Eelmisesse aastasse mahtus hulk avalikkust ärritanud kliimaproteste, mille valguses kippus aga kliimapoliitika tagaplaanile jääma. Kas niisugustest aktsioonidest midagi kasu on ja milline on ühe tõhusa aktivisti profiil, selgitavad Postimehes Tartu Ülikooli sotsiaalteadlased Margit Keller ja Triin Vihalemm.
Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsiaalse kommunikatsiooni kaasprofessori Margit Kelleri sõnul on eestlaste suhtumine jõulistesse protestiaktsioonidesse pigem tõrjuv. Sellega võib tema hinnangul aga tahtmatult kahjustada demokraatlikku korda ja alahinnata kodanikuühiskonna eri vormide konstruktiivset potentsiaali osutada kitsaskohtadele ühiskonnas ning aidata muutusi ellu viia. Samas ei piisa muutuste elluviimiseks ainult aktivismist, vaid on vaja erinevate huvigruppide koostööd.
Ühiskonnateaduste instituudi professor Triin Vihalemm viitab, et inimesi mobiliseerib kliimamuutuste vältimise nimel tegutsema kollektiivne süütunne. Vihalemma sõnul aktiveerivad kodanikke sõnumid inimtegevuse kahjulikust mõjust keskkonnale. Apokalüptilised sõnumid tekitavad uuringute järgi aga pigem sotsiaalset ükskõiksust ja käegalöömist. Kui sõnumid ühendada aga tulevikuvisiooniga, siis tekitab see noortes ebaõigluse ja ilmajäetuse tunnet, mis motiveerib neid kliimaliikumistega ühinema.