14. novembril kell 12.00 kaitseb Anna-Kati Pahker meedia ja kommunikatsiooni erialal doktoritööd „Measuring industrial modernity in comparative perspective, 1900–2020“ („Tööstusliku modernsuse mõõtmine 1900–2020, võrdlev perspektiiv“).
Juhendajad:
kaasprofessor Laur Kanger, Tartu Ülikool
kaasprofessor Mihkel Solvak, Tartu Ülikool
Oponent:
professor René Kemp, Maastrichti Ülikool (Holland)
Kokkuvõte
Doktoritöö kasutab tööstusliku modernsuse kontseptsiooni, et uurida, kuidas mõjutas süsteemide, nagu energia, mobiilsus ja toit, koosareng tööstusühiskondade kujunemist. Suurte siirete raamistik kirjeldab tööstuslikku modernsust tööstusühiskondade 18. sajandi alguses arenema hakanud toimimisloogikana, mis on ühelt poolt panustanud inimeste heaolusse, kuid teisalt juurutanud jätkusuutmatud ideed, institutsioonid ja tegutsemisviisid, mis on omakorda viinud keskkonnaseisundi halvenemiseni. Väitekiri rõhutab tööstusühiskondade põhimõttelise suunamuutuse – teise suure siirde – vajadust tööstusliku modernsusega seotud probleemide ületamiseks.
Autor püstitas tööstusliku modernsuse mõõtmiseks läbi aja ja ruumi kaks uurimisküsimust: mil määral on võimalik vaadelda tööstuslikus modernsuses jätkuvusi ja katkestusi erinevates riikides ajavahemikus 1900–2020 ja millises riigis võiks alguse saada teine suur siire. Küsimustele vastamiseks panustas autor kolme empiirilisse artiklisse.
Esimesed kaks keskenduvad tööstusliku modernsuse jätkuvustele ja võimalikele katkestustele aastatel 1900–2020. Pilootuuring analüüsis Austraalia, Saksamaa ja NSVL-i/Venemaa andmeid, teine uuring kaasas lisaks India ja Ameerika Ühendriikide andmed. Mõlemad rakendasid tekstikaevet ja aegridade analüüsi, et jälgida muutusi keskkonda ja tehnoteadust valitsevates ideedes, institutsioonides ja praktikates. Enam muutusi võib täheldada keskkonda puudutavas meediakajastuses ja institutsionaalses lähenemises, tehnoteadusega seonduv jäi sarnaselt keskkonnapraktikatega suuremate muutusteta. Kõige eesrindlikumaks võib pidada Saksamaad.
Kolmas uuring töötas välja Tööstusliku Modernsuse Indeksi (ingl Industrial Modernity Index, IMI), et hinnata tööstusliku modernsuse geograafilist jaotumist 63 riigis üle maailma. IMI mõõdab tööstusliku modernsuse kihi paksust, mis omakorda aitab hinnata strukturaalsete piirangute ulatust teise suure siirde käivitumisele. Analüüsitud riikidest näitas suurimat potentsiaali Rootsi ning kõige kõrgemaks osutusid piirangud Kuveidis.
Autor arutleb kokkuvõtvalt töö panusest siirde- ja kestlikkuseuuringutesse ning poliitikaloomesse. Arutelu rõhutab tööstusliku modernsusega seotud ideede, institutsioonide ja praktikate ümberkujundamise vajadust, eriti tehnoteadusega seonduvas. Autor pakub selleks välja praktilisi soovitusi ja teeb ettepanekud edasisteks uuringuteks.