Eva Ingerpuu-Rümmel kaitses doktoritöö

Meie interpersonaalse kommunikatsiooni lektor Eva Ingerpuu-Rümmel kaitses doktoritöö "Teachers and learners constructing meaning in the foreign language classroom: A study of multimodal communication in Estonian and French classes“ eesti ja üldkeeleteaduse instituudis.

Juhendajad:
prof Birute Klaas-Lang
prof Kalevi Kull

Oponent:
prof Gunther Kress (University College London)

Kokkuvõte:
Mis toimub? Videol ei ole heli. Ometi saan kõigest aru, mis teoksil: õpetaja naeratab, vehib juustega ja sätib oma pluusi. Ilmselgelt ta edvistab. Kuid õpilased vaatavad teda süvenenult või kirjutavad midagi paberile. No nii – sain heli korda. Õpetaja tõepoolest edvistab! Ta ütleb, et on kõige ilusam ja targem ja harukordsem! Ta teeb seda kõike pehme ninahäälega! Õpetaja näitab igal viisil, et on rahulolev iseendaga – žestidega, häälega, sõnadega! Ja õpilased – täisealised üliõpilased – ei tundu häiritud olevat. Nüüd panen video algusest käima ja näen samu inimesi hoopis teistsuguseid tegevusi tegemas – õpetaja jagab õpilastele tõsisel ilmel paljundatud lehti, mida õpilased kohe uurima hakkavad. See tundub olevat tavapärane keeletunni algus. Õpilased õpivad prantsuse keelt. Mul on ka videod eesti keele tundidest. Kõigis tundides toimub võõrkeele õppimine. Võõrkeeles on palju tundmatuid sõnu – neil samadel lehtedel, õpetaja jutus, kaaslaste kõnes. Mida need sõnad tähendavad? Eesti keele tundides uurivad õpilased, mida tähendavad näiteks „tõstuk“, „soo“, „mulks“, „üüratu“. Prantsuse keele tundides tuleb välja, et „remue-méninges“ tähendab ajurünnakut, „jurer“ vandumist, „vanter“… „Vanter“ – see ju tähendabki uhkustamist ja edvistamist! Õpetaja seletas õpilastele sõna tähendust ja kasutas selleks mitmeid väljendusviise. Mul on salvestatud kaks eesti ja kaks prantsuse keele tundi. Ka õpilased seletavad sõnu kaaslastele ja kasutavad lisaks sõnadele žeste ja häält. Näiteks eesti keele tunnis teeb üks õpilane neelamishäälitsust, kui seletab sõna „lonks“. Prantsuse keele tunnis näitab üks õpilane isegi õpetajale rusikat – ta seletab sõna „colère“ – viha. Niisiis, õpetaja ja õpilased suhtlevad multimodaalselt – kogu tähenduse loomine käib mitme väljendusvahendi abil. Sõnadega igas olukorras hakkama ei saa. Žest võib ollagi ainus väljendusvahend – kes kätt ei tõsta, ei pruugi sõna saada. Žeste ja sõnu ja hääleväljendusi on palju – mõni ütleb vaid ühe sõna, teine kasutab kõiki kolme väljendusvõimalust korraga. Kui pista vaid viivuks pea ukse vahelt sisse, siis ei pruugi aru saada, mis keeletunnis toimub. Õpilaste ja õpetaja suhtlemise mõistmiseks on vaja olla kohal vähemalt terve tunni ja veel parem, kui tean enne pisut nende päritolu, vanuse, keeleoskuse ja muu taolise kohta. Sõna tähenduse mõistmiseks võib paberist või elektroonsest sõnaraamatust väheseks jääda. Tõlkimine on vajalik, kui sõna on täiesti tundmatu või tunnis napib aega. Siiski on see vaid üks võimalus muude sõna seletamise võimaluste hulgas. Silmast silma suhtlemisel saab inimene kasutada lisaks sõnadele žeste ja hääle väljendusvõimalusi. Kuigi analüüsitud tundides seda esile ei tulnud, ehk kasutatakse mõnes tunnis ka muusikat, värve, lõhnu või muudki tähenduse loomiseks. Olen saanud valmis doktoritöö õpetaja ja õpilaste vahelisest multimodaalsest suhtlusest. Uurimus võttis vaatluse alla üle saja suhtlusolukorra neljast keeletunnist. Uurimuses osales kolm õpetajat ja üle kolmekümne õpilase. Iga osaleja iga nähtav ja kuuldav suhtlustegevus on kirja pandud. Nii on selgunud, et nii õpetaja kui õpilased loovad õpitavatele sõnadele tähendust ning teevad seda üheskoos mitme väljendusvahendi abil. Täpsemaid võimalusi suhtlustegevuste kasutamiseks sõnade seletamisel saavad lugeda huvilised doktoritööst ja artiklitest. Ehk saavad minu doktoritööst inspiratsiooni ka praegused ning tulevased õpetajad, et kasutada multimodaalseid suhtlusvõimalusi võõrkeele (ja miks mitte ka teiste ainete) õpetamisel.