Inimesed upuvad infosse. See seisund on krooniline ja võib tunduda isegi paratamatu. Kuid uppumise vältimiseks saab tundmatus kohas mitte vette ronida, targalt veekogu valida ja ujuma õppida. Tartu Ülikooli kommunikatsiooniteaduste assistendi Kaspar Kruubi sõnul võib igast 21. sajandi infotsunami passiivsest ohvrist saada oma inforuumi aktiivne disainer.
Mis on see „info”, millest koosneb sinu inforuum? Seda ei moodusta ainult uudised. Informatsioon on kõik filmid, sarjad, artiklid, raamatud, mängud, taskuhäälingud, vestlused, YouTube’i videod, Instagrami postitused, Facebooki teavitused. Need kõik konkureerivad sinu aja ja tähelepanu nimel, mis on piiratud ressursid ning mille ekspluateerimisele on rajatud maailma kõige edukamate ettevõtete ärimudelid. Facebook ja Google saavad müüa rohkem reklaami, kui Instagramis ja YouTube’is veedab rohkem aega ja surfab mööda soovitusi rohkem inimesi. Need rakendused ja teenused on loodud maksimaalselt kaasahaaravaks, et me end seal toimetades ära unustaks ja nuppu „Watch next” vajutaks. Meil on aga võimalik siiski midagi ette võtta, et käest antud ohjad tagasi haarata.
Kujutle. Sa oled tühjas valges ruumis, kus pole uksi ega aknaid. Seal ei toimu mitte midagi, mitte miski ei nõua su tähelepanu. See on sinu inforuum oma vaikeseisundis. Tühjus. Täiuslik infoaskees. Sa ei kuule, näe ega tea midagi, mis toimub väljaspool sinu pead. Ainult sina otsustad, mida sa sellesse ruumi lubad. Ja miks. Kas soovid midagi teada? Mõte välgatab, seina ilmub postipilu ja selle kaudu jõuavad tuppa ainult õiged killukesed. Tellitud post, mitte reklaamid.
Loe edasi Müürilehest.