Konverents „Ühiskonna probleeme (j)uurides“

Ettekanne käsitleb esimesi kogemusi ja mõtteid Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli teaduskonsortsiumi ühisest teadus-ja arendusprojektist „Ida-Viru siirdeprotsesside seire ja analüüs“ (algus detsember 2023, lõpp august 2029). See on ambitsioonikas ja omapärane projekt, midagi riigihanke ja teadusgrandi vahepealset, kus eeskätt tuleb pakkuda kohapealset kasu majanduse teadusmahukuse suurendamiseks ja luua uusi TA töökohti, teiseks aidata Haridus- ja Teadusministeeriumil ja teistel riigiasutustel teha informeeritud otsuseid ning kolmandaks täita nö tavapäraseid akadeemilisi mõõdikuid nagu kaitstud doktoritööd ja avaldatud artiklid. See, kuidas huvipooli määratleda ning nende vajadusi mõista ja arendada, tuleb ise välja nuputada.

Räägin meie otsingutest-seiklustest kahe aasta jooksul. Milline Ida-Virumaa on meile avanenud ja kuhu arengud siirduvad? Kuidas me kodustame klienti? Millise uut laadi regionaalse tööjõu tulevikuprognoosi mudeli oleme koostöös Kutsekojaga loonud? Kuidas toimib Sten Torpani loodud Ida-Viru tööturu ökosüsteemi simulaator? Kuidas saab kasutada Meema kogemust Ida-Viru ettevõtjate kaardistusel?

Mõtestan neid kogemusi ja avastusi laiemas sotsiaalteaduste tulevikutrende ja sotsiaalteadlase eri rolle kirjeldavas raamistikus. Loodan, et see pakub mõtteainest sotsiaalteadlase rolli, uurimise eesmärkide ja väljundite seadmise määratlemiseks ja huvipooltega suhtlemiseks.

Triin Vihalemm, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi kommunikatsiooniuuringute professor

Kas pole mitte vastuoluline, et koolis õpetatakse üksikasjalikult, mis on uudis ning mis on selle omadused, ent üha rohkem noori eelistab informatsiooni saada meediaväljaannete asemel hoopis sotsiaalmeediast?

Kujutame ette, et õpetame lastele joonistamist. Mis on selle juures kõige olulisem? Kas see, kuidas oleks kõige õigem pliiatsit käes hoida? Kas see, millise firmamärgi pliiatseid valida? Või see, et lapsed üldsegi tahaksid joonistada?

Niisamuti pole meediapädevuste õpetamise puhul oluline alustada sellest, mis vahe on reportaažil ja arvamusartiklil, vaid sellest, miks ajakirjandus üldse eksisteerib, mis rolli see ühiskonnas täidab ning miks on seda rolli vaja hoida ja kaitsta (loe: uudiste eest maksta).
Ettekandes tutvustan oma magistritöö loovprojekti „Eesti veebiajakirjanduse arengulugu tutvustava tugimaterjali koostamine” peamisi leide ning tõmban paralleele noortele õpetatavate meediapädevustega riiklikus õppekavas.

Anete Sammler, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjanduse ja kommunikatsiooni magistriõppekava vilistlane

„Ühistegeliste organisatsioonide liigetele on see leiwakaart õrnroosa, teiste "töötawate" tarwis sõbralikult helesinine.“ Roosa ja helesinine leiwakaart Moskwas. Waba Maa. 05.03.1929, lk 7.

Millal oli eesti ajakirjandus kõige loovam? Ja miks tundub, et loovus pole alati vaba seal, kus sõnavabadus on?

Uurisin kahe Eesti päevalehe tekste perioodil 1924–2024, et mõista, kuidas ja millal on ajakirjanduses kasutatud loova kirjutamise võtteid – alates kujunditest ja meelelistest kirjeldustest kuni portreede ja narratiivideni. Vaatlesin 11 loovustunnuse esinemist tuhandeil lehekülgedel arvestades ajalehtede mahu ja formaadiga, et hinnata loovuse intensiivsust eri kümnenditel.

Selgus, et kõige mitmekesisem loovus ilmutas end hoopis 1960.–1980. aastatel – ajal, mil väljendusvabadus oli piiratud, ent kujundlikkus ja detailitäpsus õitsesid. Kõige kõrgem loovuskoefitsient ilmnes aastatel 1959, 1964, 1969 ja 1984.

Uuring seab kahtluse alla üldlevinud eelduse vabadusest, kui loovuse katalüsaatorist. Tulemused pakuvad ühtlasi empiirilise aluse loova kirjutamise õpetamiseks: milliseid võtteid esile tõsta, millise aja ajakirjandus on kõige inspireerivam ning kuidas õpetada loovust ka tekstivabaduse ajastul – kus loovus ei ole enam ellujäämisstrateegia, vaid teadlik valik.

Vallo Nuust, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi loovmeetodite nooremteadur

Minu bakalaureusetöö oli praktiline projekt, millega lõin kursuse „Ajakirjanik ja vastupidavus“ Tartu Ülikooli bakalaureuseõppe ajakirjanduse ja kommunikatsiooni õppekava kolmanda kursuse tudengitele. Kursuse eesmärk on õpetada tudengitele professionaalsete konfliktiolukordade analüüsimist, interpersonaalseid kommunikatsioonivõtteid ning viise, kuidas pingelistes olukordades end toetada ja abi otsida.

Taolist kursust ühiskonnateaduste instituudis praegu ei ole. Tudengid õpivad küll erinevates õppeainetes praktilisi ajakirjanikuameti oskusi, eetikat, intervjueerimist, õigusruumi jpm, kuid ajakirjanike toimetulekust levinud probleemidega lähemalt ei räägita. Sellel kursusel saame läbi teooria, päriseluliste näidete ja simulatsioonide ning kogemuste jagamise ja analüüsimise koos tudengitega leida viise, kuidas ajakirjanikutöös sagedasi pingeolukordi ennetada ja otsida võimalikke lahendusi, kuidas neil juhtudel ennast hoidvalt käituda.

Oma ettekandes räägin lähemalt kursuse sisust ja ülesehitusest ning toon näiteid ülesannetest, mida tudengid teha võiksid. Avan, milliste raskustega pistavad rinda Tartu Ülikooli ajakirjandustudengid esimestel praktikatel ja millist tuge soovivad veel ülikoolilt saada. Samuti teen ülevaate teaduskirjandusest ehk ajakirjanikutöö proovikividest, nagu ajasurve, ajakirjanikevastased rünnakud ning erimeelsused toimetuses ja ajakirjanike autonoomia, ning sellest, kuidas on mujal ülikoolides ja toimetustes ajakirjanike vastupidavust treenitud. Jagan ka enda kui noore ajakirjaniku isiklikke näiteid tööpõllult ja toimetulekuviise, millest on olnud kasu ja mis olid sisendiks sellele kursusele.

Karmen Laur, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjanduse ja kommunikatsiooni bakalaureuseõppekava vilistlane

Selle ettekande keskmes on spordiajakirjanike allikavõrgustike kujunemine ja toimimine. Tegin semistruktureeritud intervjuud üheksa vähemalt kümneaastase töökogemusega spordiajakirjanikuga, et mõista, kuidas kujunevad allikavõrgustikud, kuidas on need aja jooksul muutunud ning milliseid ohte ja väljakutseid ajakirjanikud allikasuhtluses kogevad.

Uuringust selgus, et ajakirjanikel on erinev arusaam allika ja allikavõrgustiku mõistest – mõne jaoks on allikas ainult inimene, teised peavad allikateks ka kõiksuguseid infokogumeid, näiteks dokumente ja veebilehti. Kuigi ilmnes, et allikavõrgustikud kujunevad enamasti loomulikul teel pikaajalise suhtluse ja võistlustel viibimise kaudu, leidus mitmeid näiteid, kus ajakirjanik saab allikabaasi kujunemist ise mõjutada – näiteks noorsportlasi n-ö skautides või siis sportlasi loomingulisematel viisidel ja erinevates žanrides kajastades.

Muuhulgas tuleb juttu spordiajakirjanike töörutiinidest ja keerulistest suhtlusolukordadest. Seda kõike selleks, et alustatavad spordiajakirjanikud saaksid kogenumatelt juhtnööre, kuidas ja mida saaks teha, et tööturule siseneda teadlikuma ja aktiivsemana.

Marko Susi, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjanduse ja kommunikatsiooni bakalaureuseõppekava vilistlane

Asutuse kirjeldamisel ja analüüsil kasutatakse sageli protsesside modelleerimist. Protsessimudelis näidatakse asutuse tegevused ja nendega seotud vajalik kontekst. Selline mudel struktureerib olulise info ja esitab selle visuaalselt. Protsessimudelis näidatakse asutuse tüüpiline toimimine. Sageli tuuakse asutuse tegevuses esinev ebastabiilsus protsessimudelis välja riskidena. See tähendab, tuuakse välja ohud, mis võivad negatiivselt (mõnel juhul ka positiivselt) protsesside tavalist kulgu muuta. Riske määratletakse ja analüüsitakse eelkõige asutuse operatiivse juhtimise tasemel.

Meie vaatasime oma uuringus, kuidas teostada riskianalüüsi strateegilisel tasemel. Seda tehes võtsime aluseks üldist infrastruktuuri kirjeldava FEM mudeli. Uuringus vaatlesime, kuidas protsessimudeli (detailsed) elemendid teisendada (üldisesse) FEM mudelisse, milles näidatakse eelkõige protsesside toimimiseks vajalikud ressursid (assets) tervikliku infrastruktuurina. Samuti uurisime, kuidas kasutada FEM mudelit uute ideede ja muudatuste mõju analüüsimisel (muudatus on kõrvalekalle tänasest protsessimudelis kirjeldatud protsessist). FEM mudel toetab kaudsete seoste visualiseerimist, aidates prognoosida väliste muutuste mõju organisatsioonile ning organisatsioonisiseste muutuste mõju ümbritsevale keskkonnale.

FEM mudeli loomist ja rakendamist testisime kahes organisatsioonis, mis kasutasid igapäevaselt protsessimudeleid. Uuringu tulemused näitasid, et detailsete protsessimudelite teisendamine FEM mudeliks on tehniliselt suhteliselt lihtne ja suures osas automatiseeritav. Lisaks osutus FEM mudel tõhusaks vahendiks erinevate muutustega seotud mõjude analüüsimisel. Antud struktuuridel ei saa teha täpseid arvutusi ja prognoose, kuid tulemus on piisav üldiste hinnangute andmisel ja võimaldab mängida läbi kriitilised riskistsenaariumid, pakkudes tuge strateegiliste otsuste langetamisel.

Toomas Saarsen, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi infoprotsesside analüüsi lektor

Kaasaegsed kriisid on mitmetahulised ning nõuavad kriisihaldajatelt üha keerukamaid lahendusi. Strateegilise arenguseire meetodite integreerimine kriisihaldusesse võiks aidata potentsiaalseid tulevikusuundumusi mõista ning kriisideks valmisolekut edendada. Doktoritöö raames uurin, kuidas strateegilise arenguseire meetodeid Euroopa riikide kriisihaldussüsteemides rakendatakse ning millised tegurid nende rakendamist mõjutavad. Ettekande raames tutvustan ekspertintervjuude ning veebipõhise seminari tulemusi. Kaasatud ekspertide hulgas olid Eesti, Soome, Iirimaa, Taani, Norra, Luksemburgi ja Rumeenia esindajaid, kes töötavad kriisihalduse ja elanikkonnakaitse eest vastutavates asutustes.

Tulemustest nähtub, et kriisihalduse protsessides arenguseirele omaseid meetodeid küll kasutatakse, kuid sageli puudub selleks selge metodoloogiline raamistik ning arenguseire ja riskianalüüsi meetodid on omavahel segunenud. Enim eelistatakse kasutada stsenaariumiloome ning horisondiseire metoodikat. Strateegilise arenguseire eelisena toodi välja selle interdistsiplinaarne haare ning selle rakendamist soodustava tegurina koostöö eri valitsusasutuste ning valitsusväliste organisatsioonide vahel. Strateegilise arenguseire rakendamist raskendab asjaolu, et see on ressursimahukas ning tihti napib asutustel selleks vahendeid. Käesolev töö aitab kaardistada olemasolevaid strateegilise arenguseire praktikaid ning anda praktilisi soovitusi nii kriisihaldajatele kui poliitikakujundajatele nende meetodite rakendamiseks.

Ingeliis Siimsen, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi riskisotsioloogia nooremteadur

Kriisid on üha sagedamini toimuv reaalsus, mis ei jäta kedagi puudutamata ning nõuab kiiret ning läbimõeldud tegutsemist. Üks kriisijuhtimise olulisemaid komponente on kommunikatsioon, mille roll on hoida rahu, tugevdada usaldust ning vältida kuulujuttude levikut.

Küsimus ei seisne üksnes koolide sisemises valmisolekus, vaid ka nende võimes ja tahtes olla osa kogukonna laiemast kriisikommunikatsioonivõrgustikust. Kui koolid võtaksid aktiivse rolli, võiks nende panus ulatuda kaugemale oma seinte vahelt – ennetades ohte, jagades kriitilist infot kiiresti ja usaldusväärselt, toetades peresid ning luues kogukonnas ühtset arusaama kriisidest ja nende lahendustest. Samas võib liiga suur vastutus ilma piisava toe ja väljaõppeta koormata koolijuhte ning tekitada riski, et head kavatsused ei muutu praktilisteks lahendusteks. See on tasakaaluküsimus, mille lahendamine eeldab nii haridussüsteemi kui ka kohalike omavalitsuste ja kogukondade ühist pingutust.

Öeldakse, et parim aeg millegi olulisega tegelemiseks oli eile – aga järgmine parim aeg on täna. Kas ei oleks just nüüd õige hetk arutleda, kuidas koolid saaksid aktiivsemalt panustada kriisikommunikatsiooni ja tugevdada kogukonna turvalisust?

Helene Liisi Keis, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjanduse ja kommunikatsiooni bakalaureuseõppekava vilistlane

Ettekanne tutvustab Strateegilise Jätkusuutlikkuse Kompetentsikeskuse (SJKK) ühte uurimissuunda, mis käsitleb elanikkonna kaitsevalmidust ja hübriidohte laiapindse riigikaitse raamistikus. Muutuv julgeolekukeskkond ja hübriidohtude suurenev levik alandavad ühiskondlikku turvatunnet tekitades ebakindlust ja hirmu. Toimetulek sellises keskkonnas eeldab ühiskondlikku vastupanuvõimet ja ühtsust. Ettekandes keskendume küsimusele, kuivõrd polariseerunud on elanikkonna kaitsetahe ja ohutaju vastavalt etnilisele kuuluvusele, millised on olnud võtmesündmused, mille tulemusel on elanikkonna erinevate gruppide arusaam kriisidest ja ohtudest lähenenud või vastupidiselt kaugenenud. Lisaks anname ülevaate intensiivsemalt riigikaitsega seotud rühmade: ajateenijate, reservväelaste ja vabatahtlikult riigikaitsesse panustajate ohutajust. Laiemalt kutsub ettekanne kaasa mõtlema ohutaju, sõjahirmu, kaitse- ja võitlustahte omavaheliste seoste üle. Ettekandes tutvustamisele tulevad tulemused tuginevad andmetele, mis on kogutud Eesti Kaitseministeeriumi tellimusel läbi viidud "Avalik arvamus ja riigikaitse" uuringu raames aastatel 2000-2024 ning ajateenijate ja reservväelaste küsitlusuuringute raames aastatest 2016-2025.

Ettekanne koondab kokku erinevad uurimused ja analüüsid, mille koostajateks on olnud Liina-Mai Tooding, Juhan Kivirähk, Elen Lina, Eleri Lillemäe, Tiia-Triin Truusa ja Kristjan Silm.

Kairi Kasearu, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi empiirilise sotsioloogia professor

Viimastel aastatel on Euroopa ühiskondades sagenenud mure sisserände ja sotsiaalsete pingete pärast. Ka Eestis kerkib üha olulisemaks küsimus, millistes piirkondades võivad rändeprotsessid süvendada olemasolevaid pingeid või luua pinnase uute konfliktide tekkeks kohalike ja sisserändajate vahel. Ent kas neid pingeid on võimalik varakult märgata, enne kui need muutuvad nähtavaks vastasseisuks?

Minu ettekanne tutvustab tööriista, mille abil saab hinnata sisserändega seotud konfliktiriski Eesti eri piirkondades – fookuses on just need varjatud pinged ja haavatavused, mis ei pruugi olla avalikud ega otseselt nähtavad, kuid mis võivad soodsate tingimuste korral süveneda ja esile kerkida. Esitletav indeks (MICRI) ühendab subjektiivseid hoiakuid (nt usaldus riigiinstitutsioonide vastu, tajutud ebaõiglus, väärtuskonfliktid) ja objektiivseid tingimusi (nt töötus, rändeintensiivsus), võimaldades kaardistada piirkondlikku haavatavust.

Indeksi aluseks on aastate 2014–2018 piirkondlikud näitajad ja Euroopa Sotsiaaluuringu andmestik, mille põhjal on koostatud standardiseeritud ja kaalutud riskihinnang. Tulemused näitavad, et kõrgeim konfliktirisk ei paikne tingimata seal, kus sisseränne on kõige ulatuslikum, vaid pigem seal, kus ajalooline marginaliseerumine ja rahulolematus on sügavalt juurdunud. Ettekanne pakub võimaluse arutleda selle üle, kuidas andmepõhine riskihindamine saaks toetada varajast ennetust ja tõenduspõhist poliitikakujundamist etniliste pingete leevendamiseks.

Helina Maasing, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsioloogia õppekava doktorant

Ettekandes annan ülevaate oma bakalaureusetöö tulemustest, kus uurisin, millised on Aasiast pärit ja Tartu Ülikooli õppima asunud tudengite infovajadused ning infokäitumine Eestisse saabumise esimestel kuudel. Ettekandes annan ülevaate sellest, milliseid igapäevaelulisi ja õpingutega seotud teemasid tudengid oluliseks pidasid, kust nad vajalikku infot otsisid ning kuidas nad hindasid ülikooli ametlikke infokanaleid. Uurimuse aluseks on 16 süvaintervjuud Aasiast pärit tudengitega seitsmest eri riigist.

Intervjuudest nähtus, et välistudengite infokäitumine on mõjutatud nii kultuurilistest harjumustest, sotsiaalsetest võrgustikest kui ka süsteemsetest tõrgetest ametliku info kättesaadavuses. Levinud on nn berry-picking strateegia ehk killustatud infootsing mitmest allikast, mis viitab sellele, et tudengid ei leia tihti ühtset ja arusaadavat infoallikat. Sageli ei arvesta ametlikud kanalid piisavalt välisüliõpilaste erineva kultuuritausta ja infotarbimise harjumustega.

Ettekandes käsitlen, kuidas need nähtused peegeldavad laiemalt etniliste vähemusgruppide ligipääsu institutsioonilisele toele Eesti kõrgharidussüsteemis. Uurimus näitab, et info ei ole pelgalt vahend, vaid sotsiaalne ressurss, mille ebavõrdne jaotus võib süvendada välistudengite marginaliseerumist. Sellest lähtuvalt kajastan Aasia tudengite lisavajadusi ja ootuseid ülikoolile, mis võimaldaks paremini toetada kultuuriliselt mitmekesist tudengipopulatsiooni.

Yilin Wang, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjanduse ja kommunikatsiooni bakalaureuseõppekava vilistlane

As part of my research on ethnic identity and acculturation among binational Estonian-foreign individuals and their families, I conducted semi-structured interviews among a sample of forty parents of binational children who live in Estonia. Parents are a relevant but understudied antecedent of ethnic identity outcomes among this type of “mixed” populations. When talking about their children’s “mixed” ethnic identity, parents frequently use terms such as fifty-fifty, mostly-Estonian, more foreign than Estonian, world / global citizen, etc. These terms are known as identity representations. Thematic analyses of interviews reveals that the way in which parents represent their children’s ethnic identity seems to be associated, among other elements, with their identity complexity, i.e., their capacity and disposition to recognise, experience and express overlaps between social identities that they might perceive as divergent. In addition, the same identity representations might have different meanings for parents depending on their higher or lower levels of identity complexity. This study shades light on social identity complexity as a relevant predictor of ethnic identity outcomes among “mixed” background individuals and contributes to the research of parents as an influential antecedent for them.

Gabriel Alberto Ceballos Rodiriguez, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsioloogia õppekava doktorant

Seoses Venemaa täiemahulise sissetungi algusega Ukrainasse 2022. aastal on ühiskonnas enam tähelepanu alla nii riigikaitse kui ka venekeelne elanikkond. Igal aastal alustab ajateenistuse läbimist tuhandeid noori, kellest pea viiendik nimetab oma kodukeeleks vene keelt. Erinev kodukeel võib tähendada erinevaid hoiakuid, aga ka probleeme ühtsuse saavutamisel eestikeelses keskkonnas. Sotsiaalne ühtsus võib eriti oluliseks osutuda just väiksemate inimressurssidega vägede jaoks, ajateenistus kui totaalne institutsioon omab aga potentsiaali aidata kaasa liikmete lõimingule.

Ettekanne põhineb Eesti kaitseväe ja Tartu Ülikooli koostöös läbiviidavast riigikaitselise inimvara kompleksuuringu 2019/20-2023/24 aastakäigu andmetel. Oma magistritöös uurisin, kuidas muutusid uurimisperioodi jooksul eesti ja vene kodukeelega ajateenijate riigikaitselised hoiakud, seejuures keskendusin analüüsis enamal määral muutustele, mis toimusid teenistuse vältel. Analüüs võimaldas seega hinnata, milline on ajateenistuse võimekus integreerida liikmeid omavahel ning eesti ühiskonda.
Analüüsi tulemused näitasid muutunud geopoliitilise olukorra mõju Eesti noortele meestele ning ka ajateenistuse erinevat mõju liikmele olenevalt tema kodukeelest. Ajateenistus ei ole kõigi jaoks ühtemoodi integreeriv kogemus, kuid positiivne teenistuskeskkond ja head suhted kaasteenijate ning ülematega suurendavad märgatavalt motivatsiooni panustada riigikaitsesse.

Hanna Kerstina Kartau, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ühiskonna ja infoprotsesside analüüsi magistriõppekava vilistlane

Me räägime AI-põlvkonnast ja oleme sooritamas TI-hüpet. Generatiivse tehisaru rakenduste (nt ChatGPT, My AI, Gemini jpt) üha laialdasem levik ja populaarsuse kasv, eriti nooremates earühmades, on vaieldamatu tõsiasi. Samas napib, nii Eestis kui mujalgi, esinduslikke ja süvauuringuid noorte (ja teiste põlvkondade) TI kasutamise eesmärkide, kogemuste, teadlikkuse ja kirjaoskuse kohta.

Nende tahkude valgustamiseks uurisime koostöös rahvusvahelise teadlasvõrgustikuga EU Kids Online 9–17aastaseid Eesti noori. Käesoleva aasta kevadel korraldas TÜ uurimisrühm Eesti koolides esindusliku küsitluse, milles osales 2474 3.–9. klassi õpilast 52 koolist. Ankeet sisaldas küsimusi generatiivse tehisaru rakenduste (mitte)kasutamise põhjuste ja eesmärkide kohta. Lisaks tegime 16 poolstruktureeritud individuaalintervjuud TI-rakendusi kasutavate 13–17aastaste Eesti noortega. Intervjuudes uurisime noorte kasutusharjumusi, kogemusi, teadlikkust ja arvamusi tehisaru rollist tulevikus.

Ettekandes tutvustame kombineeritud uuringu esialgseid tulemusi. Saame väita, et generatiivne tehisaru on muutunud paljude Eesti noorte jaoks elu lahutamatuks ja loomulikuks osaks: rakendusi on kasutanud enamus küsitletutest; valdavad praktilised, enamasti kooliga seotud eesmärgid-põhjused; hirmu (ja vaimustust) esineb vähe. Intervjueeritud noorte hinnang oma TI-kirjaoskusele on küllaltki kõrge: tehisaru kasutamist peetakse lihtsaks, oskusi soovitakse arendada pigem funktsionaalse kui kriitilise mõõtme osas. Noored on üldiselt omandanud viipade sõnastamise vilumuse, kuid keerukamatest tehisaru tahkudest (toimimisloogika, ärimudelid, eetika) teatakse pigem vähe või pealiskaudselt – seega on teadlikkuse arendamisel vaja formaalhariduse tuge.

Veronika Kalmus, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsioloogia professor

Signe Opermann, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi meediasotsioloogia teadur

Nutikad ülekäigurajad lubavad muuta linnad turvalisemaks ja liikluse sujuvamaks, kuid mida näevad ja kogevad tegelikult inimesed, kes neid igapäevaselt kasutavad? Minu uurimus näitab, et sageli märkame nende „nutikust“ alles siis, kui süsteem ei tööta: signaal ei reageeri, tuvastus lonkab või andmed on ebatäpsed. Sellised hetked võivad õõnestada usaldust tehnoloogia ja selle taga olevate otsustajate vastu.

Lisaks kerkib küsimus: kellele kuuluvad kogutud andmed ja kuidas neid kasutatakse? Kui sensorid talletavad tohutul hulgal infot, kuid linnakodanikud ei tea, kuhu see jõuab ja kellele see kasu toob, võib see viia läbipaistvuse ja andmesuveräänsuse kadumiseni. Ettekanne arutleb, kuidas disainida ja hallata nutikat linnaruumi nii, et kodanike usaldus ja kaasatus oleks sama oluline kui tehniline efektiivsus. Oma ettekandes toetun intervjuudele nutikate ülekäiguradade arendajate, ligipääsetavuse ekspertide, kohalike omavalitsuste esindajatega ning fookusgruppidele igapäevaste (nutikate) ülekäiguradade kasutajatega.

Maris Männiste, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi kriitiliste andmeuuringute lektor

Tehisaru-põhised juturobotid on üha tavalisemad abivahendid Eesti erasektori organisatsioonides kliendisuhtluse ja infohalduse toetamisel. Ent kuidas muudavad need töötajate igapäevast töökorraldust ja vastutust? Oma kvalitatiivses uurimuses analüüsisin hotellinduse ja kaubanduse valdkonna töötajate kogemusi Askly-nimelise juturoboti kasutuselevõtul ja selle igapäevases kasutamises. Poolstruktureeritud intervjuude käigus seitsme töötajaga uurisin, millist eeltööd nõudis Askly juturoboti kasutuselevõtt, kuidas see mõjutas töötajate senist töökorraldust ning milliseid eeliseid ja puudusi nad juturoboti kasutamisel kogesid.

Intervjuudest nähtus, et kuigi Askly kasutuselevõtt lihtsustas ja kiirendas kliendisuhtlust tänu integreeritud tõlkefunktsioonile ja vestlusaknale, tõi see samuti kaasa vajaduse kliendipöördumistele kiiremini reageerida ja vastutuse kontrollida tehisaru antud vastuseid, mis olid kohati ebatäpsed või suisa eksitavad. Juturoboti kasutuselevõtt ei vähendanud töömahtu ega asendanud inimest – vastupidi, töötajate hinnangul võib selle haldamine vajada lausa eraldi ametikohta või kindlat vastutajat.

Ettekandes tutvustan töötajate kogemusi ja arutlen selle üle, kuidas kommunikatiivne tehisaru hägustab piiri inimese ja masina vahel ja millist mõju see avaldab töötaja rollile ja heaolule.

Signe Sedrik, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi infokorralduse rakenduskõrgharidusõppekava vilistlane

Nii nagu muudes ühiskondlikes valdkondades, leiavad ka militaarsfääris tehisarul põhinevad tehnoloogiad järjest sagedasemat kasutust. Oluline on mõista, kuidas inimesed suhtuvad tehisarul põhinevate tehnoloogiate kasutamisse sõjanduses, kuivõrd selliste tehnoloogiate kasutamine tõstatab eetilisi dilemmasid ja avalikkuse legitimiseeriv heakskiit on üks olulisemaid tegureid uute tehnoloogiate kasutuselevõtul. Sealjuures on selgunud, et antropomorfiseeritud ettekujutus tehisarust on seotud tehisarul põhinevate ehk autonoomsete militaartehnoloogiate positiivse mõju tajumisega sõjapidamisele – nähakse, et sõdurite töö muutub turvalisemaks ning autonoomsed süsteemid suudavad teha paremaid otsuseid kui sõjaväelised juhid. Samas on tehisaru ohuna tajumine seotud kõrgema riskitajuga autonoomsete süsteemide suhtes. Vastandlikke seisukohti autonoomsete süsteemide kasutuselevõtu osas toovad välja ka sõjaväelased. Ühelt poolt võimaldavad need süsteemid säästa inimelusid ja vähendada koormust, teisalt võib inimeste eemaldumine lahinguväljalt kaasa tuua suuremaid riske ja kõrgemat valmisolekut kasutada jõudu. Ettekanne käsitlebki nii avalikkuse kui ka sõjaväelaste hoiakuid ja arusaamu tehisarul põhinevate autonoomsete relvasüsteemide osas ning seda, kuidas need on seotud üldiste hoiakutega tehisaru suhtes.

Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis sotsioloogia erialal doktoritöö kaitsnud Eleri Lillemäe

Üha keerukamad ühiskondlikud väljakutsed, rahvastiku vähenemine ja teenuste koondumine keskustesse seavad maapiirkonnad surve alla. Samas peitub neis kogukondades väärtuslik oskuste, suhete ja loovuse kapital, mida saab mobiliseerida kohalike lahenduste loomiseks. Lähtudes relatsioonilisest vaatepunktist, siis uued lahendused ei sünni tühjalt kohalt, vaid kujunevad varasemate kogemuste, teadmiste ja suhete uutest, sageli ootamatutest kombinatsioonidest. Mis siis ikkagi juhtub, kui tuua paariks päevaks intensiivsesse koosloomeprotsessi inimesed, kes muidu kohtuvad vaid ametlikel koosolekutel või üldse mitte?

Ettekanne tutvustab doktoritööd, mis uurib sotsiaalse häkatoni - kohalike väljakutsetega tegeleva koosloomeplatvormi - potentsiaali sotsiaalsete innovatsioonide käivitamisel. 2018. aastal Võrumaal alguse saanud ja tänaseni igal aastal toimuvad Vunki mano! loometalgud loovad kahepäevases formaadis keskkonna, kus kodanikud, organisatsioonid ja avalik sektor otsivad partnerluspõhiselt uudseid lahendusi, ületades tavapäraseid hierarhiaid. Uurimus näitab, et häkatoni kohandamine kohaliku konteksti ja koostöise valitsemise põhimõtetega loob mitte ainult uusi ideid, vaid ka tugevamaid kogukondlikke sidemeid ja jätkusuutlikku koostööd. Samas võivad riskid, nagu intensiivsuse katkemine, osaluse takistused ning liigne lootus ühele meetodile, piirata oodatud tulemusteni jõudmist. Püsiva mõju saavutamiseks on vaja toetavat innovatsiooni ökosüsteemi, mis kinnistab koosloome põhimõtted igapäevases praktikas.

Kadri Kangro, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi külalislektor

Ettekanne tutvustab üht osa Tartu Ülikooli 2021-2025 teadus- ja arenduskoostöö projektist Hoolekandeteenuste AS-iga. Projekti keskmes on klientide retsiprookne lõimumine piirkonna kogukondade liikmetega ja tõenduspõhiste teenuste pakkumine (projektijuht: Dagmar Narusson). Lõimumise tööpakett uurib, millised võimalused on vaimse tervise raskustega inimestel luua vastastikuseid sidemeid oma naabritega ning leida kogukonnas isiklikku taastumise toetamist.

Projekti viie aasta jooksul on kahel perioodil (2021 ja 2024) kaasuurijatena osalenud kaheksateist inimest kolmest Eesti linnast, kellel on isiklik kogemus vaimse tervise raskustega. Mõlemal perioodil, dokumenteerisid nad kolme kuu jooksul oma igapäevaseid kogemusi. Kogukondlike suhete ja paikade kogemusi talletades rakendasid kaasuurijad erinevaid loovmeetodeid (päevikupidamine, joonistamine, kollaaž või fotohääl).

Ettekandes keskendun kaasuurijate uurimiskogemuse analüüsimisele. Kuna selle lähenemise puhul kaasatakse uurimistöösse inimesed, keda see otseselt puudutab, siis nad ei ole lihtsalt andmete allikad, vaid aktiivsed osalejad ja „uuritava maailma” eksperdid kogu protsessi vältel.

Ettekande peamine fookusküsimus on: kuidas kujunes ja muutus kaasuurijate roll ja agentsus uurimistöös? Tulemused näitasid, kuidas kaasav mõtteviis kujundab protsessi vältel kaasuurijate rolli ja valikuid ehk seda, kuidas ja mida nad uurivad.

Uurimiskogemuse reflekteerimine peegeldab nii isiklikku taastumisprotsessi, suuremat agentsust kaasuurijana kui ka laiemas, ühiskondlikus vaates, kuidas teadussuund areneb ja kuidas uut väärtuslikku infot saab kasutada teenuste kujundamisel.
Oma ettekandega kutsun kuulajaid üles diskuteerima, kuidas kaasuurijatega koos mõtlemine ja refkleksiivsus aitavad mitte ainult haavatavamate gruppide häält teaduses esile tuua, vaid ka uusi teadmisi luua.

Kadi Kass, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsiaalteaduste õppekava doktorant

Õpetajate suureneva töökoormuse ja õpetamisväliste lisakohustustega kaasneb suurenev stressi ja ametist lahkumise risk. Samuti ei ole Eestis piisavalt tähelepanu pööratud õpetajate eneseabi võimalustele. Ettekande eesmärk on anda ülevaade õpetajate subjektiivset heaolu toetavatest võimalustest nende endi käsituses. Selleks analüüsin segameetodil Clanbeat’i 2022. aasta seireuuringus kogutud andmestikku, milles osales 436 Eesti õpetajat. Ettekandes lähtun Acton ja Glasgow (2015) teoreetilisest raamistikust, mis käsitleb heaolu individuaalsete, suhetepõhiste ja kontekstuaalsete tegurite kaudu.

Tulemustest nähtub, et poolte uuringus osalenud õpetajate subjektiivne heaolu on keskmisel tasemel. Õpetajad vajavad oma subjektiivse heaolu toetamiseks kollegiaalsust, sest heade töösuhete ja ühisürituste kaudu paraneb nende enesetunne tööl. Samuti on oluline töö- ja isiklike suhete kvaliteet, sest suhtes mõjutavad mõlemad osapooled üksteise heaolu. Kusjuures alustavad noored ja suure töökoormusega õpetajad tajuvad suuremat heaolu toetamise vajadust. Kuigi õpetajate subjektiivset heaolu toetavad ka puhkus, töö- ja eraelu tasakaal, tervis ja enesehoolitsus ning eneseareng ja toimetulekuoskused, nähtub tulemustest, et nende võimaluste kasutust ja heaolu toetamist piiravad koolisisesed individuaalsed tegurid. Õpetajate praegused kontekstuaalsed tegurid ei toeta nende toimevõimekust, mistõttu langeb nende subjektiivse heaolu ja tööga rahulolu tase ning stressitase tõuseb kõrgemaks. Siiski tähtsustavad õpetajad ise oma heaolu toetamist ning on oma eraelus toimevõimekad, tegeledes enesearengu ja vabaajategevustega. Uurimistöö pakub olulist sisendit õpetajate heaolu toetavate meetmete kujundamiseks koolitasandil ja hariduspoliitikas.

Kelli Pilvet, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi infoühiskonna ja sotsiaalse heaolu bakalaureuseõppekava vilistlane

Demokraatliku osaluse uurimisel räägitakse sageli valimistest või osalusest ametlikes institutsioonides, kuid paljude noorte jaoks on vabatahtlik töö kõige käegakatsutavam viis ühiskonda panustada. Oma bakalaureusetöös uurisin, kas ja kuidas vabatahtlik tegevus võib noorte seas ühiskondlikku ebavõrdsust hoopis suurendada, olgugi et tavapäraselt nähakse seda kui demokraatlikku osalust ja sotsiaalset sidusust edendavat nähtust.

Minu töö ühendas kvantitatiivse ja kvalitatiivse lähenemise: Euroopa Sotsiaaluuringu andmete põhjal analüüsisin noorte vabatahtlikkuse mustreid ning intervjuudes Eesti vabaühenduste esindajatega uurisin, kuidas organisatsioonid noori värbavad ja toetavad. Tulemustest nähtus, et vabatahtlikus tegevuses osalevad eelkõige need, kellel on juba rohkem ressursse – kõrgem haridus, tugevam sotsiaalne võrgustik või parem majanduslik taust. See tähendab, et vabatahtlik töö võib anda eeliseid just neile, kes niigi heas positsioonis, jättes haavatavamad grupid kõrvale kasudest, mida vabatahtlikkus endaga kaasa toob.

Kirke Paabo, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi infoühiskonna ja sotsiaalse heaolu bakalaureuseõppekava vilistlane

„Kujutlegem, et naise üleminekuiga ei olegi kriis, vaid võimalus uueks alguseks!“

„Mis jama te ajate, kliimaksis naised, neil on paras hakata pensioni peale mõtlema. Mis uus algus – ärge tehke nalja!“

Just sellisena võiks välja näha dialoog, kui üleminekueas naisel oleks võimalus pidada vestlust kaaslasega kelle nimeks oleks Ühiskond.

Vananevas Eesti ühiskonnas, kus inimeste eluiga järjest tõuseb on antud näite puhul tegemist kurbloolise stereotüübiga, mis ei ole kasulik ei naistele ega ühiskonnale tervikuna. Naiste üleminekuiga on ühiskonnateaduste diskursuses väheuuritud teema ning ei ole laiemalt teada kuidas naised ennast sellel eluperioodil näevad ning kuidas kehtivad stereotüübid nende valikuid mõjutavad.

Oma uurimuses palusin üleminekueas naistel jagada oma kogemusi, mille põhjal koostasin narratiivi nimega Üleminekueas Eesti naise lugu. Uuringus selgus, et nii mõneski mõttes elame endiselt justkui sajandeid tagasi, kus naise väärtust mõõdeti tema võimekuses saada lapsi. Selline stereotüüp ei mõjuta üksnes Eesti naisi, vaid tekitavad laiema probleemistiku kogu ühiskonnale.

Mari Krumm, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ühiskonna ja infoprotsesside analüüsi magistriõppekava vilistlane

Digitaalsed keskkonnad on muutnud perede igapäevaelu korraldamise viise. Kalender asub pilves, klassijuhataja suhtleb nutiseadme rakenduses, sotsiaalmeediaplatvormid soovivad kõike teada ja lapse asukohta saab jälgida igal ajal. Lõputöös „Digitaalne elukorraldus peredes: emade vaade“ uurisin, kuidas emade vaates jaguneb pere igapäevase elu korraldamine digitaalsetes keskkondades, millised on peamised kitsaskohad ja vajadused ning milline on nende teadlikkus seoses privaatsusriivete ja eetikariskidega.

Semistruktureeritud intervjuudest emadega (N=10) nähtus, et digitaalne elukorraldus on uus nähtamatu töövorm, mis on tugevalt sooliselt määratletud ja jaguneb ebavõrdselt, kuid on samas pere igapäevaelu toimimiseks ülioluline. Uuringu tulemused illustreerivad seega, et sooline tööjaotus on püsiv, hoolimata tekkinud digitehnoloogilistest lahendustest. Töö tõi esile ka mitmed eetilised dilemmad, millega tänapäeva pered silmitsi seisavad, nt laste järelevalve ja privaatsusõiguste kontekstis. Ettekandes jagan uuringu peamisi tulemusi ja kutsun arutlema, kelle häält me kuuleme kui digitaalsed süsteemid kujundavad pereelu ning kuidas uurida nähtamatut tööd.

Mirlian Rebane, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi infokorralduse rakenduskõrgharidusõppekava vilistlane

Sotsiaalmeediast on tänapäeval saanud lahutamatu osa poliitilisest kommunikatsioonist, mis tähendab, et poliitikud peavad oma igapäevatöö kõrvalt tegelema ka sisuloomega. Samas on naissoost poliitikute meediakajastus sageli kallutatud, mis keskendub tihti nende välimusele ja seksualiseerib neid rohkem kui mehi. Selline käsitlus võib kanduda üle ka sotsiaalmeediasse, tuues kaasa suurenenud tähelepanu välimusele, soostereotüüpide kinnistamise ja tugevama kriitika, mis omakorda mõjutab naiste osalust poliitikas.

Ettekandes tutvustan naissoost poliitikute kogemusi tööalase sisuloomega. Millele nad sisu luues rõhku panevad ja milliseid riske nad tajuvad. Kuidas nad samal ajal ennast kaitsevad ja end avalikkuse ees esitlevad? Millist rolli mängivad peitstrateegiad sisu loomisel ning kuidas on negatiivsed kommentaarid normaliseeritud?

Anastasia Isabella Poole, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjanduse ja kommunikatsiooni bakalaureuseõppekava vilistlane

Tänapäeva keerulises julgeolekukeskkonnas peavad riigikaitseorganisatsioonid oskama tõhusalt rakendada kogu olemasolevat potentsiaali, sealhulgas inimvara. Kuigi naised moodustavad ligikaudu poole ühiskonnast, on nad riigikaitse- ja sõjalistes struktuurides endiselt alaesindatud. Paljud riigid, sealhulgas Eesti, on asunud püüdlema riigikaitses mitmekesisema isikkooseisu poole. Käesolev uurimus keskendub Eesti näitele.

2017. aastast, mil Kaitseministeerium kehtestas esmakordselt poliitika naiste osaluse suurendamiseks kaitseväeteenistuses, on naiste värbamist ja kaasamist järjest enam toetatud. Uurimuse eesmärk on mõista, kuidas antud poliitilist suunda on tõlgendatud ja vastu võetud organisatsioonis sees, keskendudes eelkõige sellele, kuidas naiste kaasamisega seotud negatiivseid hoiakuid ja stereotüüpe sõnaliselt kujundatakse ja õigustatakse. Tuginedes diskursiivsele psühholoogiale ja temaatilisele analüüsile, analüüsin valimit uuringust „Naised Eesti Kaitseväes“, et välja selgitada, kuidas traditsioonilised soorollid ja -ootused diskursustes esinevad ja taasloovad tõrjuvaid hoiakuid. Uuring ei taotle antud vaadete leviku üldistamist, vaid soovib mõista, milliste keeleliste ja kultuuriliste mustrite kaudu õigustatakse naiste kõrvale jätmist riigikaitsest. Tulemused toovad esile, et soolise tasakaalu poole liikumist takistavad nii institutsionaalne jäikus, muutuste kartus kui ka müüdid naiste rolli kohta riigikaitses.

Sigrid Aas, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsioloogia õppekava doktorant

Kui meemid 2000. aastate lõpus populaarsust koguma hakkasid, olid need enamasti süütud naljad, kuid nüüd on neist saanud mõjutusvahend, mida kasutavad nii poliitikud poolehoiu võitmiseks kui äärmuslikud rühmitused propaganda levitamiseks ja uute liikmete värbamiseks. Ka Eesti kaitsepolitseiamet toob oma viimases aastaraamatus esile, et pärast Venemaa kontrollitud infokanalite piiramist Eestis on Venemaa mõjutustegevus liikunud sotsiaalmeediasse, kus see mõjutab üha enam, kuidas me maailma tajume ja määrab, millistesse propagandistlikesse infoväljadesse algoritmid ja manipulatsioonid meid suunavad.

Juba 2013. aastal lõi Vene palgasõdurite grupi Wagner asutaja Jevgeni Prigožin mõjutusagentuuri Internet Research Agency, mille tegevus keskendus suuresti meemide loomisele. Praegu tegutseb Venemaal infosõjakeskusena IT-organisatsioon Sotsiaalse Disaini Agentuur, mille psühholoogiliste operatsioonide armee koosneb meemimeistritest ja internetitrollidest. Varasemad uuringud ja meediakajastus on näidanud, kuidas Venemaa on kasutanud meeme propagandavahendina Krimmi okupeerimise õigustamiseks, sekkumiseks USA presidendivalimistesse ning avaliku arvamuse mõjutamiseks 2024. aasta Euroopa Parlamendi valimiste ajal. Meemide mõjujõudu kinnitab ka asjaolu, et nii Venemaa kui Hiina on keelanud oma riigis teatud meemid, mis nende juhti naeruvääristavad.

Bakalaureusetöös kogusin kokku 120 internetimeemi 49 avalikust Telegrami grupist, kasutades märksõnu eesti, vene ja inglise keeles. Oma ettekandes selgitan, kuidas need Eestit kujutavad ning milliseid propagandavõtteid meemide loojad neis kasutavad. Lisaks räägin, millised stereotüüpsed narratiivid esinevad kõige sagedamini pildis ja tekstis ning miks need tulemused üksteisest erinevad. Ettekande lõpus arutlen, kuidas sama tööriista, mida kasutatakse Eesti vastu, saab kasutada Eesti strateegilises kommunikatsioonis rahvusvahelise kuvandi kaitseks.

Margus Vahter, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjanduse ja kommunikatsiooni bakalaureuseõppekava vilistlane

Sotsiaalmeediaplatvormid nagu Threads on muutnud avaliku poliitilise diskussiooni nägu, võimaldades valijatel otseselt suhelda kandidaatidega, jagada oma arvamusi ning osaleda poliitilistes aruteludes senisest vahetumalt. See muutus on avardanud demokraatlikku osalust, aidanud esile tõsta marginaliseeritud hääli ja andnud poliitikutele võimaluse kiiresti reageerida avalikkuse ootustele. Samas on infoühiskonna areng toonud kaasa ka olulisi probleeme: polariseerumine, valeinfo levik ja vaenukõne sagenemine. Väljendusvabaduse sildi all leviv toksiline sisu võib pärssida sisulist arutelu, luua infomullid ja kallutada avalikku arvamust. Eriti haavatavad on vähemuste esindajad, nagu naised, vähemusrasside esindajad ja LGBTQ+ kogukonna liikmed, kes satuvad sageli sihitud rünnakute alla.

Käesolev uurimus keskendub Kamala Harrise Threadsi konto jälgimisele 2024. aasta USA presidendivalimiste ajal, kus ta tegutses esmalt asepresidendina ja seejärel Demokraatliku Partei presidendikandidaadina. Uuring analüüsib enam kui 100 000 kommentaari Harrise postitustele Threadsis, hinnates kasutajate hoiakuid, vaenukõne esinemissagedust ja muutusi ajas. Uurimistöö fookuses on kolm aspekti: (1) hoiakute ja vaenukõne muutused pärast Harrise kandidatuuri väljakuulutamist, (2) toksilisuse ja vaenukõne levik teemade lõikes, ning (3) vaenukõne peamiste levitajate tegevusmustrid ja võimalik koordineeritus.

Uku Kangur, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi külalisõppejõud

Artiklis „“It is Easier to Leave Death Threats than to Get Them Taken Down – Systematising Journalists’ Battles with Online Mobs” uurin ja analüüsin Eesti ajakirjanike kogemusi seoses veebivägivalla ja organiseeritud rünnakutega sotsiaalmeedias. Uurimus põhineb 18 poolstruktureeritud intervjuul ning vastab kahele põhiküsimusele: (1) kuidas ajakirjanikud tajuvad ja käsitlevad küberrünnakuid ning (2) mis takistab ajakirjanike vastupanu osutamist neile rünnakutele.

Tulemused näitavad, et ajakirjanikke ründavad nii tavakasutajad kui ka mõjuisikud, poliitikud ja anonüümsed rühmitused. Sageli kaasatakse rünnakutesse jälgijaskond (või sõpruskond). Seda nähtust kutsub Waisbord (2020) mob censorship’iks ehk rühmavaigistuseks. Doksimine, ähvardused ja solvangud jõuavad ajakirjanikeni nii otse, kommentaariumides kui ka sotsiaalmeedia avalikes postitustes. Sotsiaalmeedia võimaldab ründajatel oma rünnakut võimendada (kaasatakse nii oma jälgijaskonda kui ka sõpruskonda) ja tuua kokku ajakirjanikuvastased, kel on sotsiaalmeedias ajakirjaniku doksimisele pühendatud rühmad. Kui rünnakute ratsionaliseerimine on üks toimetulekumehhanisme, siis ründajate anonüümsuse tõttu on ajakirjanikul seda raske rakendada: tihtilugu ei saa ajakirjanik aru, kes teda ründab ja miks. Rünnakute vältimiseks võib ajakirjanik otsustada mõne olulise uudisväärtusliku teema üldse avaldamata jätta – see aga on oht demokraatlikule ühiskonnale. Ajakirjanikud tunnevad end üksikuna ja arendavad isiklikke toimetulekustrateegiaid, millest üks on näiteks sotsiaalmeedia vältimine.

Signe Ivask, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi meedia ja kommunikatsiooni ajakirjandussotsioloogia teadur

Uuringud näitavad, et naissoost ajakirjanikud kogevad oma töös (seksuaalset) ahistamist ja auditooriumipoolset vaenulikkust palju sagedamini kui nende meeskolleegid. Samas on meesajakirjanike kogemustest vaenulikkusega vähe teada, sest teemat ei ole veel põhjalikult uuritud. Ettekanne püüab seda uurimislünka täita ning tutvustab üht esimest teadustööd, mis keskendub just meesajakirjanike kogemustele soovimatute vaenulike käitumisviisidega digikeskkonnas.

Ettekanne avab, millised on Eesti meesajakirjanikud kogemused vaenulikkusega ning kuidas nad nendega toime tulevad. Kvalitatiivsed süvaintervjuud (n = 15) näitavad, et paljud ajakirjanikud normaliseerivad rünnakuid, käsitledes neid kui töö paratamatut osa või „tagasisidet“, mida tuleb taluda. Samas ilmnevad märgid muutustest: osa ajakirjanikke tunnistab vajadust kolleegiaalse toe ja organisatsiooniliste tugimehhanismide järele. Uurimus laiendab arutelu ka ajakirjanduses valitsevate soostereotüüpide üle, näidates, kuidas ühiskonnas levinud soonormid võivad mõjutada ajakirjanike tööpraktikaid ja vaimset heaolu.

Ettekanne põhineb teadusartiklil „Estonian Male Journalists’ Experiences with Abusive Online Communication" (Riives, Murumaa-Mengel, Ivask, 2021) ning magistritööl „Eesti meesajakirjanike kogemused vaenulikkusega digikeskkonnas" (Riives, 2025).

Armas Riives, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjanduse ja kommunikatsiooni magistriõppekava vilistlane

Küsitlusuuringud on laialdaselt kasutusel erinevates eluvaldkondades ning täidavad olulist rolli nii hetkeolukorra kaardistamisel kui ka erinevate juhtimisotsuste tegemisel ja strateegiate kujundamisel, mistõttu on uuringute andmekvaliteet keskse tähtsusega. Hooletu vastamine tähistab olukorda, kus vastaja ei loe küsimusi hoolikalt ega mõtle vastusevalikuid sisuliselt läbi. Hooletult antud vastused võivad aga uuringutulemusi moonutada ning ohustada järelduste kehtivust. Minu magistritöö käsitles hooletu vastamise esinemist ja tuvastamist militaarvaldkonnas läbiviidud struktureeritud tingimustes kogutud küsitlusandmete põhjal, andes panuse andmekvaliteedi hindamise ja parandamise arutelusse.

Töö eesmärk oli välja selgitada, mil määral esines militaarvaldkonnas struktureeritud tingimustes kogutud küsitlusandmetes hooletut vastamist ning millised tegurid olid hooletu vastamisega seotud. Analüüs tugines 2022–2024. aasta riigikaitselise inimvara kompleksuuringu andmetele, mida koguti veebipõhise küsimustikuga, ent fikseeritud ja grupipõhistes tingimustes. Eeltoodud küsitluse korraldus tagas kõrge vastamismäära, ent tõstatas mitmeid metodoloogilisi ja eetilisi väljakutseid.
Hooletu vastamise hindamiseks loodi näitajad vastamisaja ja joonvastamise põhjal ning tuvastati kuus vastajatüüpi. Selgus, et ligikaudu 3% vastajatest võib pidada hooletuteks vastajateks. Leiti, et hooletut vastamist esines sagedamini vanemates vanuserühmades, põhihariduse või kõrgema haridustasemega vastajate seas, samuti vene või muu kodukeelega ning põhikutse ajateenijate seas. Rühmatasandil ilmnes, et suuremates rühmades ja hilisema täitmisjärjekorraga ajateenijad kaldusid sagedamini kiirustama, kuid joonvastamine ei olnud nende teguritega seotud. Eeltoodu viitab, et vastuste mehhaaniline märkimine ei tulene otseselt välistest korralduslikest teguritest, vaid on pigem seotud vastaja individuaalsete omaduste ja eelistustega.

Elen Lina, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ühiskonna ja infoprotsesside analüüsi magistriõppekava vilistlane

Generatiivsed keelemudelid on osutunud selle kümnendi üheks suurima ühiskondliku mõjuga tehnoloogiateks. Lisaks populaarsetele rakendustele nagu juturobotid (ChatGPT jt) on nad leidnud laialdast kasutust erinevatel teadusaladel nii tööriistade kui uurimisobjektidena. Humanitaar- ja sotsiaalteadustes saab neid edukalt kasutada näiteks suurandmete kiireks ja efektiivseks annoteerimiseks ja analüüsimiseks. See aga ei tähenda, et masinaid tuleks pimesi usaldada: vastupidi, nende väljundeid tuleb süstemaatiliselt kontrollida ja veaprotsenti või inimeksperdiga kattuvust edasisel statistikas ja tõlgendamisel arvesse võtta. See ettekanne hõlmab näiteid keelemudelite andmeteaduslikust kasutamisest, nende kasutuse ja ühiskondlike mõjude uurimisest, ning pakub praktilisi raamistikke nende rakendamiseks ning kallutatuse vältimiseks statistilises analüüsis.

Andres Karjus, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi arvutusliku sotsiaalteaduse kaasprofessor

Kriiside uurimine on paljuski tagantjärele tarkus. Kommunikatsiooniuuringutes on iseäraliselt keeruline võrdlevalt-eksperimentaalselt vaadelda väärinfo mõjusid ja kommunikatsiooni efektiivust hädaolukordades. Seega pärineb teaduslik teadmine väärinfo mõjude kohta valdavalt juhtumiuuringutest, mis peale üpris nõrga objektiivsuse taotluse ei ole ka tagasivaatavalt üheselt võrreldavad – andmed on killustunud ja ebaühtlased ning juhtumeid on kujundanud arvukalt kõrvalisi faktoreid, mida on uurijal keeruline tasalülitada või -kaalustada.

Sotsiaalteadlasele ulatab (nt kriiside uurimisel) abikäe tõsiste mängude maailm. Erinevate nimede all – tõsised mängud, lauaõppused, simulatsioonid, läbimängud, rollimängud – tuntud simulatsioonimeetodid aitavad andmekogumise eesmärgil matkida keerulisi elulisi stsenaariumeid, mida on teadlastel muul juhul keeruline mõõta või hoomata. Sotsiaalteaduslikud simulatsioonid võimaldavad vähese kuluga mudeldada ühiskondlikke põimsüsteeme kontrollitud keskkonnas, millesse saab eksperimentaalselt pookida nii sotsiaalteadustes levinud andmetüüpe kui ka sünteetilisi agente. Simulatsioonides loodud „tehisjuhtumid“ on võrreldavad ning võimaldavad kontrollitult eksperimenteerida muuseas väärinfo- ja mõjustamisvõtetega.

Ettekandes näitlikustan sotsiaalteadustele omaseid piiranguid hädaolukordade uurimisel ning juhatan kätte esmased võtted simulatsioonide loomiseks.

Sten Torpan, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi kriisisotsioloogia nooremteadur

Oma ettekandes selgitan mikrofenomenoloogia olemust, tuginedes oma bakalaureusetööle. Bakalaureusetöö eesmärgiks oli panna uuringus osalejad põhjalikult ja nüansirikkalt oma kriitilise lugemise kogemust kirjeldama, et paremini mõista, mida inimesed kriitilise lugemise käigus kogevad ja milliseid mõtlemisoperatsioone läbi viivad. Eesmärgi aitas saavutada mikrofenomenoloogia meetod, millest lähtuvalt uurisin kriitilise lugemise kogemusi neljas kategoorias: tähelepanu jaotumine, sisekõne olemus, peas tekkivate kujutluspiltide/visuaalide olemus, hinnangu kujunemine.

Mikrofenomenoloogia on spetsiifiline uurimismeetod, mis püüdleb objektiivsuse ning kõrge detailsusastme suunas konkreetse subjektiivse kogemuse ehk “läbielatud kogemuse” kirjeldamisel. Läbielatud kogemus on ajutine protsess, mida iseloomustab kindel aeg, koht ja kontekst, milles kogetakse. Seejuures pole kesksel kohal mitte see, mida kogetakse, vaid hoopis see, kuidas kogetakse.
Kriitilist lugemist uurides on mikrofenomenoloogia meetodina väärtuslik, sest see aitas mõista mitte ainult seda, milliseid normatiivseid tegevusi uuringus osalejad kriitiliselt lugedes täitsid, vaid ka seda, mis neid tegevusi põhjustas ja mis olid nende tegevuste mõjud.
Tulemustest selgus, et uuringus osalejate mõttetegevused olid kriitilise lugemise ajal väga mitmekülgsed. Selgus, et sisekõne vorm ja funktsioonid erinevad vastavalt uuritava harjumustele, eelnevatele kogemustele ning tunnetatud vajadustele. Visuaalidel oli oodatust suurem roll, need olid peamiselt toetavas rollis, kuid teenisid ka intervjueeritavate isiklikke kriitilise lugemise eesmärke.

Karmen Örd, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjanduse ja kommunikatsiooni bakalaureuseõppekava vilistlane

Andmebaasi tutvustab Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi empiirilise sotsioloogia kaasprofessor Mai Beilmann ruumis 215. Otseülekannet saab jälgida UTTV-s.

Aastal 2014 koostasid Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudi õppejõud Sotsiaalse Analüüsi Meetodite ja Metodoloogia õpibaasi, hellitusnimega SAMM. Selle sotsiaalteaduslike andmekogumise ja -analüüsi meetodite veebiõpiku eesmärk on pakkuda eestikeelset, lugejasõbralikku ja usaldusväärset allikat esmaseks tutvuseks sotsiaalteaduste meetodite ja metodoloogiatega, aga ka mäluvärskenduseks. SAMM õpibaasi ei kasuta mitte üksnes ÜTI ja teiste Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste valdkonna instituutide ja kolledžite üliõpilased, õppejõud ja vilistlased, vaid selle tänuliku lugejaskonna hulka kuuluvad ka teiste valdkondade ja kõrgkoolide üliõpilased ja õppejõud, uurimistöid tegevad kooliõpilased ja neid juhendavad õpetajad, ministeeriumide ametnikud jpt.

SAMM õpibaas loodi teadlikult elektroonsena, et see saaks pidevalt uueneda ning sotsiaalteaduslike meetodite suundumuste ja õppijate vajadustega kaasas käia. Esimese suure uuenduskuuri läbis SAMM aastal 2020, teine põhjalik uuendus valmis aga selle õppeaasta alguseks. Seega on meil hea meel sel sügisel esitleda SAMM õpibaasi versiooni 3.0, mis sisaldab üle kümne täiesti uue peatüki. Sotsiaalteaduslike uurimuste metodoloogilisi aluseid tutvustavate teemade hulka on lisandunud peatükid sotsiaalteadusliku uuringu planeerimisest ja ülesehitusest, kvantitatiivsest ja kvalitatiivsest uurimisviisist, uuringueetikast sotsiaal-, käitumis- ja haridusteadustes ning isikuandmete töötlemisest sotsiaalteaduslikes uuringutes. Andmekogumise viisidest tutvustatakse uutes peatükkides arendusuuringut ja osalustegevusuuringut ning käsitlemist leiab ka insaider-uuring ja insaider-uurija perspektiiv. Statistilise andmeanalüüsi meetodite osa on täiendatud andmete kaalumise peatükiga, teksti- ja diskursusanalüüsi meetodite osa Q-metodoloogia ja narratiivianalüüsi tutvustusega. Peatükk skeemidest ja diagrammidest õpetab aga oma uuringut ja selle tulemusi aga selgemalt visualiseerima. Lisaks on täiesti uue kuue saanud ja ajakohastatud mitmed õpibaasi vanemad peatükid.

SAMM õpibaasi uute ja uue kuue saanud peatükkide autorid on Mai Beilmann, Pihel Hunt, Marten Juurik, Mari Karm, Kadi Kass, Ave Kovaljov, Kairi Kreegipuu, Merle Linno, Marit Napp, Dagmar Narusson, Signe Opermann, Andu Rämmer, Toomas Saarsen, Külliki Seppel, Indrek Soidla, Judit Strömpl, Marko Uibu. SAMM õpibaasi versiooni 3.0 toimetasid Mai Beilmann, Dagmar Kutsar ja Signe Opermann.