Hans Hõrak kaitseb doktoritööd „Development of a computer vision-based privacy-preserving automatic observation method for measuring physical activity in school”

19. juunil kell 10.00 kaitseb Hans Hõrak sotsioloogia erialal doktoritööd „Development of a computer vision-based privacy-preserving automatic observation method for measuring physical activity in school“ („Privaatsust säilitava raalnägemise meetodi arendamine kehalise aktiivsuse automaatseks jälgimiseks koolis“).

Juhendajad:
professor Triin Vihalemm, Tartu Ülikool
professor Gholamreza Anbarjafari,Tartu Ülikool

Oponent:
professor Arūnas Emeljanovas, Leedu Sporditeaduste Ülikool (Leedu)

Kokkuvõte
Kuidas vaadelda inimesi ilma neid nägemata?
Öeldakse, et ei ole viisakas jõllitada. Õigus privaatsusele on lausa inimõigus. Siiski on inimkäitumises palju sellist, mida teadlased tahaksid uurida inimesi vaadeldes. Näiteks tahame teada, kas lapsed hakkavad vahetunnis rohkem liikuma, kui koolis keelatakse nutitelefonid? Selle välja selgitamiseks peaks teadlane küsima lapsevanematelt nõusolekut võsukeste vaatlemiseks. Eeldusel, et lapsevanemad annavad loa, oleks klassikaliseks vaatluseks vaja tohutult palju tööjõudu – mitu vaatlejat koolimajas iga päev piisavalt pikal perioodil enne ja pärast nutitelefoni keelu kehtestamist. Doktoritööga püüdsin lahendada korraga privaatsuse probleemi ja tööjõu probleemi, asendades inimvaatleja tehisaruga.

Kaasaegsed masinõppe meetodid võimaldavad luua mudeleid, mis tuvastavad automaatselt pildil või videos kujutatud objekte ja nende omadusi. Kui tahame tehisaru, mis tunneb pildil ära inimese, tuleb moodustada masinõppe andmestik, kus on pilte inimestest ja pilte ilma inimesteta. Kui tahame tehisaru, mis eristaks videos madalat ja kõrget kehalist aktiivsust, on vaja vastavat videoandmestikku. Doktoritöös kogusingi andmestiku, kus video laste liikumisest on sünkroniseeritud puusal kantavate aktseleromeetritega, et treenida mudel, mis eristaks videopikslites madalamat ja kõrgemat liikumise intensiivsust. Koostöös Tehonoloogiainstituudi iCV laboriga arendasime välja videoanalüüsi sensori prototüübi, mis suudab reaalaja kiirusel hinnata kaamera vaateväljas olevate inimeste kehalise aktiivsuse taset. Just see, et tehisaru suudab tuletada videost kehalise aktiivsuse informatsiooni ilma neid videokaadreid salvestamata ega inimestele üldsegi näitamata, võimaldab vaadelda inimesi ilma neid nägemata.

Väljatöötatud meetod on mõeldud kehalise aktiivsuse mõõtmiseks koolipõhistes teadusuuringutes ning seetõttu on arenduses rõhutatud privaatsuse kaitsmist ja teaduseetikat. Laiemalt vaadates illustreerib doktoritöö aga raalnägemistehnoloogiate potentsiaali töötlemaks visuaalset infot linnaruumis ja töökohtadel ning mitte ainult kehalise aktiivsuse mõõtmiseks kõrgete teaduseetika kriteerimitega. Siin ongi koht avalikuks aruteluks – millistel tingimustel või kas üldse on OK, kui sind jõllitab robot?