Janar Pekarev kaitseb doktoritööd „Military AI and autonomous weapon systems: an interdisciplinary exploration of ethical, legal, and sociological aspects“

29. mail kell 14.15 kaitseb Janar Pekarev sotsioloogia erialal doktoritööd „Military AI and autonomous weapon systems: an interdisciplinary exploration of ethical, legal, and sociological aspects” („Sõjaline tehisintellekt ja autonoomsed relvasüsteemid: interdistsiplinaarne uurimus eetilistest, õiguslikest ja sotsioloogilistest aspektidest”).

Juhendaja:
professor Veronika Kalmus, Tartu Ülikool

Oponent:
kaasprofessor René Moelker, Hollandi Kaitseväe Akadeemia (Holland)

Kokkuvõte
Üha enam delegeeritakse avaliku sektori funktsioone tehnoloogiale. Olgu selleks e-riik, e-õpe koolides või liiklusjärelvalve. Kujutage ette maailma, milles on sõjalise jõu kasutamine delegeeritud masinatele. See oleks nagu stseen filmist „Terminaator“, kus peategelane kirjeldab tapjarobotit, mis on peatumatu ning millel puudub hirm ja empaatiavõime. Selles kõhedust tekitavas narratiivis ütleb üks tegelane: „Aga me ei suuda veel selliseid asju teha.“ Selle peale vastab teine: „Veel mitte, aga neljakümne aasta pärast juba suudame.“ Film linastus 1984. aastal.

Autonoomseid relvasüsteeme võib õigustatult pidada järgmiseks revolutsiooniliseks verstapostiks sõjateaduses pärast püssirohu ja tuumarelva leiutamist. Elu ja surma puudutavate otsuste delegeerimine masinatele on käivitanud eksistentsiaalse sisuga debati, mille keskmes on eetilised, õiguslikud ja sotsioloogilised kategooriad. Kaasaegsed relvajõud püüavad vähendada inimeste kohalolekut lahinguväljal ja toetuvad üha enam mehitamata platvormidele, et täita monotoonseid või ohtlikke ülesandeid pikema aja vältel. Ühelt poolt on mehitamata sõjapidamise eeliseks inimlike füsioloogiliste ja psühholoogiliste piirangute puudumine, teiselt poolt ollakse väga selgelt algoritmilise sõjapidamise vastu, sest masinate autonoomne käitumine võib olla ettearvamatu. See tähendab, et autonoomsete relvade langetatud otsused võivad olla sõjaliselt ratsionaalsed, kuid mitte tingimata humaansed, õiguslikult kaalutletud ega ühiskondlikult vastuvõetavad. Tehisintellekti relvastamises on veel väga palju teadmatust, mille ulatus ja mõju on suures osas uurimata, kuid on ilmne, et autonoomsete relvasüsteemidega kaasnevad keerukad väljakutsed. Pelgalt arvutusvõimsusel ja andmetel põhinevad ratsionaalsed valikud ei tohiks kunagi saada ülekaalu militaarsetes otsustusprotsessides, kuna algoritmid ei suuda moraalseid tõekspidamisi genereerida. Siiski on ekslik mõelda sõjalisest tehisintellektist kui tapjarobotist. Pigem tuleb tuvastada autonoomse relvasüsteemi tugevused ja nõrkused ning need oskuslikult ära kasutada, sest algoritmilise sõjapidamise tulevik on endiselt inimeste endi määrata.

üti

Internetiturvalisuse õppus DigiÄKK täitis Tähtvere pargi õpihimuliste koolieelikutega

Loodusvaatluste maraton

Kodanikuteaduse seminaril räägitakse, kuidas rikastab avalikkuse kaasamine teadustööd

Doktorantuur

Registreeru karjäärikonverentsile „Doktorikraadiga uutesse kõrgustesse!“