Noorte meediakirjaoskuse arengut toetavad enim praktilised tegevused

19. märtsil kohtusid instituudi meediapädevuse uurimisrühm, tudengid ja Meediaõpetajate Liit, et arutleda meediaõpetuse tuleviku üle ja vahetada parimaid praktikaid.

Maria Murumaa-Mengeli, Inger Klesmenti ja Gretel Juhansoo juhitud koosoleku üheks peateemaks oli, kuivõrd ja mismoodi peaks ja saaks meediaõpetuses juhtida noori professionaalse ajakirjanduse juurde. Noorte - aga tegelikult meie kõigi - meediakasutus on väga killustunud ja üha enam tehisintellektist mõjutatud. Õpetajad olid ühel nõul, et kuigi noori peaks suunama ka professionaalset nn „vanakooli“ ajakirjandust tarbima, siis ei tohi ignoreerida viisi, kuidas õpilased igapäevaelus infot otsivad ja jagavad. Viimase puhul peavad pedagoogid säilitama avatud meele ning olema valmis (õpilastelt) hoopis ise juurde õppima.

Parimad tööriistad on praktika ja lõiming

Üks parimaid viise õpilastele uudismeedia toimimise õpetamiseks on praktilise kogemuse andmine koolilehes või taskuhäälingus, kuid see eeldab õpetajalt väga nutikat ajaplaneerimist, sest pärast tunde ei leia õpilased motivatsiooni ega aega toimetuses kaasa löömiseks. Kui aga koolipäeva sees võimalus antakse, haaravad sellest juba 6. klassi õpilased, jagas Tallinna Reaalkooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja Reet Igav, kes lõimis koolilehe toimetuse töösse teiste õppeainete teemad. Nii tegi 11 õpilasest koosnenud toimetus näiteks loodusõpetusega lõimingu raames eksperimendi ja matemaatikaõpetajaga intervjuu. Nutikasse töökorraldusse olid kaasatud ka teiste ainete õpetajad, kes osalesid lehenumbri hindamises oma aine kajastamise vaatenurgast.

Aeganõudva koolimeedia kõrval hindavad õpetajad kõrgelt ka õppekäike professionaalsete toimetuste juurde ja meedias töötamise kogemusega vilistlaste loenguid. Tundide ettevalmistamiseks kasutavad õpetajad aga Eesti Väitlusseltsi, The National Association for Media Literacy Education (NAMLE), Eesti Rahvusraamatukogu (RaRa), Kaitseliidu, MONDO, BBC, meedia.ut.ee, ERR (Meediataip), Postimehe, Haridus- ja Teadusministeeriumi, Propastopi ja Guardiani (sotsiaalmeedia) materjale. Lisaks tuginetakse päevakajalistele uudistele (abiks on mh Delfi faktikontrolli artiklid), Haridus- ja Teadusministeeriumi meediapädevuse infokirjast leitule, meediaekspertide sõnavõttudele sotsiaalmeedias, YouTube’i videotele (Ted Talks, Vox Atlas) ja arvukatele raamatutele.

Tudengite panus ja tulevikuvaade

Õpetajad tundsid huvi, millised on Meediaklubi projektis kaasa löövad ajakirjanduse ja kommunikatsiooni tudengite Annabel Viksi ning Albert Leppiku kogemused meediatundide läbi viimisel. Tudengite sõnul aitab neid õpilastega samasse generatsiooni kuulumine, sest see annab nii õpilastele kui klassi ees seisjatele võimaluse üksteise meediakogemusega samastuda, olulisi näiteid tuua ja vaba õhkkond luua.

Albert ja Annabel soovitasid oma kogemuse pinnalt õpetajatel kasutada võimalikult palju aktiivõppe meetodeid, näiteks simulatsioone ning teisi mängulisi tegevusi, mis pakuvad võimalust läbi praktilise kogemuse meedia toimimist lahti mõtestada. Annabeli ja Alberti sõnul vajavad õpilased kõige enam ülesandeid, kus nad peavad enda meediatarbimist analüüsima, sest tihtilugu ei jää puudu faktiteadmistest näiteks tehisintellekti või algoritmide toimimise kohta, vaid aega ja põhjust mõtlemiseks, kuidas meediakasutus nende elu mõjutab.

Kohtumise tulemusena otsustati edaspidi püüda leida võimalusi praktilise töökogemusega ajakirjanduse ja kommunikatsiooni tudengite kaasamist koolitundide läbiviimisesse, sest just töötubadest, kus räägitakse meedia mõjust ja suunatakse õpilasi oma meediatarbimist ning loomist analüüsima, tuntakse enim puudust.