Meediapädevusega seondub põletavamaid probleeme kui valeuudise äratundmine
Eakate internetikäitumist iseloomustavad sõnad eraldatus ühiskonnast ja oma riigist. Noored jätavad oma arvamuse avaldamata, kuna kardavad avalikus ruumis „helbestamist“. „Tunne ära valeuudis“ tüüpi info taha kipuvad need tõsised teemad varju jääma. Seepärast väärivad need meediapädevuse nädalal eraldi esile tõstmist, arutleb Tartu Ülikooli ajakirjandusuuringute teadur Marju Himma.
2016. aastal tabas meie harjumuspärast inforuumi šokk, kus lendasid meid väljendid fake news ehk valeuudised ja tõejärgne või ka tõepõhjata ühiskond. Akadeemilised ja ajakirjanduslikud vaidlused tekkisid tõlgenduste üle, mis on tõene ja mis väär, mis hetkel on ta tõene ja millal väär või kui on natuke väär, kas see on siis kokku tõene või väär ning milliste eesmärkidega sellist infot luuakse.
Tõeväärtusega info eristamine valest või eksitavast on nende aastate jooksul pakkunud meediauurijatele palju aruteluainest, lõplikku vastust mitte. Siiski on meediauurijad ühe lahendusena pakkunud meediakirjaoskuse ja –pädevuse arendamist, mis hoolimata valeinfo vormist või levikuviisist võimestaks inimest ära tundma infot, mis teda kahjustada võib. Selleks on üksjagu erinevaid valeinfo tuvastamise juhendmaterjale (vt näiteks Meedaitaip, Valel lühikesed jalad, SmaRT-EU, Kust sa tead?).
Ühiskonnateaduste instituudi (ÜTI) meediauurijad jagavad ka tänavusel meediapädevuse nädalal inimestele näpunäiteid ja nõuandeid. Selle kõrval aga võtsime rahvusvahelises meediakirjaoskuse projektis SMaRT-EU eesmärgi uurida muid internetis peituvaid ohte ja probleeme, mis saadavad puudulikku meediapädevust.
Vaikivad noored ja risk arutelukultuurile
Viimane Eesti inimarengu aruanne tõi välja, et Eesti noorte digikirjaoskus paraneb, samas digiosalus ei paelu noori. Nad on pigem passiivsed jälgijad kui oma arvamuse avaldajad. Miks? „No tuttavatega saab veel arutada, aga internetis lihtsalt öeldakse sulle, et ei, sul on valed mõtted...“ „Et kerge alaväärsuskompleks tekib, et minu arvamus ei ole nii elukogenud kui teistel.“ Need on tsitaadid noortega tehtud fookusgrupiintervjuudest, mida analüüsis Marit Sukk oma magistritöös. Noored hoiduvad internetis arvamuse avaldamisest, sest tunnevad end ebakindlalt ning pelgavad teiste, peamiselt vanemate kasutajate negatiivseid reaktsioone ja hukkamõistu, võtab inimarengu aruanne kokku.
Sotsiaalmeedia lektor Maria Murumaa-Mengeli jaoks käib seesugune vaikiv käitumine nähtuse juurde, mida nimetatakse sotsiaalseks jahenemiseks (social cooling). Enamasti seostatakse seda vastuhakuga andmestumisele ehk sooviga mitte jätta endast maha nii palju digitaalseid jalajälgi ja nii pidurdada kasutaja pidevat profileerimist ja privaatsusesse tungimist. Maria Murumaa-Mengel toob aga välja, et veebikommunikatsioonis ja digikultuuris tähendab sotsiaalne jahenemine oma arvamuste tagandamist, vaikimist. „Tekib hirm öelda välja erisuguseid arvamusi. Hirm massihäbistamiste ees on nii suur, et ei julgeta välja öelda, asju, mis võivad tekitada diskussiooni või probleeme. Seda nähakse suure riskina arutelukultuurile – inimesed hakkavad pelgama oma arvamuse väljaütlemist.“ Sotsiaalse jahenemise vastandina toob Murumaa-Mengel välja nähtuse häbijärgne ühiskond, kus inimesed ei tunne enam üldse vajadust end piirata ning „internet justkui kannataks kõike“.
Kuhu need mündi kaks poolt meid viia võivad? Järgnevast lühiintervjuust saab vastuse:
Arvamuskultuuri arendamisele aitab kaasa ÜTI tudengite algatus #tasakaalustaja. Kõige paremini aitab sisukale arvamuskultuuri arengule kaasa muidugi see, kui inimesed tahavad teisi ära kuulata, mõista ja pakkuda omapoolseid seisukohti argumenteeritult.
Segregeerunud eakad – tuleks ühiskonnast eraldada?
Peame noorte internetikäitumist, meediatarbimist ja osalust väga oluliseks, kuid kipume tihti ära unustama eakate meediapädevuse. Tallinna Ülikooli haridusgerontoloog Tiina Tambaum toob eakate (sotsiaal)meediakasutusest rääkides välja kaks keskset probleemi: 1) kasutuskeskkondade kehv intuitiivsus ja 2) meediasegregeerumine.
Meediakeskkondade intuitiivne kasutusmugavus on võtmetähtsusega, et hoida vanemaealisi üldse meediat kasutamas, sedastas Tambaum. „Kui vanem inimene tunneb, et asi on raske, siis esimesena süüdistab ta iseennast ehk oma vanust. Lihtne on mõelda, et enam pole võimeline õppima ja kasutama ning üldse loobuda.“
Segregeerumine väljendub näiteks selles, et sotsiaalmeedias on väga lihtne hakata suhtlema ainult omasuguste ja omavanustega. „Mõni aasta tagasi uuriti vanemate inimeste Facebooki gruppe, mida oli üle 80. Valdavas osas gruppidest kinnistati ja süvendati vanema ea negatiivseid stereotüüpe ehk eakad rääkisid iseendast kui rumalatest, saamatutest ja abitutest ning inimestest, keda ei saa usaldada. Osa nendest gruppidest jõudis isegi selleni, et vanemad inimesed tuleks ühiskonnast eraldada.“
Tambaumi sõnul tulevad taolised iseenda kohta käivad negatiivsed stereotüübid esile just siis, kui suheldakse vaid endasugustega. „Kui inimene usub enda kohta midagi sellist, siis ta ei hakka mitte kunagi enda potentsiaali realiseerima.“
Seega on nii meediauurijatel aga kõigil, kes mõnd eakat tunnevad vastutus ja võimalus aidata ning koos eakaga (sotsiaal)meedias tegutseda. Miks mitte arutada sotsiaalmeedias või uudistes nähtu üle koos, näiteks lapselaps koos vanavanemaga? Ühelt poolt pakub see erinevatele põlvkondadele võimalust laiendada oma silmaringi ja tõlgendusruumi. Teiselt poolt aga ei asenda miski lähedaste inimeste vahelist pärissuhtlust. Sel teemal SMaRT-EU uurimisrühm teha postituse ka sisuloojal ja ajakirjanikul Keili Sükijainenil, kes ärgitab oma lähedastelt küsima, millisel viisil neil tegelikult meeldiks sinuga suhelda:
Pärast video vaatamist võiks arutelu edendada näiteks üksteiselt neid küsimusi küsides:
• Koroonakriis sundis inimesi suhtlemist piirama. Milliseid suhtlusvahendeid te sotsiaalse distantseerumise ajal kasutasite?
• Millised suhtlusvahendid sulle kõige enam meeldivad? Miks?
• Mis on millise suhtlusviisi eelised isiklikult sinu jaoks?
Arvamusartikkel on sündinud rahvusvahelise sotsiaalmeediapädevuste projekti SMaRT-EU raames, mille tegevust Eestis Tartu Ülikooli projektitiim juhib. SMaRT-EU on ühtlasi osa ühiskonnateaduste instituudi tegevustest üle-Euroopalise meediapädevuste nädala raames.