Kogukondade arendamise ja sotsiaalse heaolu magistrantide päev Metsaääre külas ja Surjus
Kogukondade arendamise ja sotsiaalse heaolu (KASH) õppekava õppejõud Dagmar Narusson kirjutas välitöödest, mis magistrantidega ette võeti:
Ühel septembrikuu laupäeval, õppetöö ajal, tabas KASHi magistrante justkui inspiratsioonipuhang. Kaheksa gruppi tutvustasid igaüks üht kogukonna liiki ja tõid näiteid Eestimaalt. Eiko Tammist ja Hendrik Unt analüüsisid geograafilise kogukonna tugevusi ning võimalusi. Nii saimegi teada Metsaääre küla elujõulisest kogukonnast. Julgustav oli kuulata, kuidas kogukond on lahendanud ühiselt mitmeid probleemolukordi, olles ise algatusvõimelised ning pannes vajadusel oma kogukonna inimeste rahad kokku, et muutust saavutada. Seda kõike teada saades oli KASHi grupil korraga selge – me tahame oma silmaga näha! Eiko korraldamisel ja eestvedamisel olimegi eelmisel nädalal päeva Metsaääre külas ja Surjus Saarde vallas.
Metsaääre külas ja Surjus kohtudes võtsime fookusesse kaks olulist teemat. Üks neist oli kogukonna säilenõtkus ehk resilientsus (kerksus). Huvitav oli viia kokku säilenõtkuse elementide teoreetiline kirjeldus ja Metsaääre küla kogukonna loomulikul teel kujunenud kogemus. Märkasime kogukonnas mitmeid aspekte:
1. Kogukond teab oma eripära, haavatavust ja mõistab, kui oluline on kollektiivse tegevuse tõhusus.
2. Näha oli, kuidas olukordadega toime tulemist hõlbustavad kogukonna liikmete omavahelised kohesiivsed suhted ja seotus.
3. Kommunikatsiooni peetakse oluliseks – toimub ühiste vajaduste, vaadete, hoiakute sõnastamine.
4. Eestvedamise kaudu on kujunenud viis, kuidas muutustega toime tulla, kaasata, toetust pakkuda.
5. Ressursse märgatakse ja suudetakse koondada.
6. Osatakse investeeringuid planeerida ja infrastruktuuri arendada.
7. Hoiakutes ja vaadetes ollakse tulevikku suunatud ja paindlikud. Ja see on oluline, sest adaptiivsuse võime on vägagi seotud säilenõtkusega, mis oma olemuse poolest ongi ebakindluse ja muutuste aktsepteerimise protsess.
Päeva teine teema oli inimeste vaheliste suhete kujunemise protsess ja dünaamika. Saime hommikupoole Metsaääre küla kogemust mõtestades juba selgelt aru, et ka selles kogukonnas loovad tegutsemiseks olulise fooni just suhted. Päeva teises pooles toredas Surju koolis neljanda klassi väikestes pinkides istudes (oleme tänulikud IV. klassile) rääkisime, kuidas kujunevad inimeste vahel üldse sõprussuhted ehk kuidas toimub mõttekaaslasteks saamine ja seejärel, millise protsessi teevad läbi grupid ning kogukonnad enne kui nad jõuavad koostöösse. Kogukonna arendaja osa on olla kogukonna suhete kujunemise märkaja. Kogukonna arendaja vajab oskust vajalikul hetkel suhete kujunemise protsesse hõlbustada selleks, et kogukond saaks edasi liikuda tervemate suhete poole.
Me saame Metsaääre kogemusele ning KASHi grupi oma kogemusele tuginedes öelda, et kogukonna suhted ja säilenõtkus on olulised!
KASHi magistrantide märkamised ja mõtted:
Eiko Tammist: Kogukond jäi mulle silma juba paar aastat tagasi. Tihti juhtusin lugema sotsiaalmeediast nende tegemistest: kodukohvik, muruniidukite remont, külapäevad, jäätiseauto. Lähemalt puutusin Metsaääre kogukonnaga kokku Saarde vallavanemana, kui lahendasime koostöös kogu küla elektriprobleemi. Teadsin kohe, et nii ühtehoidvat küla peab tooma teistele eeskujuks ja näiteks. Püüan endiselt panustada, läbi vabatahtliku päästetegevuse, oma aega ja teadmisi, et liita kogukond tugevamaks ja võimekamaks, et nad saaksid veelgi paremini iseseisvalt hakkama ka kriisiolukordades. Surju kooli kogukonna tunnetus tekib suuresti läbi traditsioonilise “Oma RiiK” ettevõtmise, millel on juba 16. aastane ajalugu.
Helen Kari: Minu jaoks oli Metsaääre küla külastamise puhul oluline tutvuda kogukonnaga, kes (kõrvaltvaataja jaoks) võtab lihtsalt kätte, koondub ja tegutseb ühise eesmärgi nimel. Inimesed, keda ei peata raskused, bürokraatia ja maailmas toimuv - neil on lihtsalt suur soov kuskilt alustada oma elu paremaks muutmist. Selliseid näiteid on vaja avalikult näha ja kuulda, et säilitada lootus jätkusuutlikule elule maapiirkondades. Kuigi… minu kõrvu kriipisid külavanema kommentaarid Natura 2000 alade osas, nagu saaksid loomad ka kuskil mujal elada kui Rail Balticu koridori kõrval. Minu arust on inimloom vaieldamatult parim näide imeheast kohanejast (must toonekurg vajab siiski spetsiifilisemaid elutingimusi), kes suudab ükskõik millisest paigast maailmas endale kodu luua. Selles võtmes on ka Metsaääre külanikud hea näide - keegi ei ole raskuste tõttu käega löönud, vaid pingutatakse edasi, sest see on nende kodu.
Pille-Riin Eiskop: Mind inspireeris enesealgatuse ja koos ühise eesmärgi poole töötamise jõud. Kui Metsaääre külas nähti probleemi, siis hakati iseseisvalt lahendust otsima. Ei jäädud ootama välise päästja või kõrgema võimu abile. Sealt tuleb hästi välja jõustamise (empowerment, võimestamine, väestamine) tähtsus kogukondade arendamisel. Kui kogukonnas on levinud üldine arusaam, et neil on teadmised, oskused ja võim, et muutusi läbi viia, siis seda ka tehakse. Teiseks jäi silma suhtlemise ja oskusliku suhtlemise tähtsus. Külakogukond käib koos, korraldab üritusi, kodukohvikuid, koosolekuid. Isiklik suhe ja usaldus on juba loodud. Edasi saab liikuda koos tegutsedes ja ühiseid eesmärke täites.
Maarja Võrk: Olen eelnevaga nõus, et helisema jäi kogukonna initsiatiiv kui eeskuju. Aga jäin mõtlema, et sellel kogukonnal on mitmeid eeliseid. Atraktiivse linna (Pärnu) lähedus tõmbab noori peresid, mis tähendab noorema, aktiivsema ja maksujõulisema kogukonna teket. Juhul, kui oleks tegemist mõne kaugema nurga või vanemate, üksikute inimestega, siis ei oleks neist ilmselt asfalteerijaid ja elektrivedajaid. Noortel peredel ongi ühised huvid ja ka teadmised, kuidas tänapäeval olukordi lahendada. Positiivselt jäi kõlama, et püütakse tegemisi koos teha ja ka kohalik vallavalitsus hindab sellist initsiatiivi ning toob teistele eeskujuks.
Eha Paas: Mind viis päev Metsaääre külas tagasi 2000. algusesse: aega, mil väga paljud külakogukonnad said tegutsemise hoo sisse ja küla platsid, kus meiegi kogunesime, olid ääretult olulised kohtumispaigad kohalikule kogukonnale. Mul oli õnn olla sel ajal üheks külaliikumise eestvedajaks. Oma kohaliku külaplatsi rajamine ja küla heakorraga tegelemine on üks esimesi tegevusi, mida paljud inimesed külades teevad. Nii saab kohe käegakatsutavad tulemused, aga mis veelgi olulisem: inimesed saavad omavahel paremini tuttavaks, kasvab usaldus ja soov veelgi enam koos tegutseda. Mulle tundus, et ka Metsaääre külas andsid esimesed ühised tegemised ja õnnestumised julgust edasi toimetada ning tänaseks on kasvanud koos toimiv kogukond. Kas selline koos toimetamine igal pool õnnestuks? Mina arvan, et vahet pole, kus küla asub, kas seal elavad eakad või noored, kui kohapeal on vähemalt üks inimene, kes teisi suudab inspireerida. Samuti, kui olemas on organisatsioon ja kogukonna arendajaid, kellelt abi küsida. Sellisel juhul on võimalik ägedaid kogukondlike tegevusi teha igal pool. Ja tegelikult meelitab hästi toimiv kogukond kohapeale elama ka uusi inimesi.
Tõnis Org: Mulle meeldis Surju Kool - väga uhke ja ümbruskonda sulanduv koolihoone, ilus ja koolipere vajadusi rahuldav interjöör, põnevad ja omapärased traditsioonid (nt õpilaste oma riik) ning tugev ja toetav vilistlaste kogukond. Omaette väärtuseks võib tänapäeva maakoolis pidada õpilaste arvu, mis on tublisti suurem kui 100.
Kadi Kass: Ka mind inspireeris ühise kogukonna tunnetus, mille osaliseks saime. Sellega seoses jäin mõtlema, kas maapiirkonnas ongi kogukonna arendamine mingis mõttes perspektiivikam tegevus: kogukonna liikmete/kaasatavate inimeste arv on hoomatav, ei teki sellist anonüümsust /võimalust eemale jääda nagu linnas? Küsimused/probleemid, millega kogukond on pidanud silmitsi seisma, üheskoos lahendust otsima, on küll keerulised, aga ka ühiskonna tasandil on ju teada, et n-ö ühine vaenlane (või probleem) liidab inimesi.
Liina Riisenberg: Mind köitis kõige enam kogukonna liikmete pealehakkamine ning koosloome, olenemata takistustest (mis omakorda olid väga eriilmelised mh elektrimajandus, üleujutused, teehooldus, külaplatsi ehitus jne) kuvas pigem läbi meelsus, et kõik on võimalik, kui järjepidevalt ja üheskoos ühise eesmärgi nimel toimetada. Mõtlemisainet tekitas liidrite rollid ja vastutuse jagamise temaatika. Sain aru, et pigem on antud geograafilises kogukonnas kaks aktiivsemat eestvedajat, kes saavad koormust hajutada ning kui on soovi, mis omakorda tagab kestlikuse selles mõttes kui üks eestvedaja tunnetab, et ei soovi enam samas mahus panustada, ei jää selle tõttu veel kogu küla ettevõtmised paigale. Taustal mõtisklesin ka selle üle, et kas ja millised piirid või kokkulepped on kogukonna liikmetel omavahel selles osas sõlmitud, kui üks hetk tekib küllastatus nö koduhoovi jagamise mõttes. Millised on tinglikud raamid privaatsuse, omanikutunde ning ühise geograafilise piirkonna haldamise suhtes. Võtaksin külastatud kogukonna kogemuse kohapeal nähtu ja kirjelduste põhjal kokku nt fraasiga - koostöös ületatakse kõik takistused. Mind inspireeris kogukonna liikmete pühendumus enda kodukandi heaolu nimel koos tegutseda.
Birgit Malken: Ma jäin mõtlema Surju kooli riigisüsteemile. Ja sellele sillale, mis eraldas Metsaääret muust maailmast (ja ka see metsast ümbritsetus, mis mõlemas kohas oli). Nende vahele tekkis mingisugune paralleelne seos eraldatuse, innovatsiooni ja kokkuhoiu aspektidest vaadatuna. Et kas tunne, et oleme muust maailmast eraldi omas maailmas, paneb meid hoidma kokku teistmoodi - igaüks ei ole enam väljas enda eest, vaid kõik on kõigi eest? Surju koolis nägin oma gümnaasiumiaegset klassiõde, kelle sõnad jäid mul kõrvu: "Teie oletegi need, kes käisid meil külas!" Mulle meeldib idee sellest, et meid ei nähtud võõrkehadena, vaid külalistena. Ja et Metsaääre on koht, kus inimesed identifitseerivad end ühtse meiena. Igatahes on hea näha, et kokkulepped, mida teeme ülikoolis, on sisuliselt samad, mida tehakse kolmandas klassiski. Illustreerib kenasti seda, et ehkki suhted on dünaamilised ja ajas muutuvad, siis teatud väärtusi ajame me kõigis oma suhetes taga muutumatult.
Sandra Paulus: Minule jäi Metsaääre küla külastusest enim mõtteisse külakogukonna eraldatus - siinkohal oli natukene eraldatud asukoht ja külasse viiv sild minu jaoks sümboolsed, ilmestades äralõigatust ümbritsevast maailmas. Mõtlesin sarnaselt Kadile, et kas külakogukondades on kogukonnategevused kuidagi iseenesest-mõistetavad ning koos tegutsemine kergem sündima - vajadusest ise teenuseid/keskkonda/elukvaliteeti paremaks teha? Sellega haakus minu jaoks oluliselt ka päeva teises osas räägitu grupisuhete väljakujunemisest, ning eelkõige sellest, et probleeme ja konflikte ei tasu karta - kogukondades on lahendamist vajavaid probleeme, ning liikmete vahelisi konflikte, aga need kõik on sillad parema keskkonna ja paremate koostöösuhete poole ning loomulikud ja vajalikud osad grupidünaamikas.
Maarja Liis Veikesaar: Hea oli kuulata, et atsakad inimesed ja pealehakkamine annab pika pingutuse peale tulemusi. Metsaääre küla kogukond paistab sitke ja vastupidava kogukonnana. Minu ootused olid vähe madalamad (peas kummitas arutelu Eikoga kogukonna tugevustest ja nõrkustest, kust käis läbi lause "Ära näpi!"), kui see, mis nägime ja kuulsime. Eks see kõik sõltub perspektiivist, millele keegi tähelepanu pöörab, mis on praegu vajalik. Mina sain hea sooja tunde kaasa, et koos saavutatakse rohkem ja ühised eesmärgid viivad edasi.