Eesti inimeste turvatunne oma kodukandis ning sellega seotud tegurid

Oliver Nahkur

Artiklile viitamine: Nahkur, O. (2023). Eesti inimeste turvatunne oma kodukandis ning sellega seotud tegurid. M. Ainsaar (toim). Muutuv ja mitmekesine Eesti Euroopa Sotsiaaluuringus. Tartu Ülikool.

Sissejuhatus

Turvatunne on üks põhilisi inimvajadusi.  Turvatunne oma kodukandis on lisaks inimese heaolule oluline ka kogukonna toimimise jaoks (Dustmann ja Fasani 2016; Lorenc jt. 2012). Kui inimesed piiravad ebaturvalisuse tunde tõttu oma igapäevaseid tegevusi ja väldivad avalikku ruumi, vähendab see sotsiaalse suhtluse võimalusi naabritega ning õõnestab sotsiaalse sidususe ja usalduse arengut, mis on oluline  sotsiaalse kontrolli komponent turvalisuse tagamisel enda naabruskonnas (Groff 2015). Eestis pööratakse siseturvalisuse tagamisel üha enam tähelepanu turvaliste kogukondade loomisele ja hoidmisele (Siseministeerium 2021). Antud artiklis analüüsitakse 2021. aasta Euroopa Sotsiaaluuringu (ESS) andmetel, milline on Eesti inimeste turvatunne oma kodukandis, kuidas see erinevate tegurite lõikes varieerub ning millised on nende jaoks olulisimad turvatundega seotud tegurid. Parem arusaam sellest, mis Eesti inimeste turvatunnet suurendab või vähendab, võib aidata kiirendada turvaliste kogukondade loomist ja hoidmist ning seeläbi suurendada siseturvalisust riigis.

Millest sõltub turvatunne?

Inimeste turvatunne sõltub (1) tajutavast kuritegevuse riskist ja (2) indiviidi enda tajutavast võimest sellele riskile reageerida ehk tema haavatavusest (Drakulich 2013; Rengifo ja Bolton 2012; Valera ja Guardia 2014; Zahnow ja Corcoran 2022). Tajutavat kuritegevuse riski mõjutab inimese varasem otsene või kaudne kokkupuude kuritegevuse või korrarikkumisega (Brunton-Smith ja Sturgis 2011; Skogan 1987; Skogan ja Maxfield 1981; Weinrath ja Gartrell 1996; Zahnow ja Corcoran 2022). Oodatult kalduvad varasemalt kuritegevuse ohvriks langenud inimesed kuritegevuse riski suuremaks pidama, sest ohvrikogemus vähendab nende turvatunnet. Inimese turvatunnet võib vähendada ka kaudne ohvrikogemus, näiteks see kui kuritegevuse või korrarikkumisega on kokku puutunud tema sugulased või sõbrad (Chadee ja Ying 2013; Valente ja Vacchiano 2021; Wilcox jt. 2007). Samas võivad inimesed tunda ebaturvalisust ka siis, kui neil puudub otsene või kaudne ohvrikogemus. See sõltub inimese haavatavusest. On võimalik eristada isiklikku, sotsiaalset ja keskkonnast tulenevat haavatavust (Valente ja Vacchiano 2021). Isikliku haavatavuse all käsitletakse sageli demograafilisi tunnuseid nagu  inimese sugu, vanus ja etniline kuuluvus. Nimelt naiste, vanemate inimeste ja etnilisse vähemusrühma kuuluvate inimeste turvatunne kaldub olema väikesem kui meestel, noorematel ja etnilisse enamusrühma kuuluvatel inimestel (Valente ja Vacchiano 2021). Sotsiaalse haavatavuse alla kuuluvad näiteks majanduslik deprivatsioon ja sotsiaalne marginaliseerumine (Brunton-Smith ja Sturgis 2011; Cops jt. 2012; Davis jt. 2007; Hirtenlehner 2008; Hirtenlehner ja Farrall 2013; Reichert ja Konefal 2017; Valente ja Vacchiano 2021), isoleeritus (Visser jt. 2013), sotsiaalse tõrjutuse tajumine näiteks seksuaalse sättumuse või religiooni tõttu (Valente jt. 2018; Valente ja Vacchiano 2021) või etnilise ohu taju (Visser jt. 2013). Võib arvata, et sotsiaalne haavatavus on seotud ühiskonnas toimetuleku võimega. Näiteks kõrgharitutel on vähem hirme (Hummelsheim jt. 2011), kuigi teised, uuemad analüüsid on selles osas ettevaatlikumad (Glas jt. 2019). Kriiside, sh muutunud julgeolekuolukorra valguses on üheks oluliseks teemaks siseturvalisuses kerkinud valeuudised, sh vandenõuteooriate uskumine.

Keskkonnast tuleneva haavatavuse puhul analüüsitakse sageli kuritegevusega seotud hirme. Pratt ja Turanovic (2015) seovad kuritegevusega seotud hirmud ettearvamatusega, mis ümbritseb tänapäevast igapäevaelu, eriti linnakeskkonnas. Turvatunnet mõjutab ka formaalne ja informaalne sotsiaalne kontroll enda elukeskonna üle. Formaalse kontrolli puhul on oluline näiteks politsei kohaloleku tase, samuti arusaamad ja suhtumine politseisse, mis mõjutavad tõenäoliselt kuritegevuse hirmu taset (Bennett 2001; Drakulich ja Crutchfeld 2013; Skogan 2009; Wentz ja Schlimgen 2012).

Andmed ja meetod

Antud töös kasutatakse Euroopa Sotsiaaluuringu 2021. aasta juunist kuni detsembrini 15-aastastelt ja vanematelt Eesti elanikelt kogutud andmeid. Oma kodukandi turvatunde hindamisel lähtutakse küsimusest „Kui turvaliselt tunnete end – või tunneksite end – jalutamas üksinda oma kodu ümbruses pimedal ajal?“. Oma kodukanti turvaliseks pidavateks inimesteks on rühmitatud need, kes on vastanud antud küsimusele „väga turvaliselt“ või „turvaliselt“ ning ebaturvaliseks need, kes on vastanud „mitte eriti turvaliselt“ ja „üldse mitte turvaliselt“.

Varasemat otsest või kaudset kokkupuudet kuritegevuse või korrarikkumisega on mõõdetud küsimusega „Kas Teie või keegi Teie leibkonnast on viie viimase aasta jooksul varguse või füüsilise kallaletungi ohvriks langenud?“, kus oli võimalik vastata „jah“ või „ei“.

Individuaalse haavatavuse puhul kasutati lisaks inimese soole ja vanusele (1529, 3044, 4559, 6074, 75+) infot inimese koduse keele („Millist keelt või keeli räägite kodus kõige sagedamini?“) kohta.

Sotsiaalse haavatavuse teguritest hinnati majanduslikku toimetulekut küsimusega „Milline järgnevatest kirjeldustest vastab Teie arvates kõige paremini Teie leibkonna praegusele sissetulekute tasemele?“ vastustega 1 – elan /elame mugavalt praeguse sissetuleku juures, 2 – saame hakkama praeguse sissetuleku juures, 3 – praeguse sissetuleku juures on raske hakkama saada ja 4 – praeguse sissetuleku juures on väga raske hakkama saada.  Sotsiaalset isoleeritust mõõdeti küsimusega „Kui tihti (kokku) kohtute/veedate aega sõprade, sugulaste või töökaaslastega? Mõeldud on vabatahtlikult, st et mitte seoses tööga vaid lõbu pärast aja veetmist väljaspool kitsamat perekonda“. Vastuse variandid olid 1 – mitte kunagi, 2 – vähem kui kord kuus, 3 – kord kuus, 4 – mitu korda kuus, 5 – kord nädalas, 6 – mitu korda nädalas, 7 – iga päev“. Sotsiaalset tõrjutust mõõdeti küsimusega „Kas Te enda arvates kuulute mõnda gruppi, mida siin riigis diskrimineeritakse?“ Vastata oli võimalik kas 1-jah või 2-ei. Etnilise ohu taju mõõdetakse summaindeksiga (Cronbach alfa = 0,86) järgnevate küsimuste põhjal: “Üldiselt hinnates, kas see mõjub Eesti majandusele hästi või halvasti, kui teistest riikidest inimesed siia elama tulevad? (vastusega 0 – mõjub majandusel halvasti, 10 – mõjub majandusele hästi), “Mida Te arvate, kas teistest riikidest inimeste Eestisse elama asumine pigem kahjustab või rikastab Eesti kultuurielu? (vastustega 0 – kahjustab kultuurielu, 10 – rikastab kultuurielu), “Kas Eesti muutuks elukoha mõttes halvemaks või paremaks paigaks, kui teistest riikidest inimesed siia elama tulevad? (vastustega 0 – halvemaks elupaigaks, 10 – paremaks elupaigaks). Haridustaset mõõdetakse haridussüsteemis veedetud aastate arvuga. Vandenõuteooriate uskumist mõõdeti summaindeksiga (Cronbach alfa = 0,78) järgnevate küsimuste põhjal: “Väike salajane rühm inimesi on vastutav kõigi suurte otsuste tegemise eest maailmapoliitikas”, “Teadlaste rühmad manipuleerivad, fabritseerivad või varjavad tõendeid, et üldsust petta”, “Koroonaviirus on mõne valitsuse või organisatsiooni tahtliku ja varjatud tegevuse tulemus”. Kõigile neile küsimustele oli võimalik vastata 1 – olen täiesti nõus, 2 – olen nõus, 3 – ei nõustu ega ole vastu, 4 – ei ole nõus, 5 – ei ole üldse nõus.

Keskkonnast tuleneva haavatavuse teguritest kasutati infot elukoha (1 – suur linn, 2 – suure linna eeslinn või ääreala, 3 – linn või väike linn, 4 – küla, 5 – talu või kodu maakohas), politsei usaldamise („Kuivõrd usaldate Eesti politseid“, vastustega: 0 – ei usalda üldse, 10 – usaldan täielikult) ja teiste inimeste usaldamise („Üldiselt hinnates, kas Teie arvates võib enamikku inimesi usaldada?, vastustega 0-enamikku inimesei ei saa usaldada, 10-enamikku inimesi võib usaldada) kohta. Lisaks kasutati inimese turvalisuse vajaduse mõõtmiseks vastuseid väidetele  „Kuivõrd Teie moodi see inimene on? Talle on oluline elada turvalises ümbruses. Ta väldib kõike, mis võiks teda ohustada.“ ja  “Talle on oluline, et valitsus tagab tema turvalisuse kõikide ohtude puhul. Ta tahab, et riik oleks tugev ja suudaks kaitsta oma kodanikke.“ Mõlemal juhul oli võimalik vastata 1 – väga minu moodi, 2 – minu moodi, 3 – mõnevõrra minu moodi, 4 – vaid pisut minu moodi, 5 – pole minu moodi, 6 – pole üldse minu moodi.

Esmalt vaadeldakse, milline on Eesti elanike turvatunne kodukandis 2021. aastal ning kuidas see ajas muutunud on. Teisena vaadeldakse turvatunde varieerumist  eelnevalt väljatoodud tegurite kaupa. Selleks kasutati rühmade keskmiste ja sagedusjaotuste võrdlust. Kolmandana viiakse läbi binaarne logistiline regressioonanalüüs, kus seletatavaks tunnuseks on hinnang turvatundele oma kodukandis võimalustega 0 = tunnen väga turvaliselt või turvaliselt (taustakategoora) ja 1 = tunnen ebaturvaliselt või väga ebaturvaliselt ning seletavateks tunnusteks kuritegevuse riskitaju ja haavatavuse tegurid. See võimaldab arvesse võtta erinevate seletavate tegurite mõju üheaegselt ning seeläbi välja selgitada olulisimad turvatundega seotud tegurid.

Tulemused

Turvatunne  oma kodukandis

ESS andmete alusel on 15-aastaste ja vanemate Eesti elanike turvatunne oma kodukandis viimase 6 aastaga paranenud – kui 20042014 tundis ennast ebaturvaliselt 2641%, siis 2016. aastal 18%, 2018. aastal 15% ja 2021. aastal 14% (joonis 1). Eesti inimeste turvatunne öösel oma ümbruskonnas liikudes oli 2022. aasta kevadel ehk pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse siseturvalisuse avaliku arvamuse uuringu alusel (Turu-uuringute AS 2022) sarnane ESS 2021. aasta tulemusega. ESS 2021. aasta andmetel paiknevad Eesti elanikud oma turvatunde tasemelt teiste Euroopa riikidega võrreldes pingerea keskel – kui Soomes ja Sloveenias tundis ennast ebaturvaliselt 6%, siis Bulgaarias iga kolmas ja Leedus iga neljas vastanu. Seega sarnaselt Lindsalu ja Salla (2011) analüüsile saame tõdeda, et Eesti elanike turvatunne oma kodukandis pole Soome elanike tasemele veel järgi jõudnud.

Image
Joonis 1. Eesti elanike osakaal (%), kes tunnevad ennast oma kodukandis pimedas üksi liikudes ebaturvaliselt; ESS 2004-2021 andmed.

Joonis 1. Eesti elanike osakaal (%), kes tunnevad ennast oma kodukandis pimedas üksi liikudes ebaturvaliselt; ESS 2004-2021 andmed.

 

Oma kodukandi turvatunde varieerumine tegurite kaupa

Varasem otsene või kaudne kokkupuude kuritegevusega, mis mõjutab inimeste tajutavat kuritegevuse riski, on Eesti inimeste turvatunde kujunemisel oluline tegur. 2021. aastal tundis ennast ebaturvaliselt 27% inimestest, kes ise või kelle leibkonnaliige oli viimase 5 aasta jooksul langenud röövi või kallaletungi ohvriks, samas kui ilma ohvrikogemuseta inimestest tundis ennast ebaturvaliselt 13%.

Isikliku haavatavuse teguritest on Eesti inimeste turvatunde puhul olulised nii nende sugu, vanus kui kodune keel. ESS 2021. aasta andmetel tundsid naised keskmiselt oluliselt rohkem ebaturvalisust kui mehed. Kui naistest tundsid ennast ebaturvaliselt 21%, siis meestest 6%. 60-aastased ja vanemad tundsid keskmiselt oluliselt rohkem ebaturvalisust kui 3059-aastased. Kui vanemate seas tundsid ebaturvalisust pea iga viies (18,219,9%), siis nooremate seas iga kümnes (11,211,7%). Muu kodukeelega (enamasti vene) inimesed tundsid keskmiselt oluliselt rohkem ebaturvalisust kui eesti kodukeelega inimesed – vastavalt 21% ja 12%.

Kõik käsitletud sotsiaalse haavatavuse tegurid on Eesti inimeste turvatunde puhul samuti olulised. ESS 2021. a andmetel tundsid Eesti majandusliku toimetulekuraskustega inimesed keskmiselt oluliselt rohkem ebaturvalisust kui toimetulekuraskusteta inimesed – vastavalt 22% ja 13%. Sotsiaalselt isoleeritumad Eesti inimesed ehk need, kes kohtuvad või veedavad harvemini vabatahtlikult aega sõprade, sugulaste või töökaaslastega, tunnevad rohkem ebaturvalisust kui nendega sagedamini aega veetnud inimesed. Eesti inimesed, kes kuuluvad enda sõnul mõnda rühma, mida nende hinnangul Eestis diskrimineeritakse, tunnevad ebaturvalisust oluliselt rohkem (24%) kui mitte diskrimineeritud (13%). Ka need Eesti inimesed, kes tajusid suuremat rändest põhjustatud etnilist ohtu tundsid rohkem ebaturvalisust kui need, kes tajusid vähem etnilist ohtu. Pikema haridusteega inimeste ebaturvalisuse tunne oli väiksem lühema haridusteega inimestest. Vandenõuteooriaid rohkem uskuvate inimeste ebaturvalisuse tunne oli suurem kui neid vähem uskuvatel inimestel.

Samuti olid kõik keskkonnast tulenevad haavatavuse tegurid Eesti inimeste turvatunde puhul olulised. Suurema turvalisuse vajadusega (oluline elada turvalises ümbruses ja vältida kõike, mis võiks ohustada) inimeste ebaturvalisuse tunne oli suurem kui väiksema turvalisuse vajadusega inimestel. Linnas, sh suures (18%) ja väikelinnas (16%) elavad Eesti inimesed tundsid keskmiselt oluliselt enam ebaturvalisust kui suure linna eeslinnas/äärealal (5%) või külas (11%) või maakohas (10%) elavad inimesed. Politseid vähem usaldavad inimesed tundsid rohkem ebaturvalisust kui politseid rohkem usaldavad inimesed. Inimesed, kes pidasid rohkem oluliseks, et riik oleks tugev, suudaks kaitsta oma kodanikke, sh valitsus tagaks nende turvalisuse kõikide ohtude puhul, tundsid rohkem ebaturvalisust kui seda vähem oluliseks pidavad inimesed. Teisi inimesi vähem usaldavad inimesed tundsid rohkem ebaturvalisust kui teisi rohkem usaldavad inimesed.

Missugused on olulisimad oma kodukandi turvatundega seotud tegurid?

Ehkki eelnevalt selgus, et iga tegur on seotud Eesti inimeste turvatundega oma kodukandis, on vaja kontrollida ka kõikide tunnuste ühismõju. Selleks teostati regressioonanalüüs, mis näitab kui palju aitab Eesti inimeste turvatunnet oma kodukandis selgitada nende kuritegevuse riskitaju, individuaalsed, sotsiaalsed või keskkonnast tulenevad haavatavused. Analüüs näitab (joonis 2), et Eesti inimeste turvatunnet aitab kõige enam seletada individuaalne haavatavus (joonis 2).

Image
Joonis 2. Turvatunde mudeli kirjeldusvõime (Pseudo-determinatsioonikordaja Nagelkerke R2) eri mudelites, kus Eesti inimeste ebaturvalisuse tunnet seletavad kuritegevuse riskitaju (A); kuritegevuse riskitaju ja individuaalse haavatavus (B); kuritegevuse riskitaju, individuaalse ja sotsiaalse haavatavus (C); kuritegevuse riskitaju, individuaalse, sotsiaalse ja keskkonnast tuleneva haavatavuse tegurid.

Joonis 2. Turvatunde mudeli kirjeldusvõime (Pseudo-determinatsioonikordaja Nagelkerke R2) eri mudelites, kus Eesti inimeste ebaturvalisuse tunnet seletavad kuritegevuse riskitaju (A); kuritegevuse riskitaju ja individuaalse haavatavus (B); kuritegevuse riskitaju, individuaalse ja sotsiaalse haavatavus (C); kuritegevuse riskitaju, individuaalse, sotsiaalse ja keskkonnast tuleneva haavatavuse tegurid.

 

Võttes arvesse kõiki tegureid mudelis ning nende vastastikust mõju  teeme kokkuvõtte sellest millised tegurid on olulisel määral (< 0,05) seotud inimeste turvatundega oma kodukandis. Võttes arvesse haavatavuse kõiki tegureid, on Eesti inimeste kuritegevuse tajutav riskitase endiselt oluliselt seotud nende turvatundega. Täpsemalt selgus, et inimestel, kes ise või kelle leibkonnaliige oli viimase 5 aasta jooksul langenud röövi või kallaletungi ohvriks, oli šanss tunda ebaturvalisust 3 korda suurem kui inimestel, kel otsene või kaudne ohvrikogemus puudus.

Kõiki teisi tegureid arvesse võttes oli individuaalse haavatavuse teguritest inimeste turvatundega oluliselt seotud nende sugu, kuid mitte vanus ja kodune keel. Naiste šanss tunda ebaturvalisust oli 5 korda suurem kui meestel. Sotsiaalse haavatavuse teguritest oli inimeste turvatundega oluliselt seotud nende haridustee pikkus, sotsiaalse tõrjutuse taju (= 0,059) ja vandenõuteooriate uskumine, kuid mitte materiaalne toimetulek, sotsiaalse isoleerituse tunnetus ja etnilise ohu taju. Iga lisanduva haridusaastaga kaasnes väiksem šanss (exp(B) = 0,934) tunda ebaturvalisuse tunnet. Inimeste, kes kuuluvad enda sõnul mõnda rühma, mida nende hinnangul Eestis diskrimineeritakse, oli šanss tunda ebaturvalisust  1,7 korda suurem võrreldes nendega, kes diskrimineeritavasse rühma ei kuulunud. Mida vähem vandenõuteooriaid usuti, seda väiksem šanss (exp(B)=0,935) oli tunda ebaturvalisust. Keskkonnast tuleneva haavatavuse teguritest oli inimeste turvatundega oluliselt seotud turvalise elukeskkonna ja ohtude vältimise oluliseks pidamine, linnas/maal elamine, informaalne sotsiaalne kontroll teiste inimeste usaldamise kaudu, kuid mitte formaalse sotsiaalse kontrolli tegurid (usaldus politsei suhtes ja tugeva turvalisust tagava valitsuse oluliseks pidamine). Mida vähem peeti oluliseks elamist turvalises ümbruses ja kõige ohtliku, vältimist , seda väiksem šanss (exp(B) = 0,827) oli tunda ebaturvalisust. Suure linna eeslinnas/äärealal ja külas elavate inimeste šansid tunda ebaturvalisust olid vastavalt 3,5 ja 2,4 korda väiksemad kui suurlinnas elavatel inimestel. Mida rohkem teisi inimesi usaldati, seda väiksem šanss (exp(B) = 0,870) oli tunda ebaturvalisust.

Kokkuvõte

Eestis pööratakse siseturvalisuse tagamisel üha enam tähelepanu turvaliste kogukondade loomisele ja hoidmisele. Euroopa Sotsiaaluuringu andmetel tundis 15-aastastest ja vanematest Eesti elanikest ennast 2021. aastal oma kodukandis pimedas üksi liikudes turvaliselt 86% vastanutest, 14% aga ebaturvaliselt. Teiste Euroopa riikidega võrdluses paikneme sellega pingerea keskel. Seejuures on Eesti inimeste turvatunne oma kodukandis viimase 6 aastaga paranenud – kui 20042014 tundis ennast ebaturvaliselt 2641%, siis 2016. aastal 18% ja 2018. aastal 15%.

Eesti inimeste turvatunnet oma kodukandis mõjutavad nende kuritegevuse riski taju ja individuaalsed, sotsiaalsed ja keskkonnast tulenevad haavatavused. Kuritegevuse riski taju osas selgus, et Eesti inimeste, kes ise või kelle leibkonnaliige oli viimase 5 aasta jooksul langenud röövi või kallaletungi ohvriks, šanss tunda ebaturvalisust oli 3 korda suurem kui inimestel, kel otsene või kaudne ohvrikogemus puudus. Isikliku haavatavuse osas selgus, et naiste šanss tunda ebaturvalisust oli 5 korda suurem kui meestel. Sotsiaalse haavatavuse osas selgus, et inimeste, kes kuuluvad enda sõnul mõnda rühma, mida nende hinnangul Eestis diskrimineeritakse, šanss tunda ebaturvalisust oli 1,7 korda suurem võrreldes nendega, kes diskrimineeritavasse rühma ei kuulu. Lisaks rohkemate õpinguaastatega ja vandenõuteooriate vähesema uskumisega kaasnes väiksem šanss tunda ebaturvalisuse tunnet. Keskkonnast tuleneva haavatavuse osas selgus, et suure linna eeslinnas/äärealal ja külas elavate inimeste šansid tunda ebaturvalisust olid vastavalt 3,5 ja 2,4 korda väiksemad kui suurlinnas elavatel inimestel. Lisaks mida rohkem teisi inimesi usaldati ja mida vähem peeti oluliseks elada turvalises ümbruses ja vältida kõike, mis võiks ohustada, seda väiksem šanss oli tunda ebaturvalisust.

 

Kirjandus

Bennett, T. (2001). Confidence in the police as a mediating factor in the fear of crime. International Review of Victimology, 3(3), 179–194.

Brunton-Smith, I., Sturgis, P. (2011) Do neighborhoods generate fear of crime? An empirical test using the British Crime Survey. Criminology 49(2):331–369. https ://doi.org/10.1111/j.1745-9125.2011.00228.x

Chadee, D., Ying, N. (2013). Predictors of fear of crime: General fear versus perceived risk. Journal of Applied Social Psychology, 43(1), 1896–1904.

Cops, D., Pleysier, S., Put, J. (2012). Worrying about the future and fear of crime among young adults: A social psychological approach. Journal of Youth Studies, 15(2), 191–205.

Davis, P., Francis, P., Greer, C. (2007). Victims, crime and society. London: Sage.

Drakulich, K. (2013). Perceptions of the local danger posed by crime: race, disorder, informal control, and the police. Social Science Research 42(3):611–632. https://doi.org/10.1016/j.ssresearch.2012.12.012

Drakulich, K., Crutchfield, R. (2013). The role of perceptions of the police in informal social control: Implications for the racial stratification of crime and control. Social Problems, 60(3), 383–407.

Dustmann, C., Fasani, F. (2016). The effect of local area crime on mental health. The Economic Journal 126(593) :978–1017. https ://doi.org/10.1111/ecoj.12205

Glas, I., Engbersen, G., Snel, E. (2019). Going spatial: Applying egohoods to fear of crime research. British Journal of Criminology, 59(6), 1411–1431.

Groff, E.R. (2015). Informal social control and crime events. Journal of Contemporary Criminal Justice 31(1):90–106.

Hirtenlehner, H. (2008). Disorder, social anxieties and fear of crime: exploring the relationship between incivilities and fear of crime with a special focus on generalized insecurities. H. Kury (Toim.), Fear of crime-punitivity: New developments in theory and research (lk 127–158). Bochum: Universitatsverlag Brockmeyer.

Hirtenlehner, H., Farrall, S. (2013). Anxieties about modernization, concerns about community, and fear of crime: Testing two related models. International Criminal Justice Review, 23(1), 5–24.

Hummelsheim, D., Hirtenlehner, H., Jackson, J., Oberwittler, D. (2011). Social insecurities and fear of crime: A cross-national study on the impact of welfare state policies on crime-related anxieties. European Sociological Review, 27(3), 327–345.

Lindsalu, P., Salla, J. (2011). Kuriteo ohvriks langemine ja mure kuritegevuse pärast. Ainsaar, M., Ginter, J., Lindsalu, P., Markina, A., Rannama, T., Salla, J. (Toim.). Usk õigussüsteemi ja õiguskuulekas ühiskond. Tartu.

Lorenc, T., Clayton, S., Neary, D., Whitehead, M., Petticrew, M., Thomson, H., Cummins, S., Sowden, A., Renton, A. (2012). Crime, fear of crime, environment, and mental health and wellbeing: mapping review of theories and causal pathways. Health Place 18(4):757–765. https://doi.org/10.1016/j.healthplace.2012.04.001

Pratt, T., Turanovic, J. (2015). Lifestyle and routine activity theories revisited: The importance of risk to the study of victimization. Victims & Offenders, 11(3), 335–354.

Reichert, J., Konefal, K. (2017). An examination of fear of crime and social vulnerability in Chicago neighborhoods. Chicago, IL: Illinois Criminal Justice Information Authority.

Rengifo AF, Bolton A (2012) Routine activities and fear of crime: specifying individual-level mechanisms. European Journal of Criminology 9(2): 99–119. https ://doi.org/10.1177/14773 70811 42164 8

Siseministeerium. (2021). Siseturvalisuse arengukava 2020-2030.

Skogan, W.G. (1987). The impact of victimization on fear. Crime & Delinquency 33(1): 135–154.

Skogan, W.G. (2009). Concern about Crime and confidence in the police: Reassurance of accountability? Police Quarterly, 12(3), 301–318.

Skogan, W.G., Maxfield, M.G. (1981). Coping with crime: individual and neighborhood reactions. Sage Publications, Beverly Hills.

Turu-uuringute AS. (2022). Siseturvalisuse avaliku arvamuse uuring 2022.

Valente, R., Vacchiano, M. (2021). Determinants of the Fear of Crime in Argentina and Brazil: A Cross-Country Comparison of Non-Criminal and Environmental Factors Affecting Feelings of Insecurity. Social Indicators Research154(3), 1077-1096.

Valente, R., Valera, S., Guardia, J. (2018). A structural equation model estimation of the role of social vulnerability as a predictor of people’s feelings of unsafety. Social Indicators Research, 143(2), 433–449.

Valera, S., Guardia, J. (2014). Perceived insecurity and fear of crime in a city with low-crime rates. Journal of Environmental Psychology 38: 195–205. https ://doi.org/10.1016/j.jenvp .2014.02.002

Visser, M., Scholte, M., Scheepers, P. (2013). Fear of crime and feelings of unsafety in European countries: Macro and micro explanations in cross-national perspective. The Sociological Quarterly54(2), 278-301.

Weinrath, M., Gartrell, J. (1996). Victimization and fear of crime. Violence and Victims 11(3): 187–197.

Wentz, E., Schlimgen, K. (2012). Citizens’ perceptions of police service and police response to community concerns. Journal of Crime and Justice, 35(1), 114–133.

Wilcox, P., Jordan, C., Pritchard, A. (2007). A multidimensional examination of campus safety: Victimisations, perceptions of danger, worry about crime, and precautionary behaviour among college women in the post-clergy era. Crime & Delinquency, 53(2), 219–254.

Zahnow, R., & Corcoran, J. (2022). Living Near Violence and Feeling Safe: What is the Role of Active Guardianship in the Home Territory?. Journal of Quantitative Criminology38(1), 105-126.

 

LISA 1. Tunnuse 'Kui turvaliselt tunnete end – või tunneksite end – jalutamas üksinda oma kodu ümbruses pimedal ajal?' jaotus soo ja vanuse järgi 2021 (%).
 

(Väga) turvaliselt

Mitte eriti turvaliselt

Üldse mitte turvaliselt

Kokku (%)

Grupi suurus

Mees

15-29

95,5

3,6

0,9

100

112

 

30-44

95,9

3,5

0,6

100

171

 

45-59

92,7

5,6

1,7

100

179

 

60+

92,6

5,2

2,2

100

231

Naine

15-29

79,8

19,1

1,1

100

94

 

30-44

82

16,1

2

100

205

 

45-59

85,4

10,7

3,9

100

206

 

60+

73,5

22,6

3,8

100

340

Tulevad toime

Eesti keel

89,8

8,5

1,7

100

986

 

Vene keel

79

17,1

3,8

100

315

Raske tulla toime

Eesti keel

78,7

18,7

2,7

100

150

 

Vene keel

77,9

18,6

3,5

100

86

Kokku

 

85,9

11,8

2,3

100

1538

#teadus #ühiskonnale
Kaas

Valminud on e-kogumik „Avatud Dialoogil põhinev sotsiaalse rehabilitatsiooni teenus 0–15-aastastele lastele”

#teadus
Euroopa Sotsiaaluuring

Muutuv ja mitmekesine Eesti Euroopa Sotsiaaluuringus

#teadus

Lapsevanemate heaolu muutus Eestis

Artiklis analüüsitakse Euroopa Sotsiaaluuringu andmete põhjal lastega vanemate heaolu muutust Eestis aastatel 2004–2021.