga töötajaid töö- ja isiklike kohustuste tasakaalustamisel, ja veel umbes kolmandiku hinnangul toetab ülemus olulisel määral töötajaid. Ainult 29,3% arvates toetab ülemus vähe või ei tee seda üldse. Uuritavad, kelle sõnul ülemus aitab erinevate elusfääridega seotud rolle paremini ühitada, kogevad ka vähem töö ja pereelu konflikti. Näiteks 47% vastajatest, kelle ülemus panustab erinevate kohustuste tasakaalustamisse suurel määral, ei ole tundnud peaaegu üldse, et töö takistab leidmast aega perega koos olla. Samal seisukohal on vaid 28,9% nendest vastajatest, kelle hinnangul ülemus ei toeta üldse või toetab vähesel määral töö ja isiklike kohustuste tasakaalustamist. Jooniselt 3 selgub, et mida enam panustab ülemus töötajate paremasse töö ja pereelu ühitamisse, seda enam on töötajad oma tööga rahul.
Joonis 3. Tööga rahulolu vastaja hinnangu järgi otsese ülemuse toetamise kohta töötajate töö- ja isiklike kohustuste tasakaalustamisel.
Kokkuvõte
2021. aasta Euroopa Sotsiaaluuringu andmete analüüs näitas, et suur osa töötajaid on oma tööga Eestis kas väga (36%) või keskmisel määral rahul (48%). Kõige enam on tööga rahul juhi või tippspetsialistina töötavad inimesed ning kõige vähem sinikraed. Naised on oma põhitööga enam rahul kui mehed, samuti on eesti kodukeelega vastajad rahulolevamad kui muud keelt rääkivad inimesed. Tööga üldse mitte rahul või vähe rahul inimeste osakaal on suurim 45–59aastaste seas. Madalama haridustasemega inimesed on tööga vähem rahul kui kõrgharidusega vastajad. Rahulolematute vastajate hulgas on rohkem 45–59aastasi inimesi ning neid, kellel on leibkonna sissetulekuga raskusi.
Lisaks on töörahulolu seotud inimese võimalusega ühitada töö ja pereelu kohustusi. Kui töö osutub liiga pingeliseks ja ajaressursi nõudlikuks, siis kogeb inimene töö ja pereelu ühitamise konflikti ning on tööga pigem rahulolematu. Tulemused näitasid, et sageli töö ja pereelu konflikti kogevad vastajad on enam kui kaks korda vähem tööga rahul kui konflikti mitte tajuvad vastajad. Ka iganädalaselt ületunde tegevate inimeste hulgas on tööga rahulolematuid oluliselt enam (33,3%) kui ületunde mitte kunagi tegevate vastajate seas (14,9%). Tööandja (otsese ülemuse) suurem panus alluvatel töö ja perega seotud kohustuste paremasse sobitamisse aitab kaasa konflikti tajumise vähenemisele ning suurendab umbes kolm korda alluva rahulolu tööga.
Kasutatud kirjandus
Bennett, M.M., Beehr, T.A., Ivanitskaya, L.V. (2017). Work-family conflict: differences across generations and life cycles. Journal of Managerial Psychology, 32(4), 314–332.
Brief, A. P. (1998). Attitudes in and around organizations. Thousand Oaks, CA: Sage.
Gazioglu, S.; Tansel, A. (2006). Job satisfaction in Britain: individual and job related factors. Applied Economics, 38:10, 1163–1171, DOI: 10.1080/00036840500392987
Judge, T.A., Piccolo, R.F., Podsakoff, N.P., Shaw, J.C., Rich, B.L. (2010). The relationship between pay and job satisfaction: A meta-analysis of the literature. Journal of Vocational Behavior, 77, 157–167.
Kasearu, K. (2013). Töö iseloomu ja perestruktuuri mõju töö- ja pereelu ühitamisele. Ariadne Lõng. Nais- ja meesuuringute ajakiri, 1/2, 67–79.
Kim, J.Y.; Han, C.-K. (2022). Asset Effects on the Life Satisfaction of Workers with Disabilities in Korea: The Mediating Effects of Self-Esteem and Job Satisfaction. Journal of Social Service Research, 48:1, 98–107, DOI: 10.1080/01488376.2021.1955084
Krusell, S. (2014). Noored versus parimas eas ja vanemaealised tööturul. Teoses Muutuv majandus ja tööturg. Eesti Statistika: Tallinn, 95–115.
Kõrrevestki, K. (2010). Tööelu kvaliteedi subjektiivne mõõde. Eesti Statistika Kvartalikiri nr 4, 10–17.
Lindsey, L.L. (2015). Gender Roles. A Sociological Perspective. New York: Routledge.
Raziqa, A.; Maulabakhsha, R. (2015). Impact of Working Environment on Job Satisfaction. Procedia Economics and Finance, 23, 717–725.
Sarpkaya, A.; Kırdök, O. (2019). The Mediating Role of Self-Esteem in Understanding Relationship between Teachers’ Job Satisfaction and Life Satisfaction. Acta Didactica Napocensia, 12(1), 213–223, DOI: 10.24193/adn.12.1.16
