Konverents „Tead(m)uspõhine ühiskond?“

Kui sotsiaalteadlane hakkab uurimisprobleemi sõnastama, esitab ta kõigepealt mitu küsimust. Milline teadmine on asjaomases valdkonnas juba olemas? Milline on selle teadmise kvaliteet ja kus on lüngad? Kas olemasolev teadmus on ajakohane? Kuidas riigis seda valdkonda jälgitakse? Kas poliitikakujundajad olemasolevaid teadustulemusi kasutavad ja kuidas?

Väidan, et teadmuspoliitika elluviimiseks ei piisa sellest, kui teadlased levitavad hoolsasti oma töö tulemusi. Oluline on luua koostöösüsteem, kus kõikidel osalistel on motivatsioon kaasa rääkida nii uurimisküsimuste sõnastamisel, metoodika arendamisel kui ka tulemuste kriitilisel hindamisel.

Ettekande esimeses osas pakun välja (meedia)seire kontseptsiooni ja esitan mõned kriitilised küsimused selle kohta, mis on teadmuspõhise poliitikakujundamise eeldused. Miks on oluline teha vahet informatsioonil, teadmisel ja teadmusel? Teises osas tutvustan projekti Mediadelcom (14 Euroopa riiki kattev uuring) tulemusi. Uuringu tulemuste põhjal küsin, mida ja kas üldse saaks teha midagi selleks, et toimima võiks hakata teadmuspõhine meediapoliitika. Mida poliitikud Eestis teadusuuringute kasutamisest teavad?

Halliki Harro-Loit, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjanduse professor 

Ettekande aluseks on 2024. aasta suvel koostöös Jean Pierre Wilkeniga valminud kogumik „Social Work and Social Innovation: Emerging Trends and Challenges for Practice, Policy and Education in Europe“ (Bristol University Press).

Kogukondade arendamise valdkonna innovatsioonile pööratakse järjest suuremat tähelepanu. Neoliberaalsele vaatele ühiskonnas on omajagu vastuseisu, mida põhjustavad selle negatiivne kõrvalmõju, näiteks üksildus ja polariseerumine. Tartu Ülikooli kogukondade arendamise uurimisrühma ja Utrechti Ülikooli tööst saadud teadmiste edasimõtestamisel märkasime, et praegusel ajal on pingeid, dilemmasid ja väljakutseid, mis teevad sotsiaalse kaasamise põhimõtete järgi toimimise kogukondades eriti keeruliseks. Nimetagem nähtust kaasamise paradoksiks.

Alusväärtus on ideaalis kaasata kogukonnast kõiki, mitte selle kindlat osa, st anda mitmekesisusele võimalikult suur ruum, arvestada individuaalsete vabadustega ja neid austada, nii et nn teised (teistsugused) oleksid tingimata osa kogukonnast. Samas on kogukonnas seotuse (bonding) suurendamise tingimuseks (reaalse, isiklikult tunnetatava) sisemise turvalisuse ja usalduse loomine, mis nõuab ka koosluse piiritlemist ja piire. Võim ja heaolu on jaotud ebavõrdselt, mis tekitab takistusi kogukonna suhtluses ja tegutsemises. Sellele kõigele lisandub vajadus ületada kultuurilisi, keelelisi ja kogukonda kuulumise takistusi, kuna kogu Euroopa kogeb, kuidas kogukondlikud kooslused on Ukrainast ja mujalt uustulijate tõttu muutumas. Teame, et sotsiaalsete suhete kvaliteet kogukondades on kõige tähtsam, seega tuleb nende komplekssusega arvestada.

Me saame õppida polüfoonia, dialoogilise ruumiloome, ebakindluse sallimise ja kuulatava (kogukonna liikmetelt ja teistelt osalistelt kuuldava) absorbeerimise oskuse kaudu ületama pidevalt ettetulevaid dilemmasid. Kuid need kõik nõuavad väga spetsiifilisi ja hästi treenitud oskusi ning muidugi valdkonna innovatsiooni. 

Dagmar Narusson, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsiaalse innovatsiooni teadur

2022. aastal seisis Eesti koos teiste Euroopa Liidu riikidega silmitsi laiaulatusliku Ukraina sõjapõgenike sissevooluga. Nende vastuvõtmiseks ja toetamiseks töötas Sotsiaalkindlustusamet välja uue teenusepaketi, mis tugines välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadusele ja ohvriabi seadusele. Paketiga keskenduti põgenike põhivajaduste rahuldamisele, pakkudes neile võimalust saada ajutine elukoht Eesti majutuskeskustes, kus tagati toitlustus, pesemisvõimalus ja hügieenitarbed. Lisaks toetati paket raames sõjapõgenike psühhosotsiaalset heaolu – majutuskeskustes töötasid psühhosotsiaalse kriisiabi spetsialistid, kes osutasid psühholoogilist esmaabi ja jagasid teavet nii taotluste esitamise kui ka teiste tugiteenuste kohta.

Sõjapõgenikud seisavad silmitsi arvukate raskustega ja neil on võrreldes üldpopulatsiooniga märksa suurem risk vaimse tervise häirete tekkeks. Seetõttu on kriitilise tähtsusega pakkuda neile läbimõeldud ja mitmekülgset abi, et nad saaksid kriisist taastuda ning jätkata ühiskonnaelus osalemist. Seepärast seadsin enda bakalaureusetöö sihiks uurida sõjapõgenike abistamist Eesti majutuskeskustes, keskendudes sellele, kuidas rahuldati nende põhivajadusi, pakuti psühhosotsiaalset tuge ja jagati teavet. Uurimistöö käigus intervjueerisin nii majutuskeskustes elanud Ukraina sõjapõgenikke kui ka seal töötanud psühhosotsiaalse kriisiabi töötajaid. Ettekandes tutvustan nende intervjuude põhjal teenusepaketi tugevaid külgi ja arengukohti. Mõlema sihtrühma kogemused annavad väärtuslikku teavet tulevasteks laiaulatuslikeks sõjapõgenike abistamise algatusteks, aidates seeläbi suurendada üldist kriisivalmidust.

Johanna Kai Kaasik, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi infoühiskonna ja sotsiaalse heaolu bakalaureuseõppekava vilistlane

Maailmas kannatab iga seitsmes 10-19-aastane noor vaimse tervise probleemide all ja vaatamata jõupingutustele on nende sagenemine murettekitav. Ühiskonna tuleviku jätkusuutlikkuse seisukohalt on noorte vaimset tervist ohustavate riskide vähendamine ja kaitsetegurite suurendamine kriitilise tähtsusega.

Ettekanne põhineb Bronfenbrenneri sotsiaalökoloogilisel mudelil, mis on hea alus noorte vaimset tervist mõjutavate riski- ja kaitsetegurite analüüsimisel. Mudel võimaldab uurida, kuidas mõjutavad eri keskkonnad ning nende omavahelised suhted noorte vaimset tervist. Ettekandes annan lühiülevaate sellest, kuidas tõlgendavad eksperdid noorte vaimset tervist ohustavaid riskitegureid ning milliseid soovitusi nad annavad nende riskitegurite vähendamise ja kaitsetegurite suurendamise kohta. Uurimistulemused aitavad paremini mõista, kuidas noori neid ümbritsevates erinevates keskkondades toetada ning luua turvaline keskkond.

Uuringu tulemustest selgub, et abi otsimiseks ja saamiseks tuleb luua juurdepääsetavam, selgem ning lihtsamini sobituv süsteem. Tuge tuleks noortele pakkuda juba varakult, enne kui mured muutuvad haigusteks. Tõhus ja proaktiivne tegutsemine aitab vähendada riiklikke tervishoiukulusid, tugevdada ühiskondlikku heaolu ning pakkuda noortele paremaid tulevikuväljavaateid. 

Kadi Palla, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ühiskonna ja infoprotsesside analüüsi magistriõppekava vilistlane

Vanemate inimeste kohta on lisaks teistele negatiivsetele stereotüüpidele levinud arvamus, et nad ei vaja intiimsust ega väljenda enam oma seksuaalseid vajadusi. Vanemate (eriti hooldekodus elavate) inimeste arvamus jääb Eestis korraldatavates küsitlusuuringutes sageli tähelepanuta, mistõttu on vähe teada, kuidas tõlgendavad hooldekodus elavad inimesed intiimsust ja seksuaalsust. Oma uurimuses esitasin selle kohta nii hooldekodu personalile kui ka elanikele küsimusi.

Selgus, et hooldekodus elavad inimesed väljendavad oma seksuaalsust väga erinevalt (sh seks, eneserahuldamine). Nii ühiskonnas kui ka hooldeasutustes suhtutakse sellesse aga veel negatiivselt. Seksuaalsus ja sellega seotud privaatsusvajadus on inimväärikuse ja inimõiguste küsimus, mistõttu on oluline sellest rääkida. Erinevalt levinud kartusest, et hooldekodu elanikega ei kõlba neil teemadel rääkida, olid uuringus osalenud inimesed avameelsed ning seksuaalsusest sai rääkida otse ja keerutamata.

Hooldekodu töötajad vajavad samuti selget raamistikku, juhtkonna toetust, oskusi ja teadmisi seksuaalsusega seotud olukordades toimimiseks. 
 

Piret Salmistu, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ühiskonna ja infoprotsesside analüüsi magistriõppekava vilistlane

2023. aasta lõimumismonitooringus pakuti võrreldes varasemate uuringutega välja uudne käsitluse Eesti venekeelsete elanike lõimituse hindamiseks. Kui Eesti lõimumispoliitika fookuses on olnud pikemat aega formaalsed lõimumistunnused (Eesti kodakondsuse omamine ja eesti keele valdamine), siis nüüd vaadeldakse ka elanike osalemist Eesti ühiskonnas ja kultuuris, suhestumist Eestiga, usaldust Eesti riigi institutsioonide ja teiste Eesti elanike vastu ning hinnanguid Eesti (välis)poliitiliste valikute suhtes. Nende tunnuste alusel on loodud viis lõimklastrit (ehk eri lõimumismustriga rühma), millest kolme (u 60% venekeelsest elanikkonnast) võib hinnata tugevalt lõimunuks ja kahte nõrgalt lõimunuks.

Uuringu tulemused näitavad, et formaalselt ja hoiakuliselt lõimumine alati ei kattu - suur hulk formaalselt lõimunud tunnusega inimesi kuuluvad nõrgalt lõimunute klastritesse ja vastupidi – paljud positiivse lõimumismustriga rühmade liikmed ei ole Eesti kodanikud ja valdavad eesti keelt halvasti. Samas leidub suure ühiskondliku aktiivsusega inimesi nii tugevalt kui ka nõrgalt lõimunute inimeste hulgas.

Ettekandes keskendungi Eesti venekeelse elanikkonna lõimumismustrite analüüsile ja arutlen, milliseid järeldusi võib viimase lõimumismonitooringu põhjal teha nii lõimumise seisu kui ka lõimumise uurimise kohta.

Külliki Seppel, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi meedia- ja ühiskonnateooriate nooremlektor

Venemaa agressioonisõda Ukrainas on mõjutanud tugevalt Eesti venekeelsete noorte meediakäitumist. Sõda süvendab pingeid Eesti ühiskonnas ja soodustab Eesti venekeelse elanikkonna ettevaatlikku suhtumist kohalikku meediasse. Selle taga on ajalooline kontekst, Eesti riigi pingelised suhted Venemaaga, püsivad stereotüübid venelaste kohta ühiskonnas ja keelekogukondade piiratud vastastikune mõistmine. Keerukust lisavad põlvkondadevaheline lõhe ja ideoloogilised erinevused noorte ja vanemate venekeelsete inimeste vahel. Kohalikel venekeelsetel meediaväljaannetel on olnud nõrk side noore auditooriumiga, mida sõjakontekst on vaid süvendanud.

Meedia kasutamisel sotsiaalseks agentsuseks on nii tugevalt kui ka nõrgalt lõimunud noortel sarnased kogemused. Eeskätt venekeelne meedia on orienteeritud vanemale publikule ega arvesta piisavalt noorte huvidega. Eestikeelne meedia, kus nii tugevalt kui ka nõrgalt lõimunud noored saaksid oma hea eesti keele oskusega kaasa rääkida, on sõja tõttu noorte tunnetuse järgi vene rahvusest inimeste suhtes kahtlustav. Venekeelsete noorte kaasarääkimine ühiskonna arengus on takistatud ja vajab sekkumist, et innustada meediaettevõtteid noori sisuloojaid ja autoreid senisest rohkem kaasama.

Meie uurimus aitab selgitada, miks osa noori ei tunne end Eesti ühiskonna liikmena vaatamata eesti keele oskusele ning millist rolli mängib selles meedia ja selle kaudu vahendatud võimalused ühiskonnas kaasa rääkida. 

Marta Vunš, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjanduse ja kommunikatsiooni magistriõppekava vilistlane

Mõiste woke, mis tähendas algul teadlikkust süsteemsest rassismist ja hiljem laiendatult sotsiaalse õigluse püüdlust, on viimase kümnendi jooksul konservatiivsete populistide eestvedamisel stigmatiseeritud ja politiseeritud. Rahvusvaheliselt levinud negatiivse woke-diskursuse valguses uurisin oma bakalaureusetöös, kuidas seda mõistet kajastatakse Eesti ajakirjanduses. Analüüsisin Eesti olulisemate meediaväljaannete uudisartikleid, et tuvastada kriitilise diskursuseanalüüsi raamistike abil woke-diskursuse kategooriad.

Ettekandes tutvustan oma uuringu peamisi leide. Analüüsist nähtus, et peamiselt kasutatakse ajakirjanduses kolme woke-diskursuse kategooriat:

• woke-agenda, milles konstrueeritakse woke’i kui ideoloogilist ühiskondlikku ohtu, seostades seda marksismi ja valge (heteroseksuaalse) mehe diskrimineerimisega;
• autoritaarne woke, milles kujutatakse woke’i kui vägivaldset nähtust, totalitaarset tsensuuri ja tühistamiskultuuri;
• religioosne woke, milles raamistatakse woke’i kui fundamentalistlikku nähtust.

Vähemal määral esinevad meedias järgmised kategooriad:

• nõrk woke, millega iseloomustatakse sotsiaalse õigluse aktiviste kui naiivseid, lühinägelikke ja ebarealistlikke;
• teadlik woke, millega nenditakse süsteemset ebavõrdsust;
• woke'i-vastane agenda, milles nenditakse termini politiseeritud olemust.

Tehtud analüüs tõi esile tugeva meie vs. nemad dünaamika, kus kujuteldavat meid esitatakse sageli mitteideoloogilisena, vastandudes kujuteldavale nendele, keda peetakse doktrinaalse vasakpoolsuse, liberalismi ja Lääne esindajateks. Asjaolu, et enamik Eesti woke-diskursusest on üle võetud välismaalt, rõhutab meediapädevuse ja ajakirjanduse hea tava vajadust.

Mirjam-Meerit Mets, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi infoühiskonna ja sotsiaalse heaolu bakalaureuseõppekava vilistlane

Uuringud on näidanud infoaktivismi ja mikrosekkumise, nagu „I Am Here International“, Elves ja #NAFO, kasulikkust infohäirete ja vihkamise vastu võitlemisel internetis. Sellest hoolimata ei ole mikrosekkumist veel meedia- ja infopädevuse ning infovastupidavuse edendamise vahendina uuritud. Oma uuringus vaatleme mikrosekkumist infoaktivismi vahendina ja katsetame seda meedia- ja infopädevuse arendamise tööriistana kõrghariduse kontekstis.

Kasutame tegevusuuringut, et mõista, milliseid infoaktivismi liike mikrosekkumise käigus kasutatakse ning kas ja kuidas kollektiivne sekkumine osalejate meedia- ja infopädevust mõjutavad. Lõime kontseptuaalse infoaktivismi rollide ja protsessi tüpoloogia:

• töömesilased, kes otsivad asjakohast taustainfot, aga ise ei sekku;
• surikaadid, kes on aktiivsed ja hästi treenitud infovoos orienteerujad, tegutsedes samuti taustal, aga olles esimesed reageerijad, kui asi puutub raporteerimisse või reaktsioonidega toetamisse;
• lõvid, kes on kommentaariumides teistele nähtavad infoaktivistid, kuid kes vajavad teiste tuge taustatööga.

Need tüübid kerkisid uuringus esile iga osaleja puhul ning moodustasid kurnatuse, pettumuse, grupi toetuse, tagasiside ja värske julgustuse tsükli, mille me nimetasime fööniksitsükliks.

Maia Klaassen, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi meediapädevuse nooremteadur

Tänapäeva infoühiskonnas püüavad tööandjad üha enam luua ja säilitada atraktiivset töökultuuri. Ühe uuendusliku lahendusena on töötajatevaheliste suhete, koolituste ja teiste organisatsioonisiseste protsesside parendamiseks hakatud kasutama digitaalset mängustamist. Kuid kas need lahendused on vastavuses ka töötajate vajaduste ja käitumismustritega?

Mängustamine ehk mänguliste elementide rakendamine mittemängulises kontekstis on esile kerkinud kui järgmise põlvkonna meetod, mis aitab tõhusalt kaasata sihtrühmi ja suurendada töötajate efektiivsust (Hamari jt, 2014). Siiski on mängustamine veel arenev valdkond, kus erinevad teoreetilised lähenemisviisid võivad tekitada segadust. Uuringud viitavad ka sellele, et organisatsioonidel võib olla puudulik arusaam, kuidas rakendada mängustamist edukalt nii, et see toetaks pikaajalisi eesmärke (Armstrong ja Landers, 2018).

Ettekanne põhineb minu magistritööl, mille käigus uurisin, kuidas Eesti tööandjad mõtestavad mängustamist ja millised on nende kogemused mängustatud lahenduste rakendamisel organisatsioonisisestes protsessides. Ettekandes tutvustan uuringu peamisi leide, annan ülevaate põhjustest, mis ajendasid tööandjaid mängustamist kasutama, ning käsitlen küsimust, kui keeruline oli selliste lahenduste juurutamine.

Kristiine Kört, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ühiskonna ja infoprotsesside analüüsi magistriõppekava vilistlane

Viimasel aastal on palju olnud juttu Chat GPT-st ja teistest generatiivse tehisintellekti mudelitest ning nende mõjust eri eluvaldkondadele. Märksa vähem on pööratud tähelepanu aga juturobotitele, mis leiavad kasutust avalikus sektoris, ning sellele, mil moel need kodanike suhtlust ja igapäevatoiminguid riigiga mõjutavad ning mida see nende konkreetsete asutuste jaoks tähendab.

Oma ettekandes keskendun konkreetsemalt juturobotile Bürokratt, selle arendamisele ja kasutuselevõtule Eesti avalikus sektoris. Bürokrati arendustiimiga, Bürokratti treenivate ja selle kaudu kodanike päringutele vastavate avaliku sektori töötajatega ning teiste valdkonna ekspertidega tehtud intervjuud aitavad muuta nähtavaks töö, mis on väga tihti peidetud, kuid mõjutab suurel määral seda, kuidas tehnoloogia töötab. Mida peavad eri osalised juturoboti eesmärgiks? Milliseid võimalusi ja kitsaskohti nad juturobotiga seoses tajuvad? Kuidas on juturoboti kasutamine mõjutanud asutuste ja kodanike vahelist suhtlust?

Ettekandes tutvustan uuringu peamiseid leide ning annan ülevaate peamistest juturoboti arenduse, treenimise ja kasutuselevõtuga seotud väljakutsetest avaliku sektori vaatest. 

Maris Männiste, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi kriitiliste andmeuuringute lektor

Tehisintellekti areng on olnud viimastel aastatel kiire ja sellest tulenev potentsiaal eri majandussektorites on suur. Sealjuures on just generatiivne tehisaru üks enim kasutatavaid tehisaru liike. Samas on tehisaru kasutamiseks oluline mõista nii selle kasutamisega kaasnevaid võimalusi kui ka riske.

Minu uurimistöö seisnes töötajate generatiivse tehisaru kasutamise eesmärkide ja kogemuste kindlakstegemises ning kaasnenud õppetundide ülestähendamises, et mõista vajalikke tulevikuoskusi ja seda, kuidas sujuks koostöö tarkade süsteemidega tulevikus tõhusamalt, eetilisemalt ja turvalisemalt.

Oma ettekandes teen intervjuude põhjal ülevaate nii generatiivse tehisaru kasutamise positiivsetest kui ka negatiivsetest külgedest ja mõtisklen, millele tehisintellekti rakendamisel organisatsioonis tähelepanu pöörata. Muu hulgas annan vastuse küsimustele: kas tehisaru antud vastuseid saab usaldada, mis ülesannete täitmisel on mõistlik seda kasutada ja milliste puhul mitte ning millele pöörata tähelepanu tehisintellekti juurutamisel organisatsioonis.

Kerli Bender, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi infokorralduse rakenduskõrgharidusõppekava vilistlane

Tehnoloogia kiire areng ja uute vahendite laialdane kasutuselevõtt on toonud kaasa märkimisväärsed muutused ajakirjanduslikus tööpraktikas. Ka tehisaru on jõudnud toimetustesse ja mängib igapäevase uudisvoo kujundamisel üha olulisemat rolli. Näiteks juba 2019. aasta jaanuaris avaldas Briti päevalehe The Guardian Austraalia versioon erakondade annetuste teemalise uudise, mis erines tavapärasest uudisloost selle poolest, et selle koostas täielikult väljaande toimetaja enda loodud tehisintellekti tööriist ReporterMate. Nüüd, rohkem kui viis aastat hiljem on tehisaru muutunud igapäevaseks nähtuseks ka Eesti toimetustes, kus nii mõnedki ajakirjanikud teevad selle abil märkimisväärse osa tööst.

Bakalaureusetööd tehes huvitas mind eelkõige see, mil moel Eesti ajakirjanikud tehisaru kasutavad, mis põhjustel nad seda teevad ja mis mõjutab nende rakendamist töös. Tulemused näitasid, et Eesti meediatoimetuste ajakirjanikud on tehisaru süsteemidest võrdlemisi teadlikud ning kasutavad neid ühel või teisel moel oma igapäevatöös, mõnikord seda ka ise adumata. Teisalt joonistusid välja takistavad tegurid, mille kohaselt ei ole tehisaru kaasamine ajakirjanike igapäevaülesannetesse niisama lihtne – see on väärtuslikku aega ja tehnoloogiateadmisi nõudev protsess, mis ei juurdu üleöö, vaid pideva õppimise, harjutamise ja õigete kasutusviiside väljatöötamise tulemusel. 

Karmen Kikas, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjanduse ja kommunikatsiooni bakalaureuseõppekava vilistlane

Nihil sub sōle novum. Juba 20. sajandi alguses fantaseeriti tarkadest masinatest, mida õpetaja õpikutega „toidab“ ja kust informatsioon juhtme kaudu otse õpilaste pähe voolab.  Populaarteaduslikes väljaannetes leidub hulgaliselt nii koomilisi kui tõsimeelseid visandeid, millel kujutatud ideedest paljud on naivistlikust stiilist hoolimata aja jooksul realiseerunud. Näiteks koolitunnis kasutatav personaalne seade, ekraanile ilmuv õpetaja või õpetajavaba klassiruum. Tänagi nähakse haridustehnoloogias endiselt võluvitsa, mis peaks lahendama nii uusi kui vanu probleeme: äratama õpilastes suuremat huvi õpitu vastu ja neid rohkem kaasama, muutma õppimise protsessi kiiremaks ja efektiivsemaks, mõõtma soorituse ja enesetunde nüansse, leevendama õpetajate töökoormust jne. Kuid taolise optimismi taustal tuleb mõista, et haridustehnoloogiad ei ole oma olemuselt neutraalsed, vaid kätkevad erinevaid ideoloogiaid, ootusi, ettekujutusi ja vastuolusid. Rahvusvahelises teadusprojektis „Tulevikuklassiruumi visioon ja selle vahendamine“ uurimegi koos Eesti ja Rootsi meedia- ning haridusteadlastega, kuidas haridustehnoloogiaettevõtted realiseerivad oma kujutlusi koolidele pakutavates toodetes ja teenustes. Ettekanne hõlmab Eestis kogutud empiirilise materjali analüüsitulemusi.

Signe Opermann, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi meediasotsioloogia teadur

Keeruline oleks leida tehnoloogiarakendust, mis tõusis avalikkuse huviorbiiti eredamalt kui ChatGPT juturobot – vaid klõpsu kaugusel asuval tekstiloomel lihtsalt on taoline võlu nii mõnelegi. Sedasi ootamatult ilmunud tehnoloome tekitas haridusvaldkonnas ootuspärase šokiseisundi, mida mitmed haridustöötajad ja tehnoloogiaeksperdid rahvusvahelises meedias ChatGPT avalikustamisele järgnenud kuudel aktiivselt arutasid. Taoliste arutelude põhjal tekivad meie ühised tehnoloogiakujutlused ehk see, kuidas me tajume ja mõtestame tehnoloogiat ning mil viisil suhtume teatud tehnoloogia ühiskondlikesse tagajärgedesse. Kuna eespool mainitud aruteludes osalejad on ise nii vastavasisulise diskursuse tarbijad kui taastootjad, kannab see meid olukorda, kus näiliselt lõpmatutest arutlusviisidest jäävad sõelale pigem vähesed. Ettekande tuumaks ongi rahvusvahelises meedias ilmunud meediatekstide uurimisest välja koorunud kolm keskset toimunu arutamise viisi ehk tõlgenduslikku repertuaari: vastutustundetu tehnoloome, toote ja tootmisprotsessi (ehk kirjutise ja kirjutaja) vägikaikavedu ning akadeemilist keskkonda painav vastuvõetava keskpärasuse probleem.

Kristjan Kikerpill, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi infoõiguse ja digisotsioloogia lektor

Me oleme harjunud tõdemusega, et Eesti haridussüsteem on naisõpetaja nägu ja tüdrukutekeskne, mistõttu on poisid koolis tüdrukutest akadeemiliselt vähemedukad ja langevad koolist enneaegu välja. Mitmed viimastel aastatel korraldatud uuringud näitavad aga, et peaksime tüdrukute pärast Eesti koolis muretsema vähemalt sama palju kui poiste pärast, sest tüdrukud võivad olla küll akadeemiliselt edukamad kui poisid, kuid samas ei tunne nad end koolis just liiga hästi. Tüdrukute rahulolu kooli ja õppimisega on langustrendis ning neil esineb ohtralt koolistressi ja vaimse tervise probleeme, mis jäävad pahatihti tähelepanuta ja millega tegelemiseks napib koolides tugipersonali. Tüdrukute haavatavust Eesti koolis käsitletakse ettekandes tuginedes projekti UPLIFT käigus läbi viidud biograafilistele intervjuudele koolist välja langenud tüdrukutega ning äsja ilmunud kogumikus laste haavatavusest esitletud statistilistele andmetele.    

Mai Beilmann, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi empiirilise sotsioloogia kaasprofessor

Üldhariduskoolid on juurtega minevikus ja traditsioonides, sest koolidega oleme seotud katkematult põlvest põlve ja tahame mõista hariduse omandamist meie kultuuriruumile omasel moel.
Samas ei jäta kaasaegsed ühiskondlikud protsessid - siin kontekstis eelkõige sotsiaalse aja kiirenemine ja meediastumine - kuidagi mõjutamata koolide igapäevast tööd olevikus ning nõudmised haridusele ja haridusjuhtimisele on kõrgemad kui iial varem. Koolijuhtidelt oodatakse varasemast enamate ülesannetega toimetulekut ning suutlikkust läbi kommunikatsiooni omal moel tõendada tegevusi ja koolis pakutava kvaliteeti. Kuidas aga koolijuhid kõigi kohustuste kõrvalt ja nüüdisaegses meediaruumis kommunikatsioonijuhtimist koolis mõistavad ja prioritiseerivad?
Ettekanne tugineb andmetele, mis saadud intervjuudest 19 koolijuhiga. Sihipärase valimiga püüti kaasata võimalikult erineva profiiliga koole ja koolijuhte. Kvalitatiivse sisuanalüüsi erinevaid võimalusi kombineerides oli peamiseks tulemuseks, et kuigi koolijuhtide arusaam kommunikatsioonijuhtimise olemusest (sh keerukustest koolikeskkonnas) võib olla suhteliselt sarnane, siis praktikad ja suhtumine varieeruvad märgatavalt. Nimetatud erinevused andsid aluse tüpoloogiale, mis püüab mõtestada, mis võib olla suisa vastandlike lähenemiste põhjuseks ja kuidas need erinevates olukordades töötavad.
Tulemustes on mõneti ootuspärane, et erinevate profiilide, töökogemuse ja üldiste professionaalsete põhimõtetega koolijuhid prioritiseerivad või mõistavad tööülesannete olemust erinevalt ning lähtuvalt Eestile omasest koolijuhtide autonoomiast saavadki erinevad praktikad eksisteerida paralleelselt. Samas kehtivad ühiskondlikud nõudmised kõikidele üldhariduskoolidele ühel moel ning sõnumite ja lähenemiste varieeruvus võib olla sidusrühmadele segadust tekitav. 
Ettekanne kutsub kuulajaid (kui osa ühiskonnast ja koolide sidusrühmadest) kaasa mõtlema, kas koolijuhid võiks vajada tuge kommunikatsioonijuhtimises ja kui, siis millist? 

Mari-Liis Tikerperi, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi teadustöö aluste nooremlektor

Õigus autonoomiale ehk enesemääramisõigus on üks inimõiguste tuumpõhimõtetest. Tervishoiuvaldkonnas väljendub patsiendi enesemääramine õiguses anda meditsiiniprotseduuriks või raviks teavitatud nõusolek ning see õigus on vahetult seotud meditsiinieetikast pärit patsiendi autonoomia põhimõttega. Kui täiskasvanutena peame iseenesestmõistetavaks, et arsti vastuvõtul on meil õigus küsimusi küsida, oma arvamust avaldada ning lõpuks langetada otsus, siis laste puhul on patsiendiautonoomia mõtestamine keerulisem. Lapse autonoomia rakendub seeläbi, et laps tuleb kaasata teda puudutava otsuse tegemisse ning ta peab saama sisuliselt osaleda selle otsuse tegemises vastavalt oma vanusele ja küpsusele (ÜRO lapse õiguste konventsiooni art 12). Seega on lapspatsiendi autonoomia, millel on tugev normatiivne vundament, suures osas sõltuv last tervishoiusuhtes ümbritsevatest täiskasvanutest ning nende käitumisest. Sarnaselt teiste sotsiaalsete nähtustega on laste õigused sotsiaalselt konstrueeritud. See tähendab, et õiguste olemust ja tähendust kujundavad inimesed omavahelistes suhetes ning õigusnormide toimimist mõjutavad ühiskonna sotsiaalsed ja kultuurilised normid, mis ei ole oma olemuselt staatilised. Seepärast on laste õiguste teoreetilistes käsitlustes üha levinum õiguste suhetekeskne mõtestamine. Käesolev ettekanne tutvustab minu doktoritööd, mis ühendab lapspatsiendi autonoomia uurimisel laste õiguste raamistiku ja suhetekeskse sotsioloogilise käsitluse. 

Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis sotsioloogia erialal doktoritöö kaitsnud Kristi Paron

Pea kogu maailma raputanud koroonapandeemia näitas, kui kiiresti ja kui kaugele võib uus nakkushaigus levida isegi piiravate meetmete rakendamise korral. Tervisekriisi peatamise peamise päästerõngana nähti koroonavaktsiini, mis tõi laiemalt esile vaktsiinide olulisuse rahvatervises. Teadlaste seas tõstatus küsimus ja kohati isegi naiivne lootus, et ehk võib see vähendada vaktsiinikõhklust – probleemi, mida Maailma Terviseorganisatsioon oli veel mõni aeg enne pandeemia algust hinnanud üheks kümnest suurimaks terviseohuks.
Kuna Eestis pole põhjalikult uuritud, kuidas pandeemia on mõjutanud laste vaktsineerimisega seotud hoiakuid, panustas minu magistritöö selle teadmiste lünga täitmisesse. Uuringu raames viisin läbi kümme personaalintervjuud erineva vaktsineerimiskäitumisega lapsevanemaga, kellel oli enne pandeemia algust kuni viieaastane laps. Kogutud andmeid analüüsisin kvalitatiivse sisuanalüüsi meetodil.
Ettekandes tutvustan uuringu tulemusi ja heidan valgust sellele, missugune on pandeemia tajutud mõju laste vaktsineerimisega seotud hoiakutele Eesti lastevanemate seas. Lisaks leiate esitlusest vastuseid järgmistele küsimustele:

• Kuidas kirjeldavad lapsevanemad enda suhtumist laste vaktsineerimisse?
• Mis on lapsevanemate hinnangul peamised vaktsineerimisotsust kujundavad tegurid?
• Kuidas lapsevanemad tajuvad koroonakriisi ja viiruse leviku takistamiseks rakendatud meetmeid?
• Kuidas on lapsevanemate hinnangul koroonapandeemia kogemused mõjutanud nende hoiakuid seoses laste vaktsineerimisega?

Kätlin Unt, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjanduse ja kommunikatsiooni magistriõppekava vilistlane

Koroonapandeemiaga toimetulekuks moodustatud teadusnõukoja juhi, rakubioloogia professor Toivo Maimetsa sõnul pole alust arvata, et koroonapandeemia jääks selle sajandi viimaseks viiruspuhanguks. Pigem on suurenemas pandeemiate risk tulenevalt kasvavast linnastumisest ja kliimamuutustest. Uuringud on näidanud, et koroona infodeemia tähendused tuginesid suuresti juba varasemalt ringelnud informatsioonile. Varasem pandeemiaaegne käitumine ning tänaseni säilinud arusaamad ja meenutused sellest võivad mõjutada inimeste nii tänast kui tulevast käitumist mitte ainult pandeemiate vaid laiemalt erinevate kriisiolukordade, sealhulgas kliimakatastroofide korral. Seetõttu oli oluline mõista, millised tähendused ringlevad koroonaviirusega seotult koroonajärgsel perioodil ehk ajal alates 5. maist 2023, mil WHO peadirektor Ghebreyesus kuulutas COVID-19 kui globaalse rahvatervise hädaohu lõppenuks. Selleks analüüsisin kombineeritud sisuanalüüsi meetodiga 2023. aasta novembris-detsembris Facebooki eestikeelses vaktsiinikriitilises grupis Koroonavaktsiinide kõrvalmõjud tehtud 20 teemaalgatust ning nende all olnud 404 kommentaari. Ettekandes avan lähemalt grupiliikmete suhtumist koroonaviirusesse ja -vaktsineerimisse, tuues seejuures välja, milliseid tähendusi võiks pidada omaseks just koroonajärgsele perioodile. Kuidas erines grupiliikmete suhtumine vaktsineerimist pooldanud inimestesse lähtuvalt viimaste ühiskondlikust positsioonist ja rollist vaktsineerimisel ning millele võiks eeltoodu viidata ühiskonna sidususe kontekstis? Millistele allikatele tuginesid grupiliikmed oma seisukohtade väljendamisel ning kuidas kohaneti Facebooki modereerimispoliitikaga? Muuhulgas puudutan ka grupis levitatud sõnumite kommunikatiivse funktsiooni, meditsiinilise pluralismi ja patsiendi autonoomia teemasid. 

Henriette Liis Meeliste, magistrant Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjanduse ja kommunikatsiooni õppekaval

Vaktsiinipelgus (vaccine hesitancy) ehk vaktsiinidest loobumine või edasilükkamine hoolimata kättesaadavusest, on WHO poolt tunnistatud üheks peamiseks üleilmseks terviseriskiks. Sarnaselt Eestile on üldine vaktsiinipelglikkuse kasv ühiskonnas murettekitav trend mitmetes Lääne riikides, seda eriti pärast COVID-19 pandeemiat. Tänavu kevadel teatas Eesti Terviseamet, et järjest enam vanemaid ei ole lasknud oma lapsi vaktsineerida. Hõlmatus on nii mõneski Eesti paikkonnas langenud kriitiliselt madalale, millega omakorda kaasneb risk uuteks haigusepuhanguteks. 
Vaktsiinipelgus on üleilmne nähtus, mille põhjused ja avaldumine on riigiti erinev. Taustal mängivad rolli sotsiaal-kultuurilised aspektid, millel on võtmetähtsus nii vaktsineerimis- kui ka tervisekommunikatsioonis tervikuna. Põhjuste paremaks mõistmiseks viidi 2024. aasta kevadel läbi Q-meetodil uuring, mis aitas täpsemalt kirjeldada erinevad vaktsiinipelglikkuse tüübid ja nende infotarbimise harjumused. Uuringus osales 29 inimest üle Eesti, kes on kahelnud või lükanud edasi ühte või enamat vaktsiini endal ja/või oma lapsel. 
Uuringu kohaselt ei ole vaktsiinides kõhklejad Eestis homogeenne sihtrühm, keda saaks pealispindselt ühise nimetaja “antivakser” alla paigutada. Tegemist ei ole inimestega, kel sarnane taust või ühised seisukohad (sh vaktsineerimise suhtes). Samuti ei ole automaatselt tegemist vaktsineerimisvastaste aktivistidega, vaid sageli inimestega meie hulgast. Ettekandes tutvustan uuringu leide ning moodustunud vaktsiinipelglikke tüüpe lähemalt. 

Kristina Seimann, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi kommunikatsiooniuuringute nooremteadur

Ettekandes annan ülevaate Euroopa kriisihalduse institutsionaalsest korraldusest ja sotsiaalmeedia kasutamise juhendmaterjalist riski- ja kriisikommunikatsioonis, tuginedes artikli „European emergency managers on social media: institutional arrangements and guidelines” leidudele.
Ettekande empiirilise andmestiku moodustavad õigusaktid, poliitikadokumendid, ametlik juhendmaterjal ja meediakajastus kaheksas Euroopa riigis – Saksamaal, Itaalias, Belgias, Rootsis, Ungaris, Soomes, Norras ja Eestis. Lisaks viisime kõikides mainitud riikides läbi intervjuud kriisihalduse valdkonna juhtidega (N=95).
Analüüsist nähtus, et kriisihaldusasutuste sotsiaalmeediakasutus on harva ühe keskse institutsiooni juhitud (tsentraliseeritud) ning kriisi- ja riskikommunikatsioon sotsiaalmeedias toimib samade printsiipide järgi nagu traditsioonilises meedias. Samuti näib sotsiaalmeedia kriisi- ja riskikommunikatsioonis parima praktikana nn “hübriidmudel”, mille kohaselt kasutatakse kriisihalduses paralleelselt tsentraliseeritud otsustusmehhanisme koos detsentraliseeritud praktikatega. Uuringust saadud teadmine annab olulise sisendi uute vajalike sotsiaalmeedia kasutamise regulatsioonide loomiseks ka mujal kriisihalduses.

Sten Torpan, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi kriisisotsioloogia nooremteadur

Vandenõu- ehk konspiratsiooniteooriad, mis kujutavad maailma sündmusi pahatahtlike rühmituste salajase tegevuse tulemusena, on TikTokis laialt levinud. Vaatamata lubadusele piirata väär- ja desinformatsiooni avaldamist, on TikTokist eemaldatud vähem vandenõuteooriatel põhinevaid videoid kui teistelt platvormidelt. Varasemad uuringud on näidanud, et TikTokis on tekkinud kogukond nimega ConspiracyTok, kus jagatakse vandenõuteooriatel põhinevaid videoid; seejuures on 2024. aasta alguse seisuga vaadatud teemaviitega #conspiracy (vandenõu) märgitud videoid üle 31 miljardi korra.
TikTokil on rohkem kui miljard aktiivset igakuist kasutajat, mis muudab selle üheks kõige populaarsemaks sotsiaalmeediaplatvormiks maailmas. Sarnaselt nagu mujal maailmas, leiab Baltimaades platvorm enim kasutust kuni 24-aastaste seas. Samas on noored üks haavatavamaid gruppe vandenõuteooriate suhtes, seda nii sotsiaalmeedias veedetud aja kui selle eluetapi erisuste tõttu. 
Viimastel aastatel on hakatud rohkem käsitlema lisaks vandenõuteooriate uskumise põhjustele ka seda, miks vandenõuteooriatel põhineva sotsiaalmeediasisuga üldse suhestutakse. Üha enam räägitakse argipäevasest vandenõuteoreetilisest kultuurist, milles osalemine on põnev ja meelelahutuslik, omamata ohtlikke tagajärgi. Samuti võivad vandenõuteooriad täita näiteks eksistentsiaalset või sotsiaalset funktsiooni, kuid teisalt olla ka osa tume- või süvamängust.
Enda bakalaureusetöö käigus viisin läbi ankeetküsitluse alates 15-aastaste Eesti TikToki kasutajate seas, eesmärgiga leida, milliseid teemasid puudutavate vandenõuteooriatega on vastajad platvormil kokku puutunud. Ühtlasi intervjueerisin 18–22-aastaseid noori, kellel endal või kelle lähedastel on olnud kogemusi vandenõuteoreetilise sotsiaalmeediasisu vaatamise või uskumisega. Ettekandes tutvustan mõlema uuringuetapi tulemusi, tuues muuhulgas välja vandenõuteooriate tõlgendamisega seotud erisusi ja uuritavate hinnangut vandenõuteooriate mõjule.  

Gretel Juhansoo, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjanduse ja kommunikatsiooni bakalaureuseõppekava vilistlane

Väärinformatsioon on laialdaselt levinud nähtus, mis hõlmab mitmesugust eksitavat teavet või valeinfot, mida võidakse levitada nii tahtlikult kui ka tahtmatult. Kriisiolukordades mängib informatsioon väga olulist rolli, luues soodsad tingimused väärinformatsiooni levikuks. Erinevates kriisiolukordades (loodusõnnetused, katastroofid, terrorirünnakud, haiguste levikud) on väga oluline, et kriisist mõjutatud elanikkond saaks teavet õigeaegselt ning et see oleks kehtiv. Minu bakalaureusetöö eesmärk oli aru saada, milline on Tartus õppivate välisüliõpilaste informatsiooni tajumine kriisiolukordades ning kui hästi suudavad nad väärinformatsiooni võrreldes Eestist pärit Tartu üliõpilastega tuvastada. Gruppide vahelised erinevused – tegurid nagu piiratud keeleoskus ja erinev kultuurikontekst – võivad mõjutada informeerituse taset. Töö raames koostasin diferentseeritud informeerituse mudeli põhjal küsimustiku, millega viisin läbi küsitlusuuringu nii välisüliõpilaste kui ka Eestist pärit Tartu Ülikooli üliõpilaste seas. 

Ettekandes tutvustan oma bakalaureusetöös läbi viidud küsitlusuuringu tulemusi, tuues esile erinevused informeerituse tasemes kahe uuritava grupi vahel. Keskendun sellele, kuidas keele- ja kultuurilised tegurid mõjutavad nende eri gruppide võimet kriisiolukorras informatsiooni tajuda ja väärinformatsiooni ära tunda.
 

Helina Toompark, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi infoühiskonna ja sotsiaalse heaolu bakalaureuseõppekava vilistlane

Sõjalise tehisaru diskusioon teaduskirjanduses jaguneb kaheks: ühelt poolt rõhutatakse masinlikku ratsionaalsust ja inimlike nõrkuste puudumist kaootilises keskkonnas, teiselt poolt aga masinate moraalse kompassi puudumist ja algoritmide ettearvamatust. Relvasüsteemi autonoomia on paljuski veel hüpoteetiline kuid masinõppe potentsiaali arvestades siiski tõenäoline. Doktoritöö keskmeks osutus katse luua inimeste hinnangute põhjal uut teadmist olukorras kui tehisaru suudab iseseisvalt olukorrateadlikke otsuseid langetada sõjalise jõu kasutamiseks. Uuringud näitavad, et osalejate arvates peab eetiliselt tundlike otsuste tegemine jääma inimestele, kuid samas võib see sõltuda eesmärkidest, ajast ja ruumist kuni väga konkreetsete detailideni välja. Kuigi tehisaru relvastamise täielikku keelustamist peeti ebarealistlikuks, leiti siiski, et üksikasjalike regulatsioonide kehtestamine on hädavajalik, ennekõike õigusliku lünga ületamiseks süütegude menetlemisel kui kahju on põhjustanud autonoomne süsteem. Uuringutes ilmnes konsensuslik seisukoht, et tehisaru tehtud sõjalised otsused peavad olema inimestele mõistetavad. See üksmeel võib peegeldada seda, et tavakodanikel ja ekspertidel on sarnased väärtused fundamentaalsetes küsimustes. Samas ei ole osalejatel väljakujunenud teoreetilist mõistmist ega äratuntavalt erinevaid paradigmasid seoses tehisintellekti sõjaliste rakendustega. Kuigi tegemist on murrangulise tehnoloogiaga sõjanduses, viitab see tähelepanek ka kontseptuaalse lähenemise puudumisele ekspertide seas. Teisisõnu, lõppkasutajad ei taju ega mõtesta mehitamata sõjapidamist märkimisväärselt teisiti kui tavalised inimesed ja nii võib öelda, et eelteadmiste puudumine tehisaru relvastamisest ei takista diskursuses osalemist vaid pigem soodustab seda.

Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis sotsioloogia erialal doktoritöö kaitsnud Janar Pekarev

Nutiseadmete laialdane kättesaadavus ja interneti kõikjalolek on tinginud selle, et meediakasutus on suurel määral individualiseerunud. Uudiseid loetakse, videoid vaadatakse ja raadiosaateid või taskuhäälinguid kuulatakse omaette, endale sobival ajahetkel. Mil määral on aga pere meediategevuste ühisosa endiselt õhtune uudistesaade või päevakajalise info arutamine hommikusöögilauas? Milliseid mõjutusi on saanud perekonna meediaharjumustest noored ja lapsed? Ettekanne annab ülevaate, millisena tajuvad noored perekonna mõju oma meediakasutusele. Uurimuse aluseks on Eesti noortelt kogutud meediapäevikud ja nende kvalitatiivne analüüs.

Ragne Kõuts-Klemm, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjandussotsioloogia kaasprofessor

Uurin aeglase ajakirjanduse osalisi: väljaannete asutajaid, rahastajaid, autoreid ja auditooriumi. 
Aeglane ajakirjandus on idealistlik kontseptsioon, see peaks vältima kiire ajakirjanduse probleemseid tahke (kiirustamine, pealiskaudsus, mugavusallikad, müra, klõpsumagnetid, sensatsioon, konflikti õhutamine, kolletumine jne), seda tasakaalustama, häid praktikaid alal hoidma ja arendama. 
Aja võtmine teemavalikuks, allikatega töötamiseks, materjali läbitöötamiseks ning kvaliteetseks vormistamiseks seda paljuski võimaldab. Kommertshuvid, konkureerimine ja isegi väljaande ellujäämine peaksid idealistlike eesmärkide püüdlusel jääma tagaplaanile, ühiskonna heaolu (lõhede vähendamine, mõistmise suurendamine, konteksti andmine) on prioriteet.
De-meediastumisega seonduvad mu intervjuudes ilmnenud meedias ja ajakirjanduses pettumise ning usalduse teemad. Sarnaselt kontseptsiooniga on aeglase ajakirjanduse väljaanded asutatud muus meedias pettumise tõttu. Autorid-ajakirjanikud pole rahul kiirustavate väljaannete praktikatega ning on aeglase ajakirjanduse väljaannetes rahul võimalusega anda sõna vähekajastatutele, nendega põhjalikku koostööd teha ja naudivad toimetuse usaldust, autonoomiat. Nende allikad on väljendanud usaldamatust ajakirjanike suhtes, mõnel juhul nõustuvad allikad intervjuuks tänu sellele, et intervjueerija pole ajakirjanik või ei kuulu meediamajja.
Sarnast mõtet väljendavad auditooriumiliikmed – kellest mõned olnud allika rollis –, ollakse rahulolematud kiirustava ajakirjanduse pealiskaudsuse, eksitava või vale sisuga, sensatsiooni, konflikti ja ärevuse õhutamisega. Mõned on seetõttu uudiste tarbimisest loobunud.
Aeglane ajakirjandus pakub siin osaliselt leevendust, kuid ka sellel vormil on omad kitsaskohad, mis raskendavad nii selle loomist kui laiemat tarbimist.

Virgo Siil, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjandussotsioloogia nooremteadur

Tänases töökeskkonnas on e-post endiselt üks peamisi suhtlusvahendeid ja e-kirjade hulk, millega teadmustöötajad peavad igapäevaselt toime tulema, on suur. Samas on paljud saadetud e-kirjad kirja saaja jaoks ebavajalikud, mis tekitavad infoüleküllust, mille tõsisemad tagajärjed võivad olla olulise teabe ekslik märkamata jäämine ja seeläbi organisatsioonile majandusliku kahju tekkimine. Halvemal juhul võib tööalaste e-kirjade üleküllus tekitada töötajale stressi või viia läbipõlemiseni.
Uurimistöö raames intervjueerisin eri valdkondade teadmustöötajaid, et teada saada praktikaid tööalastest e-kirjadest tingitud infomüraga toime tulemiseks, et tuua esile probleemi olulisust, valdkonnaülesust ja leida probleemi leevendamiseks praktilisi lahendusi. Ettekandes annan ülevaate kirjanduse ja intervjuude põhjal ebavalikest e-kirjadest, e-kirjade ülekülluse mõjust ja praktikatest, kuidas e-kirjadest tuleneva infomüraga toime tulla. 
Peamised lahendused tööalaste e-kirjade haldamiseks on ebavajalike e-kirjade kohene kustutamine ning filtreerimissüsteemide ja kiire ja lihtsalt hallatava kaustsüsteemi kasutamine. Lahendused tööalastest e-kirjadest tingitud infomüraga toime tulemiseks on piiritletud aeg e-kirjadega tegelemiseks, teadlik e-kirjakasti haldus, e-kirjade järk-järguline lugemine, ning töö ja eraelu selge piiritlemine. Selleks, et teadmustöötaja saaks e-kirjadest tingitud infomüra efektiivselt hallata ja tunneks, et tuleb suure hulga e-kirjadega toime, ei piisa ainult indiviidi käitumisest ja praktikate rakendamisest: probleemi terviklikuks lahendamiseks peab e-kirjadest tingitud infomüra haldamisse olema kaasatud kogu organisatsioon.

Mari Laasik, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi infokorralduse rakenduskõrgharidusõppekava vilistlane

Ettekande aluseks on 2023. aastal läbiviidud uuring “Safety of Journalists” kursusel Masaryki Ülikoolis (Tšehhi), mille pealt kirjutasin ka teadusartikli. Selle kursuse jooksul käsitlesime erinevaid ajakirjanikuks olemise raskusi, ent samal ajal otsisime viise, kuidas probleemidele läheneda ning neid lahendada. Lisaks vaatlesin kursuse läbiviimist õppejõu perspektiivist: kas üldse on võimalik ajakirjandustudengeid töö proovikivideks ette valmistada?

Uuringus kasutasin kursuse jooksul kogutud materjale. Tudengid olid algusest peale teavitatud uuringus osalemisest ja nende õigustest, kogu protsess vastas Masaryki Ülikooli teaduseetika nõudmistele. Rakendasin temaatilist sisuanalüüsi mitmesugustele materjalidele: fookusrühma intervjuudele, kursuse jooksul tehtud vaatlusmärkmetele, tudengite õpipäevikutele, kirjalikele ülesannetele ja Teamsi vestluslogile. Kursusest võttis osa 11 rahvusvahelise taustaga ajakirjandustudengit, kellest suurem osa töötas samal ajal ajakirjanduses.

Tudengid lootsid, et probleemide tunnistamise ja lahenduste otsimisega kiirendavad endas “paksu naha” kasvu. Lahendustena pakuti välja erinevate interpersonaalsete oskuste jõustamist ja kasutamist selleks, et tulla toime konfliktiolukordadega nii toimetuses kui ka allikasuhtluses, ühtlasi on vaja olla neist teadlik selleks, et tõhustada informatsiooni hankimist. Lisaks tõid tudengid välja töö-eraelu piiride seadmise vajalikkuse, oma õiguste teadmist ja oma töövoo organiseerimist kujul, et peale keeruliste teemade tegelevad nad tasakaaluks ka positiivsete lugudega.  

Õppejõu perspektiivist oli keskne probleem see, et tudengite motivatsiooni lahenduste leidmisel õõnestas nende kogemus meediaorganisatsioonides, mille juhtkonnad ei ole töötajate heaolust huvitatud. Ehk nagu kõlas kursuse esimesel kohtumisel (tõlgitud inglise keelest): „Kui sulle siin ei meeldi, otsi uus töökoht! Meil on järjekord ukse taga!“ 

Signe Ivask, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjandussotsioloogia teadur

Springeri kirjastuselt ilmus raamat „Child Vulnerability and Vulnerable Subjectivity“, mille toimetasid Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsiaalpoliitika kaasprofessor Dagmar Kutsar, empiirilise sotsioloogia kaasprofessor Mai Beilmann ja sotsiaalse heaolu uuringute teadur Oliver Nahkur. Raamat ilmus ETAG PRG samanimelise uurimisprojekti (PRG700) raames. 

Raamatus uuritakse, kuidas laste haavatavus kasvab erinevates sotsiaalpsühholoogilistes keskkondades, näiteks suheldes teiste lastega, vanematega, lastega töötavate spetsialistidega haridusmaastikul, tervishoius, õigus- ja heaolusüsteemis. Laste haavatavust kasvatavad ka erinevad kriisid, näiteks COVID-19 pandeemia ja sõjad. Raamatus saavad kokku psühholoogilised, sotsioloogilised, õigusteaduslikud, haridusteaduslikud, sotsiaaltöö ja meediauuringute alased lähenemised.

„Monitoring Mediascapes. A Premise of Wisdom-based EU Media Governance“

(toim. Jyväskylä Ülikooli ajakirjanduse professor Epp Lauk, Martin Oller Alonso, Tartu Ülikooli ajakirjanduse professor Halliki Harro-Loit, Tartu Ülikooli Kirjastus 2024)

Raamatus püstitab uurimisrühm kaks suurt küsimust: milline on  14 Euroopa riigi meedia olukorra seirevõimekus ning – millised eeldused on vaja täita selleks, et  deklareeritud tõenduspõhine meediapoliitika tegelikult rakenduks?
Esimesele küsimusele vastamiseks on Mediadelcomi projekti raames töötatud välja meediaseire kontseptsioon ja selle mõõtmise metodoloogia
Teisele küsimusele vastuse saamiseks esitataks maade võrdlus – mis aga näitab, et  vaid vanadel Põhja-Euroopa demokraatlikel riikidel (Saksamaa, Rootsi, Austria) on eeldusena olemas  piisavalt teadmust meedia ja ajakirjandusega seotud olukorra dünaamika kohta.

„European Media Systems for Deliberative Communication“ 

(toim. Tartu Ülikooli ajakirjanduse professor Halliki Harro-Loit, Jyväskylä Ülikooli ajakirjanduse professor Epp Lauk ja Horvaatia Zagrebi Ülikooli meediasotsioloogia professor Zrinjka Peruško, Routledge 2024)

This book focuses on the influence of changes in media and communication on democracy in Europe. In particular, we focus on deliberative democracy with a strong emphasis on communication. Although any type of democracy is necessarily based on citizens' information on government-related topics, and the topic of media and democracy has been one of the ‘most intensively ploughed areas in media studies’ deliberative democracy has not been empirically investigated in relation to the media system. Democracy is a changing institution, and we are witnesses to both the decline and renewal of democracy in Europe and elsewhere. Normative expectations of democracy are also changing. Deliberative democracy, sometimes criticized for its unrealistic expectations, is perhaps more feasible now when the spread of the voice (if not rationality) of people is much easier with new media platforms and social media. This book analyses the relationship between the media system – understood in a broad sense to refer to media-related structures and agents that operate within a society, with deliberative democracy as the most advanced idea (or ideal) of a democratic government and a normative goal for the media.

Kogumik on järg Peeter Vihalemma toimetatud 2004. aasta kogumikule „Meediasüsteem ja meediakasutus Eestis 1965-2004“. Erinevad autorid võtavad vaatluse alla viimase 20 aasta jooksul Eesti meediamaastikul toimunud protsessid. Meediasüsteem ja meediakasutus on muutunud tehnoloogiliste, majanduslike ja ühiskondlike muutuste tuules. Analüüs võimaldab hinnata Eesti kultuuriruumi vaatest meediainstitutsiooni jätkusuutlikkust ja võimalikke riske sellele. Akadeemiline uurimistraditsioon aitab hoida ühiskonda avatuna ja võimestab auditooriumi. Kogumik on valminud meediauuringute akadeemilise suuna rajaja, professor Peeter Vihalemma 80. sünnipäevaks.

Kogumiku on toimetanud Tartu Ülikooli ajakirjandussotsioloogia kaasprofessor Ragne Kõuts-Klemm.