Ajakirjandus- ja kommunikatsioonialased oskused on praegu väga hinnas

Meie ajakirjanduse ja kommunikatsiooni magistrikava programmijuht Ragne Kõuts-Klemm kirjutas, miks on just praegusel ajal ajakirjandus- ja kommunikatsioonialased oskused eriti tähtsad.

„Praegu kuluvad ajakirjanduse ja kommunikatsiooni valdkonna teadmised olukorra mõtestamisel marjaks ära: nii auditooriumide tundmine kui ka infovälja kujunemise printsiipide teadmine, oskus andmeid lugeda ja tõlgendada, teadmised meedia toimimisest ja meediaproduktsiooni iseärasustest.

Näiteks jõuab praegu ametlikest allikatest, aga ka toimetuste enda kogutud ja mõtestatud teave päris hästi üsna suure osani elanikkonnast. Kriis ei ole siiski toonud elanikkonda ühte inforuumi – kuigi selliseid suundumusi on olnud esialgu aimata. On neid, kes elavad ikka täiesti „omas mullis“. Selleks, et teada, kes on praegu infosulus ja kes ägab infokoorma all, või kes on need, kes lasevad enda fantaasiat kanda suurematel või väiksematel valedel, tuleks teada erinevate auditooriumide kujunemise printsiipe digiühiskonnas. On näha, et mitmete venekeelsete vastuvõtjate inforuum on täidetud Eesti-kriitilisest infost, mis kohati ka võimendab valesid. Sotsiaalmeedias ei ole selle väljasõelumiseks tõhusaid filtreid. N-ö ametlikke koroonauudiseid ei levita ka alternatiivmeedia kanalid, sest nende kanalite jälgijad ei tule sinna seda otsima. Aga alternatiivmeedia tarbijad ei otsi seda ka mujalt. Tervele hulgale selliste kanalite jälgijatele on nende lemmiklehekülg nende ainuke kontakt uudistega. Kuidas nende rühmadeni jõuda – eesliinil tegutsev kommunikatsioonitöötaja peab seda teadma.

Koroonaga seonduva kajastamine on andmehuvilistele tõeline maiuspala. Statistikat, arvutusi ja igasuguseid seosenäitajaid ringleb nii ajakirjanduse kui ka kodanikest andmeteadlaste kanalites. Aga kas lugeja märkab, kelle vaatekohti andmed legitimeerivad? Andmete esitamine ei ole kunagi neutraalne, sest andmed ise on meie meelevaldne väljavõte tegelikkusest. Kas andmete esitamisel on selgitatud ka andmete saamise viisi ja nende kasutamise piiranguid? Kas on öeldud, mida andmed ei võimalda? Kui suur on nende prognoosiväärtus? Nii mõnigi kord näeme, et andmed on koondatud kiiruga, pärinevad nimetamata allikatest ning auditoorium peab esitatud tõlgendust uskuma vaid põhjusel, et autoril on eksperdi reputatsioon.

Millist infot aga erinevad kanalid levitavad, sõltub suuresti sellest, milliste teiste kanalitega ollakse koostöösuhetes, milliseid allikaid peavad ajakirjanikud usaldusväärseks või millised on antud toimetuses tavapärased infokogumise praktikad. Ja kindlasti ka sellest, mida arvatakse, et auditoorium ootab. Nt ERRi portaali paiknemine infoökoloogia süsteemis on teistsugune kui Postimehel või Delfil – nende kolme koostöö uudisteagentuuridega on täiesti erinev. Ka allikakasutuse praktikas on erinevused paista – ühes on tavapärane kasutada mitmeid erinevaid allikaid, teises tuleb ette palju rohkem vaid ühe allikaga lugusid või lõika-kleebi meetodil sündinud tekste. Kas mõni kanal tegeleb „faktide loomingulise tõlgendamisega“? Kas kõigil ikka on väljakujunenud rutiinid faktikontrolliks ja andmete tõlgendamiseks?

Hetk on ülikeeruline ja kutsub esile igasuguseid tõlgendusi, spekulatsioone ja hirme. Suure pildi kokkupanemiseks on vaja suurel hulgal teadmist, vaja on tunda infoliikumise mustreid, seda kujundavaid struktuure ja kommunikatsiooni osapoolte tegutsemispraktikaid.“

Juba praegu saab SAISis esitada sisseastumisavaldusi magistriõppesse. Loe ajakirjanduse ja kommunikatsiooni magistrikava kohta lähemalt: https://www.yti.ut.ee/et/sisseastumine/ajakirjandus-kommunikatsioon-1?f…