14. aprillil kell 14.00 kaitseb Heidi Paabort sotsioloogia erialal doktoritööd „Equisupport model for public sector policymaking with young people in education and employment transitions“ („Toeõigluse mudel avaliku sektori poliitikate kujundamiseks töötamisel noortega, kes on haridus- ja tööalastes üleminekutes“).
Juhendajad: kaasprofessor Mai Beilmann, dr Dagmar Narusson
Oponent: dr Francisco Simões, Lissaboni Ülikooli Instituut (ISCTE – University Institute of Lisbon), Portugal.
Kokkuvõte
Noorte osalus neid puudutavate poliitikate loomisel on demokraatliku ühiskonna oluline põhimõte. Paraku ei rakendu see alati praktikas, kus pahatihti jäävad kõrvale haridusest või tööturult eemal olevad noored (NEET-olukorras noored). Poliitikakujunduses nähakse neid sageli ühe sotsiaalse rühmana, kelle puhul on eesmärk aidata nad kiiresti tagasi kooli või tööle. Sellise lähenemise puhul läheb fookus noorelt ja tema elusituatsioonilt hõivesse saamisele. See võib süvendada stigmatiseerimist ning raskendada sobiva toe saamist. Doktoritöös uuritakse, kuidas poliitikakujundus mõjutab noorte toetamise praktikaid ning millised lähenemised aitavad noori paremini toetada. Töö põhineb viiel kvalitatiivsel uuringul.
Uuringutest ilmnes, et olemasolevad meetmed ei ole alati kooskõlas noorte poolt tajutud vajadustega. Noorte valmisolek muutusteks ja nende toimetulekustrateegiad on erinevad, mistõttu standardlahendused ei täida seatud eesmärke. Praktikas ei tööta noorte toetamine sirgjooneliselt ühelt teenuselt teisele, vaid see sõltub pigem suhetest ja olukorrast. Mõjususe tagab pigem eri valdkondade koostöö, noorte kaasamine ning vastastikune usaldus. Doktoritöö toob välja, et ülalt-alla juhitud ja peamiselt majandusloogikale tuginev poliitikakujundus ei arvesta piisavalt noorte erinevaid eluolukordi. Toetavad meetmed on kujundatud pigem sektorite kaupa, mitte noorte tegelikest abivajadustest lähtudes. Sotsiaalse innovatsiooni ja disainmõtlemise põhimõtete kasutamine poliitikakujunduses aitab luua paindlikumaid ja inimkesksemaid lahendusi.
Doktoritöös pakutakse välja toeõigluse mudel, mis lähtub iga noore ainulaadsest teekonnast ning rõhutab kohandatud toe vajadust. See aitab rohkem arvestada noorte kogemuste ja vaatenurkadega. Mudelist lähtuv mõiste „noored haridus- ja tööelulistes üleminekutes“ nihutab tähelepanu staatiliselt kategoorialt noorte arengulisele teekonnale ning rõhutab haavatavuse ajutist ja olukorrast sõltuvat iseloomu.
