eID kasutamine, usaldus ja e-valimised Eestis

Mihkel Solvak, Piret Ehin

Artiklile viitamine: Solvak, M., Ehin, P. (2023). eID kasutamine, usaldus ja e-valimised Eestis. M. Ainsaar (toim). Muutuv ja mitmekesine Eesti Euroopa Sotsiaaluuringus. Tartu Ülikool.

Sissejuhatus ja probleemipüstitus

E-hääletamine on Eestis muutunud laialt levinud valimistel osalemise viisiks ning usaldus e-valimiste tehnoloogia ja korralduse vastu on üldiselt väga kõrge (Solvak 2020, Ehin ja Solvak 2021). Viimastel Riigikogu valimistel (2019) oli e-hääletajate osakaal 43,8%, viimastel kohalike omavalitsuste valimistel (2021) 46,9% ja viimastel Euroopa Parlamendi valimistel (2019) 46,7% kõikidest valimas käinutest (Ehin et al, 2022). E-hääletamise populaarsuse kasvades on e-valijate sotsiaal-demograafiline profiil muutunud üha sarnasemaks „paberil hääletava“ valija omale (Vassil et al 2016). Samas ei ole e-hääletamise kasvav populaarsus märgatavalt suurendanud valimisosalust. Küsitlusuuringud näitavad, et e-hääletamine suurendab tõenäosust osaleda valimistel ka tulevikus (Solvak ja Vassil 2018) ja võib seega kaasa aidata valimisosaluse taseme säilitamisele. Samas on e-hääletajate osakaal väike just kõige nooremate valijate seas ehk selles grupis, kus on ka üldine valimisosalus madal ja kus oleks seega suurim potentsiaal e-hääletamise kaudu valimisosalust tõsta (Vassil et al 2016).

Noorte madal valimisosalus on üsna universaalne nähtus Lääne demokraatiates ja on osaliselt seletatav elutsükli efektiga, kus 18-25 aastased on kas veel haridust omandamas või pere ja kodu loomise  algfaasis. Maksude, majanduse ja sotsiaalteenustega seotud küsimused, mis tavapäraselt on valimiskampaaniates kesksel kohal, omavad noorte jaoks väidetavalt väiksemat tähtsust kui vanemate inimeste jaoks. Samas on noored reeglina aktiivsed digitehnoloogiate kasutajad. Seega tekib küsimus: miks on e-hääletajate osakaal madal just noorte valijate hulgas?

Üks võimalik seletus e-hääletajate väiksele osakaalule noorte valijate hulgas on see, et noored ei ole harjunud kasutama tehnoloogiat, millel e-hääletamine põhineb. Kuigi noored võivad olla aktiivsed online teenuste ja digitaalsete tehnoloogiate kasutajad, ei pruugi noored (eriti mitte-töötavad noored) olla regulaarsed eID kasutajad – s.t. neil ei ole tekkinud vajadust ID kaardi või Mobiil-ID digiallkirja või digitaalse isikutuvastamise funktsiooni pidevaks kasutamiseks.  Mõistagi võib ka vanemate inimeste hulgas olla neid, kes ei ole harjunud eID-d kasutama – kas siis seetõttu, et on puudunud vajadus või on nad ise eID kasutamist vältinud, sest puuduvad oskused, vahendid või usaldus selle lahenduse vastu. Seega võib e-hääletamise levikut piirata asjaolu, et osad kodanikud ei ole harjunud digitaalse isikutuvastamise lahendusi kasutama ja ei ole seetõttu valmis end eID abil autentima (näiteks ei tea peast oma PIN-koode, ei ole uuendanud ID-kaardi tarkvara, vms).

Järgneva lühianalüüsi eesmärk on Euroopa Sotsiaaluuringu (ESS) andmete alusel kontrollida hüpoteesi, et e-hääletamise madalat taset noorte seas seletab eID mittekasutamine. Samuti hindame väidet, et eID kasutamine on seotud usaldusega e-valimiste tehnoloogia vastu. 

Andmed

Kasutatavad andmed pärinevad ESS-i 2021. aasta Eesti voorust, kus küsiti muude küsimiste kõrval ka eID ning e-valimiste kasutamise ja usaldamise kohta. Elektrooniline isikutuvastus ID kaardi näol tuli kasutusele Eestis 2002 ja e-valimised 2005 aastal. Vältimaks viimaste eID kasutamiskordade meelde tuletamise probleeme või üldise kasutamise intensiivsuse hindamisel tehtavaid vigu, küsiti respondentidelt eID ja e-valimiste kasutamise kohta üldistatud kujul – st seda, kas nad üldse kunagi on eID-d kasutanud või üldse kunagi e-hääletanud.  

Tulemused

Täisealistest vastanutest 92,8% on eID-d kasutanud ja vastavalt vaid 7,2% ei ole kunagi eID kasutanud. Tabel 1 näitab, kuidas jaguneb valimistel osalenute ja e-hääletanute osakaal eID kasjutajate ja mittekasutajate lõikes. Üldine valimisosalus Riigikogu valimistel on eID mittekasutajate seas madalam kui eID kasutajate seas, kuid erinevused ei ole drastilised. Sellest võib järeldada, et eID mittekasutajad ei ole süstemaatiliselt passiivsemad kodanikud.

Joonis 1 näitab eID-kasutajate ja e-valijate vanuselist jaotust võrreldes eID mittekasutajate ja nendega, kes kunagi e-hääletanud ei ole. eID mittekasutajad on oluliselt vanemad kui kasutajad, mediaanvanus erineb ligi 15 aastat (vastavalt 60 ja 46 aastat). Samas e-valijate ja mitte-e-valijate vahel nii tugevat erinevust ei ole: mediaanvanuse vahe on 4 aastat, mille ümber on küll suurem vanuseline hajuvus just mitte e-valijate puhul. Seega näitab esmane analüüs, et eID mitte-kasutajad on selgelt vanemad inimesed.

Image

Joonis1. eID ja e-valimiste kasutajate ja mittekasutajate vanuseline jaotus.

Vaatasime eraldi ka mittekasutajate osakaalusid vanuserühmade kaupa (tabel 2). Tulemused kinnitavad veelkord fakti, et eID kasutus kõige nooremas vanuserühmas on tegelikult hoopis kõige levinum. Seega võib e-valimiste kasutamise eelduseks oleva isikutuvastustehnoloogia mittekasutamist täheldada kõige vanemas valijate grupis, samas kui kõige nooremate seas see takistuseks ei ole.

Järgmiseks vaatame lähemalt e-valimiste usaldamist ning selle seoseid isikutuvastustehnoloogiate kasutamise kogemuse ning sellega, kas inimene on kunagi e-hääletanud. Joonis 2 näitab usaldust e-valimiste vastu vanusegrupiti nii eID kasutamise kui ka e-hääletamise kogemuse lõikes. Tulemused näitavad, et need, kes eID-d ei kasuta ja kunagi e-hääletanud ei ole, usaldavad ka süstemaatiliselt vähem e-valimisi. eID kasutajate ja e-valijate seas usalduse mediaan ei erine vanusegrupiti, s.t. keskmiselt on usalduse tase vanusest hoolimata sama. Samas näeme, et mida vanem rühm, seda rohkem kuulub sellesse ka vähem usaldavaid inimesi, kuid nende hulk ei ole piisavalt suur mediaani mõjutamiseks. Nende hulgas, kes ei ole kunagi eID-d kasutanud ega e-hääletanud, erineb usalduse mediaan vanuserühmade lõikes märkimisväärselt. Noorem vanusrühm on selgelt kõrgema usalduse tasemega kui vanemad inimesed.

Image

Joonis 2. E-valimiste usalduse jaotus vanuserühmades eID ja e-valimiste tegeliku kasutamise lõikes.

Mida see kokkuvõttes tähendab? Esmalt võib järeldada, et mitteusaldamine mõjutab kasutamist või vastupidi, mittekasutamine tingib mitteusaldamise, kuna puudub positiivne kasutuskogemus. Teiseks võib tuletada, et 18-24 aastaste seas ei tähenda eID mittekasutamine tingimata teenuste mitteusaldamist, sest joonis 2 näitab, et eID-d kasutajate ja mittekasutajate usalduse erinevus on väikseim just kõige nooremate seas. Kolmandaks tundub, et noorimas ja vanimas vanuserühmas on erinevad mehhanismid, mis mittekasutamist põhjustavad. 65aastaste ja vanemate seas on madal kasutus ilmselt seletatav nii vajaliku tehnoloogia vähese kasutamise kui ka madala usaldusega -- kumb kumba põhjustab, ei ole teada. 18-24aastaste seas seevastu on eID kasutus väga kõrge (tabel 2) ja usaldus e-valimiste vastu on üsna kõrge (joonis 2) ka nende hulgas, kes kunagi e-hääletanud ei ole. Seega on e-hääletamise mittekasutamine ilmselt seletatav pigem madala usaldusega, mitte sellega, et inimesed ei oska või ei ole harjunud kasutama isikutuvastustehnoloogiaid.

Image

Joonis 3. E-valimiste usaldamine e-valimise kasutamise ja eID kasutamise kombinatsioonide lõikes.

Joonis 3 näitab, milline on usalduse tase eID kasutamise ja e-valimiste kasutamise kategooriaid liites. Usaldus on suurim mõlemat tehnoloogiat kasutanute seas. Need, kes eID-d kasutavad, aga pole e-valinud, on tunduvalt madalama usalduse tasemega. Veel pisut madalam on usalduse tase nende seas, kes ei ole ei eID-d ega ka e-valimisi kunagi kasutanud.

Kokkuvõte

Sissejuhatuses toodud hüpoteesis spekuleeriti, et noorte suhteliselt madalam e-hääletamise  kasutamine võib olla põhjustatud vähesest kogemusest isikutuvastustehnoloogiate (ID-kaart, mobiil ID) kasutamisega või madalast usaldusest tehnoloogia vastu (mis omakorda võib olla kasutamise puuduse põhjus või tagajärg). Lühianalüüs näitas, et hüpotees sellisel kujul kinnitust ei leidnud: 18-24aastaste seas oli eID kasutus levinum kui teistes vanuserühmades ning usalduse tase e-valimiste vastu eID mittekasutajate ja e-valimiste võimaluse mittekasutajate vahel ei erinenud. Seega võib madalam e-valimiste kasutus noorte seas tuleneda eelkõige madalast usaldusest e-valimiste suhtes, mitte eID tehnoloogia kasutuskogemuse puudusest. Samas tundub, et hüpotees võib paika pidada just 65aastaste ja vanemate inimeste  puhul, kus isikutuvastustehnoloogiate kasutus on madalaim ja eID mittekasutajate usaldus interneti teel hääletamise suhtes on eID kasutajatega võrreldes oluliselt väiksem. Koos asjaoluga, et eID mittekasutajad ei ole tegelikult passiivsemad valimisõiguse kasutajad, võib seega järeldada, et noorte valijate seas mõjutab e-valimise kasutamist eelkõige usaldus e-hääletamise vastu, pensioniealiste seas  aga isikutuvastustehnoloogia kasutamise oskus ja kogemus koostoimes usaldusega.

Esitatud tulemused põhinevad uurimistööl, mida on rahastatud EL raamprogrammi Horisont 2020 grandiprojektist nr 857622.

Kirjandus

Ehin, P., Solvak, M., Willemson, J., Vinkel, P. (2022). Internet voting in Estonia 2005–2019: Evidence from eleven elections. Government Information Quarterly, 39, 4,  https://doi.org/10.1016/j.giq.2022.101718.

Ehin, P., Solvak, M. (2021). Party Cues and Trust in Remote Internet Voting: Data from Estonia 2005–2019. R. Krimmer et al. Electronic Voting. E-Vote-ID 2021. Lecture Notes in Computer Science, vol 12900. Springer, Cham. https://doi.org/10.1007/978-3-030-86942-7_6

Solvak, M. (2020). Does Vote Verification Work: Usage and Impact of Confidence Building Technology in Internet Voting. R. Krimmer et al. Electronic Voting. E-Vote-ID 2020. Lecture Notes in Computer Science, vol 12455. Springer, Cham. https://doi.org/10.1007/978-3-030-60347-2_14

Solvak, M. and Vassil, K. (2018), Could Internet Voting Halt Declining Electoral Turnout? New Evidence That E-Voting Is Habit Forming. Policy & Internet, 10, 4-21.  https://doi.org/10.1002/poi3.160

Vassil, K., Solvak, M., Vinkel, P., Trechsel, A. H.,  Alvarez, R, M. (2016). The diffusion of internet voting. Usage patterns of internet voting in Estonia between 2005 and 2015. Government Information Quarterly, 33, 3, https://doi.org/10.1016/j.giq.2016.06.007.