2. oktoobril 2026 toimub Tartus Lossi 36 õppehoones ühiskonnateaduste instituudi teaduskonverents „Tuleviku(KAITSE)tahe“. Ettekannetega esinevad meie õppejõud, doktorandid ja vilistlased.
Konverentsi vabad kohad on tänaseks täitunud ja registreerimine on lõppenud. Instituudi kommunikatsioonispetsialisti käest võib uurida, kas mõni koht on vabanenud, kirjutades aadressil [email protected].
Konverentsil tutvustavad instituudi õppejõud, doktorandid ja parimad kevadised lõpetajad värske uurimistöö põhjal, mida tähendavad tehisaru ajastul julgeolek, hea haridus, hooliv riik, võrdõiguslikkus, usaldusväärne kommunikatsioon ja vaba ajakirjandus ning kuidas neid saavutada.
Avaettekandega esineb Tartu Ülikooli empiirilise sotsioloogia professor Kairi Kasearu, kes räägib vabatahtlikest ja vabatahtlikkusest Eestis. Professor Kasearu ettekanne tugineb „Vabatahtlike ja kogukondlike tegevuste suundumuste ja seirevõimaluste analüüs“ projekti tulemustele ja annab sissevaate sellest, mida vabatahtlikud teevad, mis murekohtadega nad rinda pistavad. Muuhulgas saab vastuse küsimus, kas vabatahtliku tegevuse kaudu saab suurendada ühiskonna toimepidevust.
Konverentsi osalejatel on valida kaheksa paralleelsessiooni vahel. Sessioonides käsitletakse, miks mõnesid tõrjuvad kriisid riigist eemale ja teisi julgustavad kaitsestruktuuridega liituma; kas andmete kasutamine muudab avalikud teenused isiksusetuks või isiklikumaks; milline on kooli roll tehnoloogia kasutamise suunamisel; kas läheme üle „näita-ära räägi“ loogikale või loojutustamist on siiski veel vaja ning kuidas ohjata kriise, mis ei jõudnud mitte koduõuele, vaid sotsiaalmeedia seinale.
Päeva keskel on kõik oodatud vestlusringile „Tuleviku-riik ja riigi tulevik“, milles saavad sõna Balti Kaitsekolledži dekaan Tiia-Triin Truusa, Tartu linna kriisikoordinaator Kristjan Kostabi ja võrgustiku PractNet strateegilise kommunikatsiooni ekspert Kersti Luha-Räim.
Ürituse lõpus esitleb Tartu Ülikooli meediauuringute professor Andra Siibak raamatut „Children and AI: Changing Digital Childhoods?“ (Palgrave Macmillan). Autorid Andra Siibak ja meediasotsioloogia professor Giovanna Mascheroni (Università Cattolica, Milano) mõtestavad raamatus uutmoodi lapsepõlve, mis on igalt poolt ümbritsetud tehisarule usaldatud lahendustega. Teadlaste analüüs näitab, kuidas tehisintellektil põhinevad tehnoloogiad taastoodavad ja süvendavad sotsiaalset ebavõrdsust ning laste haavatavust.
Päeva lõpus saab muljeid jagada väikesel õhtusel vastuvõtul.
Veebiplatvormil UTTV saab jälgida ülekannet konverentsi avakõnest, Tartu Ülikooli empiirilise sotsioloogia professor Kairi Kasearu ettekandest, paralleelsessioonist „Stereotüüpide ja hoiakute muutmise tahe“ ning vestlusringist „Tuleviku-riik ja riigi tulevik“. Zoomi vahendusel saab osaleda sessioonis „Inforuumi kaitsetahe“.
NB! Üritusest tehakse veebiülekanne ja fotosid.
Kavas võib ette tulla muudatusi.
Kava
9.45–10.15 kogunemine ja hommikukohv
10.15–10.30 tervitussõnad instituudi juhatajalt, ajakirjandussotsioloogia kaasprofessorilt Ragne Kõuts-Klemmilt ruumis 215
Oma ettekandes kutsun kaasa mõtlema, kas ja kuidas vabatahtlikkuse ja vabatahtliku tegevuse kaudu saab suurendada ühiskonna toimepidevust ning millised on peamised väljakutsed Eesti vabatahtliku tegevuse maastikul. Arutame vabatahtlikkuse ja vabatahtliku tegevuse tähenduse ning rolli üle Eesti ühiskonnas nii indiviidi, organisatsioonide kui ka laiemalt ühiskonna vaates.
Ettekande esimeses pooles tutvustan uurimisprojekti „Vabatahtlike ja kogukondlike tegevuste suundumuste ja seirevõimaluste analüüs” peamisi tulemusi, vastates küsimustele: kes on vabatahtlik ja mida ta teeb? Mis on vabatahtlikus tegevuses osalemise peamised väljakutsed ja murekohad? Milline on mittetulundusühingute profiil ja elujõulisus? Kuidas paistab Eesti vabatahtliku tegevuse poolest silma võrreldes teiste Euroopa riikidega? Kuidas saame mõõta vabatahtlikku tegevust ja selle mõju ühiskonnas?
Ettekande teine pool seob vabatahtliku tegevuse temaatika minu uurimisrühma riigikaitseliste uurimisprojektidega ning keskendub laiemalt küsimusele vabatahtlikkuse põhimõtetest riigikaitses. Kas laiapindne riigikaitse on meie ühine kohustus ja vastutus ning millist rolli mängib siin vabatahtlikkus nii individuaalse panustamisvalmiduse kui ka struktuursete võimaluste loomisel vabatahtlikuks tegevuseks?
Kairi Kasearu, Tartu Ülikooli empiirilise sotsioloogia professor
11.30–11.45 sirutuspaus
11.45–13.15 Paralleelsessioonid I
1.sessioon. (Sotsiaal)meedia ja turvalisuse tahe
Sessioon toimub ruumis 205. Seda juhib instituudi meedia- ja ühiskonnateooriate nooremlektor Külliki Seppel.
Ajakirjandusvabadust peetakse demokraatlikus ühiskonnas sageli enesestmõistetavaks ning ajakirjanikke ühiskonna „valvekoerteks“. Kui avalikku huvi pakkuvaid teemasid kajastavaid ajakirjanikke püütakse mõjutada, ei puuduta see ainult üksikuid ajakirjanikke, vaid ka ühiskonna võimet saada usaldusväärset teavet.
Kuigi ajakirjanike turvalisusest rääkides keskendutakse sageli füüsilistele rünnakutele, mõrvadele või inimröövidele, jäävad vähem nähtavad riskid – nõudekirjad, hagid ja vaigistushagid – tihti tagaplaanile. Ometi võib õiguslik surve mõjutada seda, millest ja kuidas ajakirjanikud kirjutavad. Kui kohtuvaidluste kartuses muudetakse tööpraktikaid või loobutakse teatud teemade käsitlemisest, võib see piirata avalikku arutelu ning nõrgendada ajakirjanduse „valvekoera“ rolli.
Ettekandes tutvustan oma bakalaureusetöö tulemusi, mis käsitlevad Eesti meediaväljaannete toimetuste juhtide kogemusi õigusliku survega. Räägin sellest, kuidas nõudekirjade ja hagidega toime tullakse, milliseid mõjusid nähakse ajakirjanike tööle ning milliseid lahendusi peetakse vajalikuks, et vähendada õigusliku surve heidutavat mõju Eesti ajakirjanikele ja nende kaudu ka ühiskonnale.
Kärt Karu, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjanduse ja kommunikatsiooni bakalaureuseõppekava vilistlane
Uuring käsitleb meedia rolli julgeolekutunde kujunemisel Euroopa Liidu piirialadel ning keskendub Lätile ja Eestile. Meediasõltuvuse teooriale tuginedes uuritakse, kuidas on omavahel seotud meediakasutus, riskitaju ja võimalike sõjaliste ohtude kohta info otsimine. Uuringu põhimeetod oli fookusgrupiintervjuu, mida täiendati riskitaju käsitleva küsimustikuga. Lätis osales viies fookusgrupis kokku 32 Latgale piirkonna elanikku vanuses 18–65 aastat. Eesti võrdlusmaterjal pärines 2022. aastal Narva elanikega tehtud intervjuudest.
Tulemused näitasid, et inimesed kasutavad meediat selleks, et säilitada turvatunnet, olla toimuvaga kursis, vähendada ebakindlust ja eristada usaldusväärset teavet väärinfost. Meedia aitab ka emotsionaalset tasakaalu hoida. Samal ajal selgus, et riskitaju ja meediakasutus mõjutavad teineteist: mida suurem on ohutunne, seda rohkem otsitakse infot, kuid pidev meedia jälgimine võib omakorda suurendada emotsionaalset väsimust. Läti läti- ja venekeelsete ning Eesti venekeelsete auditooriumide erinevused näitasid, et erinevad narratiivid mõjutavad inimeste stressitaset ja julgeolekutaju. Seega ei tähenda meediasõltuvus ainult info otsimist, vaid hõlmab ka emotsioonidega toimetulekut ja enda kaitsmiseks tehtavaid valikuid.
Anna Tisler-Lavrentjev, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjandussotsioloogia nooremteadur
Paremäärmuslus on nii Eestis kui teistes Lääneriikides tõusuteel ning sotsiaalmeedia soovitusalgoritmid mängivad selles protsessis olulist rolli. Kuidas aga uued (teismelised) kasutajad manosfääri, valgete ülemvõimu ja vandenõuteooriateni välja jõuavad? Kuidas on luksusautovideod seotud lantimisekspertidega? Ajaloohuvi rassipuhtusega? Üksildustunne Machiavelli raamatuga „Valitseja“? Kuidas on võimalik, et ilmselgelt vaenukõne sisaldavad videod TikToki robot- ja inimmoderaatoritest ikkagi mööda pääsevad. See ettekanne räägib lisaks paremäärmusluseni viiva teekonna käpiknukk-kasutajatega kaardistamisele ka sellest, milliseid salakoode, emojisid ja loosungeid radikaalsete ideede jagamiseks kasutatakse ning milliseid ohumärke võiks juba varakult tähele panna.
Annely Kasela, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjanduse ja kommunikatsiooni magistriõppekava vilistlane
Politseinikega ei kohtuta enam ainult tänavatel, vaid ka sotsiaalmeedias. Nende sotsiaalmeediapostitused pole ainult hoiatavad, noomivad või armsad. Seal on segu kõigest. Aga mis toimub tegelikult politseinike kulisside taga, kes sotsiaalmeedias sisu loovad? Kuidas leida tasakaal, kui sotsiaalmeedia algoritm nõuab meelelahutust, aga politsei eetikakoodeks väärikust? Kas riigiametnik saab üldse olla klassikalises mõistes mõjuisik ja kas peabki? Kuidas politseinikud turvatunnet ja usaldust läbi sotsiaalmeedia loovad? Nendele ja mitmetele teistele küsimustele püüti vastuseid leida uurimuses, mille eesmärk oligi mõista, kuidas politseinikud kasutavad sotsiaalmeediat avalikkusega suhtlemiseks, turvatunde loomiseks ja usalduse säilitamiseks. Tulemused põhinevad 15 poolstruktureeritud süvaintervjuul nii veebipolitseinikega kui ka politseiametnikega, kes loovad sotsiaalmeedias sisu vabatahtlikult. Lisaks pakub uurimus välja uudse teoreetilise mudeli, mis vaatakski mõjuisikustumist erinevates valdkondades läbi mikro, meso- ja makrotasandi. Mida see kõik täpsemalt tähendab ja kuhu alla kuuluvad politseinikud, saabki lähemalt kuulda ettekandes.
Andra Jundas, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjanduse ja kommunikatsiooni magistriõppekava vilistlane
2. sessioon. Stereotüüpide ja hoiakute muutmise tahe
Sessioon toimub ruumis 215 ja seda juhib instituudi digimeedia uuringute nooremteadur Kaarel Lott. Sessiooni on võimalik jälgida ka UTTV-s.
Eestis on uusvaimsuse keskkonnas kerkinud esile traditsioonilisi soorolle käsitlevad spirituaalsed naissoost sotsiaalmeedia sisuloojad, kes taasloovad soopõhist identiteeti nii-öelda tõelise naiselikkuse ja mehelikkuse kaudu. Nende käsitluses seostatakse naiselikkust kindlate välimuse, käitumise ja iseloomuomadustega, nagu pehmus, õrnus ja mehele alistumine. Naiselikkuse defineerimisele keskenduvad naissoost sisuloojad ei ole aga ainult Eestis esinev nähtus: sarnaseid sisuloojaid kirjeldatakse USA-s ja Lääne-Euroopas sageli terminiga „traditsiooniline naine” (ingl tradwife). Nii spirituaalsete naissoost sisuloojate kui ka traditsiooniliste naiste kuvand nii-öelda „õigest” naisest ja mehest võib normaliseerida aga ebavõrdseid võimusuhteid, takistada soolise võrdõiguslikkuse edendamist ühiskonnas ning vähendada naiste võimet enda ja oma õiguste eest seista.
Oma töös analüüsisin kümne Eesti naissoost spirituaalse sisulooja postitusi ning keskendusin sellele, kuidas sisuloojad konstrueerivad oma postitustes traditsioonilist naiselikkust, kuidas suhestuvad auditooriumid sisuloojate konstruktsioonidega, kuidas sisuloojad ise kirjeldavad oma postitamise põhjuseid ja mil moel kasutatakse sooga seonduvat spirituaalset sisu majanduslike eesmärkide saavutamiseks. Ettekandes tutvustan oma uuringu peamisi leide.
Anette Ama, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjanduse ja kommunikatsiooni bakalaureuseõppekava vilistlane
Paljud uuringud on näidanud patriarhaalsete maskuliinsusnormide seotust vägivalla, terviseriskide ja sotsiaalse võrdsuse vastasusega. Selliste problemaatiliste soonormide dekonstrueerimiseks keskendub käesolev uuring maskuliinsuse tähendusloomele eesti meeste seas ning vaatab lähemalt normide murdumise hetki, kus seni harjumuslikud maskuliinsusnormid saavad meeste jaoks uue tähenduse. Kombineerides kvalitatiivseid fookusgrupi- ja individuaalintervjuusid (n=34) meestega erinevatest Eesti piirkondadest, töövaldkondadest ja haridustasemetest, keskendume normide murdumise hetki ümbritsevale kontekstile meeste elukaare vältel. Uuringu tulemused näitavad olulisi nihkeid aktiivse isaduse poole ning töö deprioriseerimist identiteediloomes. Kuigi mõnede meeste jaoks oli toimunud progressiivseid nihkeid näiteks emotsionaalse avatuse, haavatavuse ja partnerlusega seoses, ei kajastu need muutused sageli homosotsiaalsetes oludes.
Kaarel Lott, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi digimeedia uuringute nooremteadur
Maarja Tinn, mõttekoja Praxise programmijuht
Käesolev ettekanne tutvustab bakalaureusetöö tulemusi, milles uurisime Eesti üldhariduskoolide naisõpetajate kogemusi seoses meessoost õpilaste negatiivsete hoiakute ja suhtumisega.
Uurimus lähtus arusaamast, et koolikeskkond ei ole ühiskondlikest soolistest normidest ja võimusuhetest eraldiseisev, vaid kujutab endast olulist ruumi, kus avalduvad soopõhised hoiakud, mida igapäevase suhtluse kaudu taastoodetakse. Töö eesmärk oli mõista, kuidas õpetajad tajuvad soopõhist, seksistlikku või misogüünset käitumist, milliseid põhjuseid nad sellele omistavad ning kuidas selliste olukordadega toime tulevad. Uuring põhineb 15 üldhariduskooli naisõpetajaga läbi viidud poolstruktureeritud intervjuul, mille andmeid analüüsisime kvalitatiivse sisuanalüüsi meetodil.
Tulemused näitavad, et õpetajad puutuvad kokku lugupidamatute ja soopõhiste käitumisviisidega, mis väljenduvad muu hulgas naisõpetaja autoriteedi kahtluse alla seadmises, stereotüüpsetes kommentaarides ja kohatutes naljades. Õpetajate hinnangul mõjutavad selliste hoiakute kujunemist eelkõige sotsiaalmeedias levivad misogüünsed narratiivid, eakaaslaste mõju ning kodune keskkond. Uuringust ilmnes ka, et kogemused mõjutavad õpetajate heaolu, enesehinnangut, turvatunnet ning õpetamispraktikaid.
Ettekandes arutleme, kuidas ühiskondlikud soolised hoiakud koolikeskkonnas avalduvad ning milliseid võimalusi näevad õpetajad toetavama koolikultuuri kujundamiseks. Ühtlasi avab ettekanne ühte seni Eestis vähe uuritud probleemi ning aitab mõista, kuidas ühiskondlikud soolised hoiakud mõjutavad õpetajate ja õpilaste vahelisi suhteid koolis.
Kristel Taal, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjanduse ja kommunikatsiooni bakalaureuseõppekava vilistlane
Emilia Krehov, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjanduse ja kommunikatsiooni bakalaureuseõppekava vilistlane
Arvestades tähelepanu ja ressursse, mida ülikoolides on soolise võrdsuse edendamisele pühendatud, peaks sooline ebavõrdsus akadeemilises maailmas olema muutunud ajaloolaste uurimisteemaks. Paraku näitavad erinevates riikides tehtud uuringud, et sooline ebavõrdsus pole kuhugi kadunud ning töökorralduslikud praktikad teadus- ja kõrgharidusinstitutsioonides pärsivad naiste võimalusi akadeemilisel karjääriredelil edeneda ning oluliste teadussaavutusteni jõuda. See ettekanne keskendub küsimusele, kuivõrd võrdsed või ebavõrdsed on Eesti noorte naisteadlaste ja Eesti noorte meesteadlaste võimalused akadeemilisel karjääriredelil edenemiseks. Ettekanne põhineb Eesti noorteadlaste seas Eesti Noorte Teaduste Akadeemia initsiatiivil ja Eesti Teadusagentuuri rahastamisel 2024. aastal läbi viidud uuringul „Noorteadlaste roll ja karjäärivõimalused Eesti teadussüsteemis“.
Mai Beilmann, Tartu Ülikooli empiirilise sotsioloogia kaasprofessor
3. sessioon. Tuleviku (andme)ühiskonna tahe
Sessioon toimub ruumis 206 ja seda juhib Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi meediauuringute professor Andra Siibak.
Kolmkümmend aastat tagasi usuti lääne ühiskondades laialdaselt, et infotehnoloogia toob endaga kaasa üleilmse tasuta infovahetuse, loob võimalused otsedemokraatiaks ning aitab loodusressursse säästlikumalt kasutada. Kuidas juhtus siis nõnda, et tänapäeva tarbija maksab digiteenuste eest nii rahas kui isikuandmetega, et sotsiaalmeedia abil on võimalik ühiskondi edukalt lõhestada ning et infotehnoloogia keskkonnamõjud järjest süvenevad? Neile küsimustele vastamiseks analüüsib ettekanne digitaliseerimist kui omavahel seotud tehnoloogiliste, majanduslike, poliitiliste, argieluliste ja kultuuriliste reeglite koosarengut alates 1930ndatest aastatest tänapäevani välja. Ettekanne esitab teesi, et just interneti varase arengu edukus ja näiline tagasipööramatus on võimaldanud suurettevõtetel ja -riikidel viimase 25 aasta jooksul vargsi mängureegleid muuta ning infotehnoloogia murrangulist potentsiaali seeläbi taltsutada. Viimane seletab ühtlasi, miks on praegused lootused digitaliseerimise ja rohetehnoloogiate kestliku kasvu mootoriks lõimimise osas pehmelt öeldes ennatlikud.
Laur Kanger, Tartu Ülikooli kestlike siirete professor
Justiits- ja Digiministeerium kirjeldab personaalset riiki visioonina, mis käsitleb Eestit kui juba arenenud digiühiskonna järgmist etappi avalike teenuste pakkumiseks. Personaalne riik ei ole digiriigi järgmine versioon, vaid põhineb eeldusel, et riigi teenused on juba vaikimisi digitaalsed. See võtab arvesse kitsaskohad ja ühiskonna ootused, kus praegune digiriik on hätta jäämas. Niisiis kujutab see endast riiki, mis suudab andmete põhjal märgata inimeste vajadusi ning pakkuda abi ja tuge juba enne, kui seda küsitakse. Sellist ennetavat lähenemist esitatakse üldsusele loomuliku arenguna, mis muudab avalikud teenused tõhusamaks, personaalsemaks ja inimkesksemaks.
Aastatel 2021–2024 avaldatud Eesti strateegiliste poliitikadokumentide kriitiline diskursusanalüüs näitab, et prognoosivat valitsemist ei õigustata üksnes tehnoloogilise arengu või tõhususe kaudu, vaid ka hoolivuse, usalduse ja inimkesksuse kaudu. Teisisõnu kujutatakse andmete põhjal kodanike vajaduste ennetamist heatahtliku tegevusena, mille eesmärk on vähendada halduskoormust ja parandada inimeste heaolu. Samal ajal jäävad tagaplaanile küsimused sellest, kuidas ja mille alusel inimeste vajadusi prognoositakse, millised poliitilised valikud sellesse protsessi on kätketud, kuidas kujuneb vastutus andmepõhises valitsemises ja kuidas kodanikku kujundatakse eelkõige avalike teenuste kasutajana, mitte poliitilise osalejana.
Mait Kask, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi infoteaduse nooremteadur
Automatiseeritud otsustussüsteemid on muutumas oluliseks osaks avalike teenuste osutamisest, tõstatades samal ajal küsimusi õigluse, läbipaistvuse ja vastutuse kohta. Käesolev uuring, mis viidi läbi suurema teadusprojekti raames, uurib, kuidas mõtestatakse õiglust automatiseeritud otsustamise kontekstis Eesti tööturuteenustes. Uuring põhineb tõsiste mängude (serious games) metoodikal ning poolepäevastel töötubadel, kus osales 18 erinevate ühiskonnateaduste õppekavade magistranti. Osalejad kehastasid mängus Töötukassa konsultante ja kliente ning mängisid läbi automatiseeritud hindamissüsteemil põhinevaid stsenaariume. Tulemused näitasid, et osalejate jaoks olid automatiseeritud hindamissüsteemid eelkõige konsultandi tööd toetavad vahendid, mitte iseseisvad otsustajad. Samuti rõhutati vajadust paindlike ja kontekstitundlike hindamismudelite järele, mis võimaldaksid paremini arvestada klientide individuaalsete vajaduste ning õiglase kohtlemisega. Lisaks ilmnes, et suurem andmehulk ei pruugi automaatselt suurendada hinnangute õiglust, kuna olulist rolli mängivad konsultantide tõlgendused ning klientide valmisolek isiklikku teavet jagada. Uuring osutab, et õiglus automatiseeritud otsustamises ei kujune üksnes tehniliste lahenduste kaudu, vaid inimese ja süsteemi vahelises koostöös. Mängustatud lähenemised pakuvad seejuures väärtuslikku võimalust kaasata erinevaid sidusrühmi automatiseeritud otsustusprotsesside arendamisse, hindamisse ja mõtestamisse.
Maris Männiste, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi kriitiliste andmeuuringute lektor
Tehisaru on muutunud avaliku sektori efektiivistamise diskursuses üheks keskseks jututeemaks, kuid selle tehnoloogiliselt särava fassaadi taga peitub sageli ohtralt andmetega seotud käsitööd. Ettekandes tutvustatakse värsket magistritööd, mis avab tehisarurakenduste arendamist toetava esmatasandi andmetöö – andmete kogumise, puhastamise ja märgendamise – praktikaid Eesti avalikus sektoris. Tuginedes 14 intervjuule, selgub, et esmatasandi andmetöö moodustab küll märkimisväärse osa keskmise tehisaruprojekti mahust, kuid on samas institutsionaalselt nähtamatu ning ressursside planeerimisel süstemaatiliselt alahinnatud. Erinevalt globaalsest trendist, kus andmetööd teeb sageli anonüümne platvormitööjõud, toetub Eesti mudel kvalifitseeritud kohalikele domeeniekspertidele. See aga tähendab, et vähemalt seni hoitakse referentstõe defineerimine ja sellega koos ka tähendusloome nii praktilistel kui ka strateegilistel kaalutlustel majasiseselt, kuid seda sageli ad hoc korralduse ning ekspertide põhitöö kõrvalt tehtava nähtamatu lisakoormuse hinnaga. Kuna masinõppes on referentstõde mudeli omaduste peamine vormija, kujundavad andmetöö korralduse iseärasused ning selle käigus tehtavad ja varju jäävad mikro-otsused loodavaid tehisarurakendusi ning sellega koos ka tuleviku andmeühiskonna väärtusruumi, rakenduste usaldusväärsust ja laiemat digitaalset suveräänsust. Jätkusuutliku (andme)ühiskonna tahte elluviimiseks on vajalik tehisaruandmetöö institutsionaliseerimine ning selle selge juhtimine, dokumenteerimine ja ühiskondlikult nähtavaks tegemine.
Siim Klais, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ühiskonna ja infoprotsesside analüüsi magistriõppekava vilistlane
4. sessioon. (Tuleviku)hariduse tahe
Sessioon toimub ruumis 207 ja seda juhib Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsioloogia professor Veronika Kalmus,
Tehisintellekti kasutamine ettevõtetes muutub üha tavalisemaks, kuid töötajate valmisolek, varasemad oskused ja kasutuspraktikad on erinevad. Ettekandes tutvustan lõputöö tulemusi, mille eesmärk oli mõista, kuidas tehisintellekti koolitajad käsitlevad tehisintellektipädevuse arendamist ettevõtetes ning milliseid teemasid, oskusi ja õppimisviise nad peavad oluliseks. Uurimus põhines kuuel tehisintellekti koolitajaga tehtud poolstruktureeritud intervjuul. Tulemused näitasid, et tehisintellektipädevus ei piirdu tööriista kasutamise või viipade koostamisega. Selle kujunemine toetub info- ja digioskustele ning eeldab tehisintellekti toimimise ja piirangute mõistmist, sisendite täpsustamist, väljundite kriitilist hindamist, faktikontrolli ning andmekaitse ja vastutuse arvestamist. Koolitajad pidasid sobivaks praktilist, tööülesannetega seotud ja sihtrühma järgi kohandatud õpet, mida toetavad juhendatud harjutamine, järeltegevused ja pidev õppimine. Juhtide ja spetsialistide vajaduste rõhuasetused erinesid, kuid neid ei saanud käsitleda jäiga vastandusena. Ettekandes arutlen, kuidas neid tulemusi kasutada tehisintellektikoolituste kavandamisel nii, et koolitus lähtuks osalejate tööülesannetest, oskustasemest ja riskidest, mitte ainult tööriistade võimaluste tutvustamisest. Tulemused ei ole üldistatavad kõigile ettevõtetele ega koolitajatele, kuid annavad praktilise lähtekoha koolituse sisu ja ülesehituse läbimõtlemiseks.
Triine Jõudna, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi infokorralduse rakenduskõrgharidusõppekava vilistlane
Valeinformatsiooni levik ning Eesti meediakirjaoskuse indeksi langus viimastel aastatel rõhutab vajadust õpetada noortele aina enam meediapädevusi ja meedias ringleva sisu kriitilist analüüsi. Selleks on vaja aga luua õpetajatele vajalikud tugimaterjalid ja anda teadmised, mille baasil õpilastega klassiruumis arutleda. Tugimaterjalide ja teadmiste saamiseks vaatavad õpetajad ülikoolide poole, kus töötavad eriala spetsialistid ning kust on võimalik saada kaasaegset ning usaldusväärset teavet ja tööriistu ajakirjandusliku sisuloome analüüsimiseks. Bakalaureusetöö loovprojektina lõin gümnaasiumi eesti keele kursuse „Meedia ja mõjutamine” õpetajatele ning õpilastele veebipõhise tugimaterjali.
Tugimaterjal keskendub olemusloo (feature) žanrile, avades selle olemust, ülesehitust ja tähelepanekukohti. Materjali keskmes on nooruki üledoosi käsitlev olemuslugu, mida kommenteerivad artikli autor ning ajakirjandusteadur. See annab õpilastele võimaluse mõista loo „telgitaguseid“ ja arendada kriitilist lugemisoskust. Õppematerjali unikaalsus seisneb kahe paralleelse vaatenurga kõrvutamises: praktiku (Heidit Kaio) ja ajakirjandusteadlase (Signe Ivask-Mackovych) kommentaarid selgitavad, kas ja kuidas teoreetiline ja eetiline raamistik rakendub ajakirjaniku igapäevatöös. Läbi viidud ekspertintervjuud monteerisin lühikesteks temaatilisteks videoklippideks ning valminud audiovisuaalne sisu on koondatud Sisu@UT platvormile, mis teeb selle kõigile tasuta kättesaadavaks.
Loovprojektiks valminud kaks peatükki toetavad õpetajaid nii meediapädevuse arendamisel kui ka tundlike teemade käsitlemisel ja ajakirjanduseetika selgitamisel.
Kristo Saarna, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjanduse ja kommunikatsiooni bakalaureuseõppekava vilistlane
Üldhariduskoolid on avaliku huvi all olevad organisatsioonid, mille tegevust jälgivad nii kooliga otseselt seotud sihtrühmad kui ka laiem avalikkus. See eeldab koolidelt teadlikku kommunikatsioonijuhtimist, kuid praktikas lähenetakse kommunikatsioonile sageli situatsioonipõhiselt ja alateadlikult. Üldjuhul puudub koolides eraldi kommunikatsioonijuht ning kommunikatsiooniülesandeid täidavad koolijuhid, õpetajad ja teised töötajad, kelle põhitöö ei eelda kommunikatsioonialast ettevalmistust ning kellel võib nappida selleks aega, teadmisi ja ühtseid praktikaid. Seni on puudunud ka koolikeskkonnale kohandatud, avalikult kättesaadavad ja erinevates koolides rakendatavad praktilised materjalid, mis toetaksid koolitöötajaid kommunikatsioonijuhtimise terviklikul analüüsimisel.
Sellest vajadusest sai alguse minu praktiline bakalaureusetöö, mille tulemusena valmis tööriistapakett üldhariduskoolide kommunikatsioonijuhtimise analüüsimiseks. Ettekandes tutvustan seda kui üht esimest avalikult kättesaadavat ja laiemalt rakendatavat praktilist materjali koolikommunikatsiooni teadlikumaks mõtestamiseks. Viis tööriista aitavad koolidel kaardistada ja hinnata oma sihtrühmi, sõnumeid, kanaleid, rolle ning kommunikatsioonitegevuste mõju. Analüüsi tulemuste põhjal saavad koolid märgata oma senise tegevuse tugevusi ja kitsaskohti ning valida prioriteetseid arendussuundi.
Katriin Ahu, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjanduse ja kommunikatsiooni bakalaureuseõppekava vilistlane
Eesti koolid peavad üha selgemalt otsustama, kuidas korraldada õpilaste nutitelefonide ja generatiivse tehisintellekti kasutust koolipäeva jooksul. Ühelt poolt võivad digivahendid õppimist toetada, teisalt tekitavad need koolides küsimusi tähelepanu, ausa hindamise ja vastutustundliku kasutamise kohta. Ettekanne põhineb artiklil, milles analüüsiti 475 Eesti üldhariduskooli avalikult kättesaadavaid koolireegleid ja kodukordi. Uuringu eesmärk oli selgitada, mil määral ja kuidas reguleerivad koolid nutitelefonide ja generatiivse tehisintellekti kasutust. Tulemused näitavad, et nutitelefonide kasutus on koolides laialdaselt reguleeritud. Lausa 435 kooli dokumentides esinesid vastavad reeglid. Samas oli tehisintellekti kasutus selgelt reguleeritud vaid 13 koolis. Nutitelefonide puhul eristus kolm peamist lähenemist: täielik keeld kogu koolipäeva jooksul, piirangud üksnes tundides ning klassi- või vanuseastmepõhised piirangud. Ettekanne annab ülevaate sellest, kuidas Eesti koolid on seni nutitelefonide ja generatiivse tehisintellekti kasutust oma ametlikes reeglites käsitlenud ning millised erinevused nende lähenemistes esile tulevad.
Liisa Asso, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi digisotsioloogia nooremteadur
13.15–14.00 LÕUNA
14.00-15.15 Vestlusring „Tuleviku-riik ja riigi tulevik“
Arutelu toimub ruumis 215 ja otseülekannet on võimalik jälgida UTTV-s.
Sõna võtavad Balti Kaitsekolledži dekaan Tiia-Triin Truusa, Tartu linna kriisikoordinaator Kristjan Kostabi ja võrgustiku PractNet strateegilise kommunikatsiooni ekspert Kersti Luha-Räim.
Arutelu juhib ajakirjanduse ja kommunikatsiooni bakalaureusetudeng Kadriann Kummer.
15.15-15.30 sirutuspaus
15.30-17.00 Paralleelsessioonid II
5. sessioon. Julgeoleku tahe
Sessioon toimub ruumis 215, seda juhib Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjandussotsioloogia kaasprofessor Ragne Kõuts-Klemm.
Infomanipulatsioonid ja mõjutustegevus ei avaldu inforuumis üksnes selgelt vale või vaenuliku sisuna. Sageli kujuneb nende mõju olukorras, kus inimeste tegelikud hirmud, argised probleemid ning institutsioonides pettumine seotakse järk-järgult riiki, liitlasi või ametlikku teavet delegitimeerivate tõlgendustega. Ettekanne tutvustab magistriprojekti, mille eesmärk on arendada veebipolitseinike võimekust tegutseda sellises keskkonnas usaldust säilitava esmatasandi sekkujana. Uurimus täidab lünga teoreetiliste teadmiste ja kodanikele suunatud igapäevase operatiivse praktika vahel.
Töö empiirilise aluse moodustab kaheksa Eesti- ja venekeelse Telegrami kanali ning grupi kolme aasta sisu analüüs, millest ilmnesid korduvad narratiivimustrid riigi usaldusväärsuse õõnestamisest liitlaste kohaloleku moonutamiseni. Tulemuste põhjal lõin praktilised tööriistad: kasutajarollid, sekkumiste hindamismudeli ja analüüsimaatriksi, mida on kavas testida 2026 aasta riigikaitselise õppuse raames meediasimulatsiooniplatvormil.
Ettekandes käsitlen, miks ei ole veebipolitseiniku ülesanne kriisitingimustes „võita vaidlust“, vaid hoida alles usaldusaken kõhkleva ja neutraalse auditooriumiga. Keskne järeldus on, et inforuumi kaitsetahe ei tugine üksnes info faktilisele korrektsusele, vaid kujuneb väikestes, kiiretes ja inimlikes mikrosekkumistes, kus ametlik teave peab olema kodanikule usutav ja turvalisust loov.
Andero Sepp, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi desinformatsiooni ja ühiskondliku toimepidevuse magistriõppekava vilistlane
Kaos inforuumis muutub järjest suuremaks ning enamik kasutajaid ei suuda isegi hoomata, kuidas info tänasel päeval tekib, milliste reeglite järgi algoritmid seda levitavad ja kui lihtne seda kõike manipuleerida on. Veel vähem on kasutajaid, kes ise oskavad vajadusel infot kontrollida.
Oma doktorantuuri esimesel aastal tegin intervjuusid ekspertidega (N=30) erinevatest valdkondadest ning samal ajal viisin läbi koolitusi Naiskodukaitse liikmetele, õpetades esmaseid enesekaitsenippe infoühiskonnas. Tekkis idee, et vaja on skaleeritavat õpikeskkonda, kus saaks harjutada ja proovile panna elementaarseid oskusi, mis aitavad inimestel ennast paremini kaitsta erinevate ohtude eest inforuumis. Nii sündiski Digikotka pilootprojekt. Esimene Digikotka võistlus toimus Naiskodukaitse liikmetele 2025. aasta jaanuaris ja hiljem avasime õpikeskkonna ka individuaalseks kasutamiseks kõigile.
Digikotka õpikeskkonna vundamendiks on kogemusele tuginev õpe (experiental learning – Kolb, 1984) ning ülesanded peegeldavad reaalseid juhtumeid, millega inimesed igapäevaselt võivad kokku puutuda. Kaetud on järgmised meedia- ja digipädevuse teemad: faktiteadmised ja infootsing; allikate ja info päritolu analüüs; faktikontroll; digiturvalisus ja digihügieen; algoritmipädevus; tehisarupädevus.
Ettekandes teen ülevaate selle õpikeskkonna loomise protsessist ning räägin suurimatest väljakutsetest, mis tekkisid eelkõige ülesannete kokkupanekul.
Digikotka 2026 ülesanded on avatud kõigile lahendamiseks lehel https://digikotkas.naiskodukaitse.ee
Diana Poudel, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi infovastupidavuse nooremteadur
Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse on toonud tugevalt päevakorda küsimuse kodanike kaitsetahtest. Avaliku arvamuse uuringud näitavad, et inimeste valmisolek riiki kaitsta on kasvanud. Vähem on aga teada, kuidas kaitsetahe väljendub indiviidi tasandil ehk kuidas üldine valmisolek riiki kaitsta muutub konkreetseks kaitsetegevuseks.
Ettekanne põhineb uuringul, mille käigus viidi läbi 25 intervjuud inimestega, kes liitusid pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse Kaitseliidu või Naiskodukaitsega. Analüüsis eristuvad neli liitumisteekonda: sõda kui pöördepunkt, hirmu ja abitustunde muutumine võimekuseks, elukaareline ja praktiline võimalikkus liituda ning organisatsiooni kuvandi muutumine. Need teekonnad näitavad, et liitumine ei ole üksnes vahetu reaktsioon sõjale või suurenenud ohutajule, vaid otsus, milles mängivad rolli varasemad kogemused, vastutustunne, identiteet ja praktilised võimalused.
Kristjan Silm, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsioloogia nooremteadur
Venemaa täiemahuline agressioon Ukrainas on ilmestanud, kuidas sõda võib muuta arusaamu kodakondsusest, poliitilisest osalusest ja julgeolekust demokraatlikes ühiskondades. Üheks selliste geopoliitiliste muutustega kaasnevaks protsessiks on julgeolekustumine. Minu magistritöö eesmärk oli Kopenhaageni julgeolekustumise teooriale tuginedes analüüsida, kuidas kujunesid mittekodanike kohalike omavalitsuste volikogude valimisõiguse käsitlemisel Riigikogu aruteludes julgeolekustamise ja dejulgeolekustamise protsessid põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu (536 SE) menetlemise käigus. Uurimus tugines Lene Hanseni poststrukturalistlikule diskursusanalüüsi uurimisdisainile ning analüüsis eelnõu kolme lugemise stenogramme. Tulemused näitasid, et mittekodanike valimisõigust käsitleti valdavalt julgeoleku küsimusena, kus tõusid esile suveräänsuse, lojaalsuse ja mõjutustegevuse argumendid, samas kui dejulgeolekustavad käsitlused rõhutasid ohu ebapiisavat tõendatust, õigusriigi põhimõtteid ja ühiskondlikku sidusust. Erakondade seisukohad erinesid nii julgeoleku tähenduse kui ka piirangute ulatuse osas. Menetluse jooksul muutus julgeolekustav raamistik järjest selgemaks ning arutelu keskendus üha enam piirangute ulatusele. Töö tulemused osutavad, et Venemaa 2022. aasta täiemahuline agressioon Ukrainas kujundas oluliselt Eesti poliitilist diskursust, andes mittekodanike valimisõiguse käsitlusele varasemast selgema julgeolekumõõtme ning näidates, kuidas geopoliitilised muutused võivad mõjutada demokraatlike õiguste ümbermõtestamist.
Kristina Kivistik, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ühiskonna ja infoprotsesside analüüsi magistriõppekava vilistlane
6. sessioon. Loo jutustamise tahe
Sessioon toimub ruumis 205 ja seda juhib Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi loovmeetodite nooremteadur Vallo Nuust.
Kuidas tuua leheveergudele lugu, mis haarab lugeja juba esimesest lausest kaasa ning viib ta kujutlustes kohtuma kirjeldatud inimeste, paikade ja olukordadega? Meisterlike jutuvestjate oskuste arsenali kuulub loo jutustamise võtete kasutamine, mis on iseloomulik olemuslugudele. Metafooride, aistingute kirjeldamise ning emotsionaalsete detailide abil saab ajakirjanik auditooriumit kõnetada ja lugejate tähelepanu loo lõpuni hoida. Narratiivide loomine kindlate tegelastega panustab oluliselt sellesse, kuidas lugejad ümbritsevat maailma mõtestavad ja enda osalust ühiskonnas tunnetavad. Seega sõltub loo mõju otseselt, kui oskuslikult valdab ajakirjanik jutuvestmise kunsti.
Bakalaureusetöös huvitas mind, millistest elementidest koosneb üks hea olemuslugu. Selleks töötasin välja ajakirjandusuuringute ja praktikute käsiraamatute põhjal analüüsitabeli, mis annab ülevaate erinevatest loo jutustamise võtetest ja võimalustest. Valminud tabelit kasutasin tööriistana Õhtulehe olemuslugude analüüsimiseks, kõrvutades loo jutustamise võtete esinemist Õhtulehe artiklites tabelis kirjeldatud olemusloo ideaaliga. Analüüsi aluseks oli 25 olemuslugu, milles vaatlesin loo ülesehitust, perspektiivi ja jutustaja avaldumist, tegelaste kujutamist, ilukirjanduslikku stiili ning loo lisaelemente.
Ettekandes tutvustan valminud tabelit, mida saab kasutada nii publitsistlike žanrite õpetamisel, olemuslugude analüüsimisel kui ka praktilises kirjutamistöös. Lisaks annan põgusa ülevaate Õhtulehe artiklites üle- ja alakasutatud jutustamisvõtetest ning toon soovitusi, kuidas olemusloo žanrist maksimumi võtta. Ettekande lõpus arutlen, millised tegurid võivad kammitseda ajakirjanduses isikupärase stiili viljelemist ning kui helge või tume näib olemusloo tulevik.
Kertu-Riin Tera, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjanduse ja kommunikatsiooni bakalaureuseõppekava vilistlane
Koostöös Eesti Noorte Teaduste Akadeemia ning Õhtulehega tegime eksperimendi „Fakt teadust päevas“, kus ühe aasta jooksul avaldasime iga päev ühe lühiformaadis teadusampsu Õhtulehe võrguväljaandes (vahel ka paberlehes), samuti tiiseri sotsiaalmeedias. Idee oli katsetada, kuidas võiks arutlev (i.k deliberative) teaduskommunikatsioon toimida Eesti igapäevases ajakirjanduses. Selleks pöörasime tavapärase teaduskommunikatsiooni loogika ümber: teadlaste algatatud lugude asemel püüdsime alustada lugejate küsimustest. See õnnestus meil aga ainult osaliselt — vaid 54 lugu 369-st sündis vastusena lugeja küsimusele. Üle 60 lugeja esitatud küsimuse jäi aga üldse vastamata.
Projekti käigus osalusvaatlesime lehelugejate valmisolekut küsimusi esitada ning ka teadlaste tahet nendele küsimustele vastata. Eksperiment näitas, et suurim väljakutse ei olnud leida küsijaid ega teadlasi, kes oleksid valmis oma teadusest rääkima. Kõige keerulisem oli luua olukord, kus lugejate küsimused ja teadlaste vastused päriselt kohtuksid, nii et sellest tekiks ühine lugu. Õhtulehe küsimus-vastus-formaat tähendas seetõttu pidevat n-ö dramaturgilist tööd (just tähendusseoste loomise mõttes), sest teadlaste algatatud lugude puhul tuli sageli kõigepealt leida küsimus, millele teadlase lugu tegelikult vastas.
Võib-olla peitub selles teaduskommunikatsiooni üks suurimaid proovikive: inimeste küsimused jutustavad loo sellest, mida nad tähtsaks peavad, kardavad, loodavad või mõista püüavad. Teadlased vastavad neile oma lugudega sellest, mida nemad oluliseks peavad — sageli on need aga täiesti erinevad lood.
Ebe Pilt, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi kommunikatsiooniuuringute nooremteadur
Magistritöös „Andmeajakirjandus Eestis: Eesti ajakirjanike tööpraktika, väljakutsed ning andmete kasutamine uurivas ajakirjanduses“ keskendusin andmepõhise ajakirjanduse töövõtete kaardistamisele Eesti meediatoimetustes ning uurisin andmeajakirjandusega tegelevate ajakirjanike käest otse, kas nad näevad seda eraldi ametina või pigem oskusena, mis aitab neil enda tööd paremini ja sügavamalt teha.
Töös kaardistasin tehnilised oskused, töövormid ning toimetuse ülesannete jaotuse, mis toetavad andmeajakirjanduse loomist Eesti meediatoimetustes. Ilmnes, et kuigi Eesti on rahvusvaheliselt andmeinnovatsiooni tippude hulgas, siis andmete töötlemisel meedias põrkuvad reporterid kokku struktuursete takistustega seadusandluses ning avalike andmete kättesaadavusega.
Eestis on vaid üksikud ajakirjanikud, kes söendavad end nimetada andmeajakirjanikuks, kuid neid võtteid kasutavad paljud uurivad ajakirjanikud. Andmepõhist ajakirjandust nähakse hädavajalikuna, et orienteeruda info- ja andmekülluses, mis kaasneb avalikkuse andmestumisega. Olulisel kohal on andmepõhised, ja veel täpsemalt OSINT-võtted, piiriüleses ajakirjanduses, mida ajakirjanikud ise näevad kui Eesti ajakirjanduse hädavajalikku osa, et valgustada tõenduspõhiselt probleeme, mis muidu võiks varju jääda.
Heliis Raudsik, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjanduse ja kommunikatsiooni magistriõppekava vilistlane
Bakalaureusetööd „Tervisevaldkonna eksperdid sisuloojatena: motivatsioon ja strateegiad sotsiaalmeediasse sisu loomiseks ning oma sisuloome tajutav mõju“ raamistas suundumus influencer creep ehk sotsiaalmeedia sisuloojate tegutsemisloogika pealetung. See puudutab paljude valdkondade esindajaid õpetajatest arstideni, sest paljude erialade eksperdid on astunud sisulooja kingadesse, tehes sisulooja tööd siiski oma igapäevatöö kõrvalt. Bakalaureusetöö keskmes olid tervishoiutöötajad ning nende ajendid ja tegevus sotsiaalmeedias, olukorras, kus mõiste „ekspert“ on terviseteemalistes internetiaruteludes hägustunud ning vastukaalu pakuvad alternatiivmeditsiini praktiseerijad ja asjaarmastajad.
Uuringus osalenud tervishoiutöötajad olid võtnud oma südameasjaks jõuda võimalikult paljude inimesteni, eesmärgiga tõsta nende terviseteadlikkust. Sealhulgas võis terviseteadlikkus peituda ka pisiasjades – teadmine, mitu milligrammi valuvaigistit lapsele manustada või kuidas peale panna plaastrit. Kuigi tervishoiutöötajaid motiveeris eelkõige inimeste heaolu, kaasnes sisuloomega ka isiklik kasu, mis aitas kurnaval teekonnal sihti hoida. Teekond õilsa eesmärgi nimel on aga konarlik: tervishoiutöötajaid hoiavad sotsiaalmeedias tagasi erialaeetilised piirangud, millest näiteks alternatiivmeditsiini eestkõnelejad lähtuma ei pea. Samas saavad tervishoiutöötajatele abikäe ulatada ka haiglad ja teised tervishoiuga tegelevad asutused, jagades terviseteadlikkuse tõstmise vastutust.
Triinu Ress, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjanduse ja kommunikatsiooni bakalaureuseõppekava vilistlane
7. sessioon. Noorte toimevõimekuse ja heaolu tahe
Sessioon toimub ruumis 207 ja seda juhib Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi heaolu-uuringute nooremteadur Kristi Asser.
Haridus 2035 visioonidokumendis on heaolu määratletud kui protsessi, mis väljendub inimeste üldises enesetõhususes ja kooskõlalistes suhetes sotsiaalse, loodusliku, vaimse ja tehnoloogilise elukeskkonnaga. Heaolu temaatikat avas Eesti Inimarengu aruanne 2024, tuues välja selle mitmemõõtmelise olemuse.
Kuidas aga heaolu kujutada, kui eeldada, et ta on pidevas muutumises , nö „voolav“ ja ühiskonna struktuurilise kontekstiga, sh aja ja ruumiga seotud sotsiaalne nähtus ning puudutab mistahes vanuses inimest? Kuidas suhestuvad sellega lapsed ja noored?
Ettekanne põhineb instituudi laste ja perede heaolu rühma projektil „Eesti laste heaolu kontseptuaalse mudeli loomine ja selle indikaatorite väljatöötamine“ (2025/26).
Dagmar Kutsar, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsiaalpoliitika kaasprofessor
Noorte agentsus ning tahe oma elu kujundada, ühiskonnas osaleda ja heaolu poole liikuda kujunevad nende igapäevaste kogemuste, suhete ja osalusvõimaluste mõjul. Kõigi noorte hääled ei jõua aga poliitikakujundamisse võrdselt. Eriti sageli jäävad kõrvale noored, kes on haridusest või tööturust eemal ning kelle olukorda käsitletakse sageli ühtse probleemina, mille lahenduseks nähakse kiiret naasmist haridusse või tööellu. Selline lähenemine võib süvendada stigmatiseerimist ning jätta tagaplaanile noorte individuaalsed vajadused, kogemused, heaolu ja valmisoleku muutusteks.
Minu viiel kvalitatiivsel uuringul põhinev doktoritöö uuris, kuidas poliitikakujundus mõjutab noorte toetamise praktikaid ning millised lähenemised aitavad tugevdada noorte agentsust, toimetulekut ja heaolu. Tulemused näitasid, et standardiseeritud lahendused ei vasta noorte erinevatele vajadustele ning et noorte arenguteid toetavad eelkõige usalduslikud suhted, valdkondadeülene koostöö, paindlik tugi ja noorte sisuline kaasamine neid puudutavatesse otsustesse.
Doktoritöö näitas, et ülalt-alla juhitud, sektoripõhine ja peamiselt majandusloogikale tuginev poliitikakujundus võib piirata noorte agentsust ja heaolu. Samas aitavad sotsiaalse innovatsiooni põhimõtted kujundada inimkesksemaid lahendusi. Doktoritöös pakkusin välja toeõigluse mudeli ja mõiste „noored haridus- ja tööelulistes üleminekutes“, mis nihutavad tähelepanu staatilistelt noorte kategooriatelt arengulisele protsessile ning aitavad mõista, et haavatavus on sageli ajutine ja kontekstist sõltuv. Selline poliitikakujundamise loogika võimaldab paremini arvestada noorte erinevate eluolukordadega ning loob eeldused noorte agentsuse ja heaolu tahte tugevnemiseks.
Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis sotsioloogia erialal doktoritöö kaitsnud Heidi Paabort
Annemari Adleri ettekanne jääb ära esineja haigestumise tõttu
Asendushooldusel kasvavate laste osalusõigust võib nimetada üheks nende põhiõiguseks. Laste otsustusprotsessidesse kaasamine on oluline eeldus nende autonoomia ja toimevõimekuse arenemisel ja üldise heaolu kujunemisel. Kuigi laste osalusõigus on tagatud erinevate õigusaktidega, sõltub asendushooldusel selle tegelik rakendumine suurel määral lastega igapäevaselt töötavate täiskasvanute ehk nende vahetute hooldajate arusaamadest ning praktikatest. Sellest lähtuvalt keskendus minu bakalaureusetöö asendus- ja perekodudes töötavate kasvatajate ja perevanemate tõlgendustele laste osalusõigusest ja selle tagamisest.
Uurimus põhineb poolstruktureeritud individuaalintervjuudel, mille viisin läbi viie kasvataja ja perevanemaga Eesti eri asendus- ja perekodudest. Ettekandes tutvustan uurimuse peamiseid tulemusi ning võtan kokku, kuidas mõtestavad asendushooludusel laste vahetud hooldajad osalusõigust, millistes valdkondades nähakse lastel võimalust otsustusprotsessides kaasa rääkida ning millised tegurid toetavad või piiravad laste kaasamist. Samuti arutlen traumakogemuse kui olulise mõjuteguri üle laste osalusõiguse rakendumisel ning selle seoste üle autonoomia, agentsuse ja heaoluga.
Annemari Adler, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi infoühiskonna ja sotsiaalse heaolu bakalaureuseõppekava vilistlane
Lahuselavate vanemate koostöö sõltub suurel määral sellest, kuidas korraldatakse lapsega seotud infovahetust. Senised uuringud on keskendunud peamiselt kaasvanemlusele, vanematevahelisele suhtlusele ja digitaalsete suhtluskanalite kasutamisele, kuid lapsega seotud infovahetust on infokorralduslikust vaatenurgast käsitletud vähe. Käesoleva uurimuse eesmärk oli analüüsida, kuidas lahuselavad vanemad korraldavad lapsega seotud infovahetust, milliseid suhtluspraktikaid ja -kanaleid nad kasutavad ning kuidas on infovahetuse kvaliteet seotud vanematevahelise koostööga.
Intervjuud lahuselavate vanematega (N=14) näitasid, et infovahetus kujuneb dünaamilise ja kontekstipõhise praktikana, mida mõjutavad lapse vanus, lahus oldud aeg, vanematevaheline suhtedünaamika ning kasutatavad suhtluskanalid. Toimivates koostöösuhetes hõlmas infovahetus lisaks praktilistele küsimustele ka lapse igapäevaelu ja emotsioonidega seotud teavet, samas kui konfliktsemates suhetes piirdus see sageli minimaalse logistilise infoga. Digitaalsed suhtluskanalid võimaldasid toetada info kättesaadavust ja jälgitavust, kuid võisid samal ajal suurendada ka info killustatust.
Uuring näitas, et lapsega seotud infovahetust ei saa käsitleda üksnes tehnilise teabe edastamisena, vaid koostööd kujundava infokorraldusliku praktikana, mille kvaliteet mõjutab vanemate koostööd ning loob eeldused lapse heaolu toetamiseks. Selline käsitlus avab uusi võimalusi mõtestada infovahetuse rolli lahuselavate vanemate koostöös ning selle toetamisel.
Helen Pink, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi infokorralduse rakenduskõrgharidusõppekava vilistlane
8. sessioon. Inforuumi kaitsetahe
Sessioon toimub Zoomis ja ruumis 206 ning seda juhib Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi kriisisotsioloogia lektor Sten Torpan.
Belgium occupies a uniquely exposed position in Europe's information environment: host to NATO Headquarters and the EU's core institutions, and an explicit target on Russia's list of „unfriendly countries.“ Its vulnerability runs deeper than geography. A federal state built on linguistic fault lines and weak inter-regional trust, Belgium also hosts large diasporas, Congolese, Rwandan, Moroccan, Turkish and Kurdish among others, targeted by foreign actors exploiting colonial history and Global South grievances. Domestically, Russian-aligned narratives resonate on both ideological flanks, feeding far-right anti-migration sentiment and far-left anti-NATO framing alike, deepening the same societal cracks. Yet the response to this fragmented threat landscape remains itself fragmented: federal, regional, academic and civil-society actors working largely apart. Drawing on my Master's research at Tartu University and a decade of operational experience within Belgian Defence, this talk proposes a whole-of-governance framework, and a genuine FIMI ecosystem linking government, academia, think tanks, experts and media, needed to close that gap. This is a personal, academic proposal, not Belgian Defence policy, offered as a first step toward a longer national conversation on Belgium's information resilience.
Wim Huyck, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi desinformatsiooni ja ühiskondliku toimepidevuse magistriõppekava vilistlane
Sotsiaalteaduslikud uurimismeetodid sobivad küberturbe valdkonda paremini kui esmapilgul tunduda võib. Ettekandes tutvustan uuringut, mille raames korraldasin avaliku sektori asutuses küberturbe kriisisimulatsiooni. Simulatsiooni käigus pidid osalejad ajas muutuvas ja ebakindlas olukorras hindama erinevate infokildude tõesust ja asjakohasust ning kujundama nende põhjal ühise arusaama kriisiolukorrast. Eesmärk oli mõõta osalejate tajutud olukorrateadlikkust ning hinnata simulatsiooni kui sotsiaalteadusliku meetodi sobivust küberturbe valdkonnas. Uuringus lähtusin eeldusest, et küberturbe kriis on lisaks tehnilisele probleemile ka sotsiaalselt ja organisatsiooniliselt kujunev olukord, kus otsuste tegemine sõltub suurel määral infokäitumisest, infovajadusest ja koostööst.
Ettekandes tutvustan lühidalt sotsiaalteaduslikku simulatsiooni ja selle lähisugulast, küberturbe valdkonnas levinud lauaõppust. Simulatsioon võimaldab teha nähtavaks tõlgendus-, kommunikatsiooni- ja koostöömustreid, mida läbi tavapäraste lauaõppuste või intervjuude võib olla keeruline tabada. Avan organisatsioonilise küberturbe haavatavuse elemente, millest simulatsiooni koostamisel lähtusin, ning arutlen, millised neist väljendusid kõige selgemini. Samuti käsitlen, kuidas kriisisimulatsiooni kasutada nii uurimismeetodina kui ka valmisoleku harjutamise võimalusena. Toon enda kogemuse põhjal välja, milliseid eripärasid tuleks arvesse võtta tehnilise ehk IT- ja kübervaldkonna kriisi simuleerimisel võrreldes füüsilises keskkonnas toimuvate ja operatiivset reageerimist eeldavate kriiside simuleerimisega.
Hanna Oruaas, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi infokorralduse rakenduskõrgharidusõppekava vilistlane
Radikaliseerumine on avalikus arutelus üha nähtavam mõiste, kuigi selle tähendus ei ole alati üheselt mõistetav. Teaduskirjanduses käsitletakse radikaliseerumist eri vaatenurkadest ning rõhutatakse, et tegemist on suhtelise ja kontekstitundliku mõistega. Meedial on oluline roll selle tähenduste kujundamisel, sest ajakirjanduslikud käsitlused mõjutavad seda, kuidas radikaliseerumist avalikkuses mõistetakse ning milliseid probleeme ja võimalikke lahendusi sellega seostatakse.
Magistritöös uurisin, kuidas kasutati radikaliseerumise mõistet ERR-i, Delfi, Postimehe ja Õhtulehe artiklites aastatel 2022–2025, millistes tähendusväljades see esines ning kuidas selle tähendust diskursiivselt konstrueeriti. Analüüs hõlmas 608 artiklit ning ühendas standardiseeritud kontentanalüüsi, kvalitatiivse sisuanalüüsi ja diskursusanalüüsi.
Tulemused näitasid, et radikaliseerumise mõiste oli uurimisperioodi lõpus varasemast nähtavam ning seda kasutati julgeoleku, terrorismi ja religioosse äärmusluse kõrval ka sotsiaalmeedia, noorte, poliitilise polariseerumise ja misogüünia kontekstis. Radikaliseerumise tähendust kujundas mh see, kellele seda omistati, milliste allikate kaudu seda vahendati, kuidas nähtust määratleti ja milliseid lahendusi esile tõsteti. Tulemuste põhjal esitasin soovitused radikaliseerumise täpsemaks ja põhjendatumaks käsitlemiseks ajakirjanduses.
Andreas Eerik, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjanduse ja kommunikatsiooni magistriõppekava vilistlane
Oma magistritööd tutvustavas ettekandes räägin sellest, kuidas muutus julgeoleku tähendus ja julgeolekuga seotud teemade raamimine Eesti veebimeedias aastatel 2000–2025.
Minu uurimus tugines Kopenhaageni koolkonna julgeolekustumise teooriale, mille järgi ei ole julgeolekuohud üksnes objektiivsed nähtused, vaid kujunevad kommunikatsiooni ja ühiskondliku tähendusloome kaudu (Buzan jt, 1998). Uuringu kvantitatiivne andmestik hõlmas Delfis, Postimehes ja Õhtulehes ilmunud artikleid (N=417 455). Neist valisin kvalitatiivseks sisuanalüüsiks 50 enim kommenteeritud ehk suurema lugejaskonna tähelepanu saanud artiklit viiest ajaperioodist.
Töö tulemused näitasid, et julgeolekukäsitlus ei arenenud ühtlaselt, vaid võimendus kriiside ja geopoliitiliste murdepunktide ajal. Kui 2000. aastate alguses seostasid eelkõige poliitikud julgeolekut peamiselt riikidevaheliste suhete, sõjaliste konfliktide ja terrorismiga, siis pärast 2007. aasta pronksiööd laienes käsitlus Eesti sisemistele pingetele, ühiskondlikule sidususele ja küberohtudele. Krimmi annekteerimise ning Venemaa täiemahulise sissetungi järel muutus Venemaa meediakäsitlustes aga senisest veelgi selgemalt otseseks julgeolekuohuks. Aastatel 2021–2025 kujunes julgeolek üha kõikehõlmavamaks tõlgendusraamiks, mille kaudu käsitleti ka energiat, majandust ja ühiskonna toimepidevust. Seega ei olnud meedia üksnes julgeolekuga seotud teemade vahendaja, vaid osales ka ise ohtude ja nende tähenduste kujundamises.
Henn Uuetoa, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjanduse ja kommunikatsiooni magistriõppekava vilistlane
Kirjastuselt Palgrave Macmillan ilmus Tartu Ülikooli meediauuringute professor Andra Siibaku ja Giovanna Mascheroni (Università Cattolica, Milano) raamat „Children and AI: Changing Digital Childhoods“. Toetudes kvalitatiivsetele intervjuudele ja laste õigustele, vaatlevad uurijad, kuidas kasutatakse ja mõtestatakse uusi tehisintellekti tööriistu kodus, koolis ja eakaaslaste seas. Luubi alla võetakse tehisintellektist tulenevad muutused perede igapäevategevustes, hariduse ja tervisega seotud praktikates ning eakaaslaste kultuuris. Seejuures hinnatakse kriitiliselt nii tehisintellekti võimalusi kui ka sellega kaasnevaid riske.
Tegemist on aktuaalse ja interdistsiplinaarse teosega, mis on oluline lapsepõlveuuringute, digi- ja peresotsioloogia, internetiuuringute, laste õiguste ning hariduse valdkonnas tegutsevatele teadlastele, üliõpilastele ja poliitikakujundajatele.
Esitlusel vestleb Andra Siibakuga raamatu teemadel kriitiliste andmeuuringute lektor Maris Männiste.
17.45–19.00 Raamatuesitlusele järgneb väike õhtune vastuvõtt ruumis 204.
