Kogukondade arendamise ja sotsiaalse heaolu magistrantide päev Harmi mõisas
Kogukondade arendamise ja sotsiaalse heaolu magistrandid käisid novembri alguses külas Harmi Haridusseltsil Harmi mõisas. Kenas väärikas mõisahoones koosõppimine kujundas mõtlemiseks ja teineteise kuulamiseks hea õhkkonna. Päeva alustuseks rääkisid magistrant Helen Kari ja tema abikaasa, kuidas Harmi julged noored tegid midagi enneolematut oma kogukonnas: nad rentisid mõisa, et luua oma lastele õppimisvõimalus. Nüüd on Harmis Gaia Kooli individuaalõppekeskus.
Õppejõud Dagmar Narusson sõnas, et Heleni ja kaaslaste julgus, tegutsemise energia ning järjepidev töö illustreerivad tabavalt, kuidas kogukonnas on võimalusi elu rikkamaks ja tähenduslikumaks muutmiseks.
Laupäeva esimese loengu pidasid magistrandid maha mõisa aias lõkke ääres istudes. Külalislektor Toomas Trapido suunas üliõpilasi mõtlema nelja komponendi terviklikule arendamisele. See tähendab, et kogukonnas tegutsedes on oluline silmas pidada sotsiaalset, ökoloogilist, majanduslikku ja maailmavaatelist-kultuurilist aspekti. Kogukondade näiteid kuulates mõisteti, kuidas ühe aspekti arendamisega alustades juhtub ikka ja jälle nii, et aja jooksul nõuavad kõik teised aspektid tähelepanu. Tudengid said teadmisi, et kohe algusest peale on mõistlik mõelda kõigi nelja aspekti arendamisele kogukonnas.
Pärastlõunal keskenduti inimõiguste ja liikide õiguste teemadele kogukonna vaatest. Magistrandid rääkisid inimõiguste teemasse süüvides tehtud avastusi ja õppesessioonide vahepeal toimunud veebi aruteludes välja koorunud tõdemusi. Kogukondade inimesi puudutab, kui räägitakse eakate olukorrast hooldekodudes, sõltuvuses inimeste ja kodutute väärika kohtlemise vajadusest ühiskonnas, vanglas olevate täiskasvanute saamatajäänud toest ja abist lapseeas, kogukonnakeskuses keerulises olukorras noortele tunnustusvõimalust loova tegevuse ehk rakenduse pakkumisest, rändetaustaga inimeste olukorrast ja raamatukogust kui ühest parimast demokraatia väärtusi kandvast organisatsioonist ühiskonnas.
Inimõiguste teema diskussiooni tõi värskeid vaatenurki sisse Sotsiaalministeeriumi võrdsuspoliitikate nõunik Airi Mitendorf. Kogukonna arendamise jutud lõpetati sel päeval liikide õiguste teemaga. Mõeldi koos, kuidas astuda samme, et kogukonnas tegutsedes kõigi elusolendite väärtust austada. Harmi õppepäeva õhtupoolse osa sisustas Häli Tarumi veebiloeng poliitikatest.
Õppejõud Dagmar Narusson rääkis, et Harmi mõisas toimunud õppimise päevale tagasi mõeldes tahaks öelda, et neis ühistegevuse kaudu kujundatud kogukondades kohapeal õppides me loome uut teadmist mitmel viisil. „Ühelt poolt me kogeme kõigi oma meeltega, milline energia ja väärtus on uutes algatustes ning kuidas kogukonna ettevõtmised muudavad maailma elu-rikkamaks. Tekib ettekujutus, kuidas kogukondi saabki arendada. Teiselt poolt me õpime uuel viisil ja mõtestame, kuidas saab akadeemilist õpet viia läbi erinevates keskkondades. Uuel viisil õppimise all mõtlen seda, et aktiivsus on nt õues õppimise ajal suurem ja jutud muutuvad sügavamaks ning tähenduslikumaks,“ sõnas Narusson.
KASHi magistrantide märkamised ja mõtted:
Eiko Tammist: „Päev algas Harmi kooli pargis mõnusat soojust kiirgava lõkketule ääres. Kogu see õpikeskkond mille lõime, mõtestas minus veelgi paremini lahti sõnapaari “elurikkus ja kogukond”. See külmas hommikus kogetud emotsionaalne laeng oli nii võimas, et õhtuse poliitika kujundamise loenguks olid meeled vägagi väsinud.“
Marju Kask: „Kõigepealt see fantastiline päike ja udu, mis saatis teekonda pealinnast Harmisse, võimalus õppida eemal ekraanist või kandilisest klassiruumist on ikka kuldaväärt! Puhas rõõm on viibida keskkonnas ja kogukonnas, kus targalt hoitakse minevikku, olevikku ja tulevikku samal leheküljel ja ka kogu õppimise kogemus saab nii palju loogilisemaks ja sisulisemaks. Ants Kari sissejuhatavad sõnad, et ise protsessi sees olles unustame unistamise ja sellega on vaja teadlikult tööd teha - see puudutas mind väga. Dagmar Narussoni tundlikult kureeritud tempo ja turvaline toetav õppeprotsess, Toomas Trapido mitmetahulised lood kogukondade paradoksaalsusest ja Airi Mittendorfi hindmatu sissevaade ja tagasiside inimõiguste õppetsüklile, Harmi hinge Heleni sära ja vastastikune äratundmine, kus me parasjagu kõik siin ilma- ja ajajoonel oleme ning muljete jagamine kaasteeliste-kursusekaaslastega tekitasid minus selleks õhtuks tunde, et energia on laes ja olen taas veidi parem inimene. Väga tänulik ja põnevil, kuhu see tee meid viib.“
Helen Kari: „Mina, kui võõrustaja, olin sel loengupäeval eriti elevil. Veel aasta tagasi oli Harmi seisus, kus keegi ei teadnud, kas ja kuhu me tee üldse viib. Olime väsinud ja läbipõlemise äärel, kui Gaia kool meie unistused täitis ja meid oma tiiva alla võttis. Keegi meie mitmekülgsest, ääretult vaprast ja sihikindlast kaheksaliikmelisest tuumikgrupist (kogukonna eestvedajad) ei arvanud, et täpselt aasta hiljem võõrustame oma majas Tartu Ülikooli magistrante ja nende ääretult põnevaid õppejõudusid. See emotsioon, mis sel päeval mulle peegeldus läbi kohal olnute, läbi pisikese mobiiliekraani ja tagasisidedena, seda tunnet on võimatu kirjeldada. Veidi on ka tunne, et see ei saanud meiega juhtuda - nii kardinaalselt erinev on see lõkkeäärne päikseline novembrihommik veel aastatagusest ajast. Minu ja mu kogukonna ääretult suur suur tänu teile, et olemas olete! Lisaks olen ka ise õuesõppe retkejuht ja saan alles kliendina aru, kui raske on keskenduda kuitahes põnevale jutule, kui lagled üle lendavad ja lõkkesuits silmi kõditab. Olen nüüd edaspidi mõistvam ja saan aru, et emotsiooni õpetada ei saa ja kui see on vähim, mis inimene õuesõppest saab, siis on võit hoopis suurem!
Külalisõppejõudude mõtted:
Toomas Trapido: „Minu jaoks oli see laupäeva hommik väga eriline mitmel põhjusel. Esiteks väga soe vastuvõtt Harmis, kuhu jõudsin elus esimest korda, ja seda enam, et Harmis tegutseb Gaia Kool, millega ka tihedalt seotud olen. Kuuldes Heleni lugusid Harmi mõisakooli ja seltsi tegemistest, sain jälle indu juurde, et üheskoos on ikkagi midagi ägedat ja elu edendavat võimalik teha. Teiseks lõkke ümber moodustus suurepärane koosolemise ja õppimise keskkond. Suutsime sinna enam-vähem sujuvalt liita ka osalejad, kes olid oma kodudes. Ilus päikeseline hommik, kargus, sügis, värske õhk ja lõkkesuits lõid sellise kombinatsiooni, et kui jutu sisust midagi meelde ei jäänud, siis kehamälusse jäi see hommik loodetavasti ikka! Aga ka jutud, mida rääkisime, olid päris ja sisukad - miks keegi üldse hommikul mingit tööd hakkab tegema, mis on erinevate organisatsioonide pärismissioonid, kogukondade tekkest ja sellest, kuidas erinevad aspektid (füüsiline, ökoloogiline, sotsiaalne, maailmavaateline, majanduslik) kipuvad aja jooksul juurde tulema ja tervikuks muutuma jne. Usun, et õppeprotsessis tulebki omavahel rohkem rääkida nö päris jutte, lähtudes mingist uuritava nähtuse aspektist. Emotsionaalne kõnetus koos mentaalse sisuga on õppimiseks (püsivate muutuste tekitamiseks inimese mälus, käitumises, hoiakutes jne) väga tõhus kombinatsioon. Õpime rohkem sel moel!
Airi Mitendorf: „Juba esimesel kohtumisel selle grupiga märkasin õppijate pühendumust ning nende mõtlemise teravust ja sisukust. Arutelud gruppides tehtud tööde üle olid inspireerivad ja ärgitasid mindki edasi mõtlema. Võtsin rõõmuga vastu kutse ja teekonna Harmi mõisakooli, et jätkata arutelusid ning üheskoos avardada arusaamist inimõigustest. Sel päeval Harmis olles tajusin, kuidas aeg kulgeb teises rütmis. Väärikate kõrgete puude vahel jalutades tundsin, et olin justkui väljunud kiirrongist, tegutsemise ja mõtlemise virr-varrist, mis ehk iseloomustavad minu argipäeva. Heleni enda lugu ja olemise siirus ning julgus on nii tähelepanuväärne. Viis, kuidas Helen enda koolist rääkis, tõi nähtavale teekonna, mis on valitud isikliku kogemuse ja südame kutsel. Tagasi koju sõites mõtlesin, ei oleks saanudki olla paremat keskkonda inimõiguste üle mõtisklemiseks kui kool, mille lähtekohaks on iga lapse erinevuse ja väärikuse austamine. Ehk siis minu jaoks moodustas õppetöö Harmis täiusliku terviku – käsitletava teema ja keskkonna harmoonia.“