Rahvuslikel motiividel konfliktide tunnetus Eestis

Helina Maasing

Artiklile viitamine: Maasing, H. (2023). Rahvuslikel motiividel konfliktide tunnetus Eestis. M. Ainsaar (toim). Muutuv ja mitmekesine Eesti Euroopa Sotsiaaluuringus. Tartu Ülikool.

Tõenäoliselt mäletavad paljud veel 2007. aasta nö pronksiöö sündmuseid, kui eestlaste ja venelaste vahel tõusid pinged pärast sõjamemoriaali teisaldamist Tallinna kesklinnast ja mis kulmineerus vägivaldse mässuga Eestis. Kuigi pärast seda pole sarnaseid massiivseid rahvuste vahelisi konflikte Eesti riigis kogetud (Juurvee ja Mattiisen, 2020), ei ole tagatud, et selliseid sündmusi edaspidi ei juhtu. Ka üksikisiku vahelised konfliktid võivad areneda edasi rühmade vaheliseks konfliktiks, näiteks olukorras kui vähemalt üks pool seostab olukorda rühma kuulumisega (Roccas ja Elster 2012). Et ennetada võimalikke sarnaseid kokkupõrkeid erinevate rahvusrühmade vahel on oluline monitoorida indiviidide ja/või gruppide avatust rahvuste vahelistele konfliktidele. Kuna rahvuspõhiste konfliktide riskid sõltuvad sotsiaalsest kontekstist ja on seotud olukorra tunnetamisega, seega on oluline analüüsida nii konflikte soodustavaid olukordi kui võimalike konfliktide tunnetust ühiskonnas.

2021. aasta Euroopa Sotsiaaluuringusse (ESS) oli lisatud küsimus: „Kui sageli juhtub rahvuslikel või usulistel motiividel konflikte teie linnas või vallas?“. ESS küsimus annab võimaluse hinnata inimeste kogemusi seoses rahvuslikel motiividel toimuvate konfliktidega Eestis, mis varem ei olnud võimalik. Käesoleva artikli eesmärk ongi anda ülevaade sellest, kuidas hindavad vastajad rahvuslikel või usulistel motiividel toimunud konfliktide olemasolu Eestis 2021. aastal. ESS uuring võimaldas saada ülevaate nii isikute soo, vanuse (15-29, 30-44, 45-59, 60-74, 75+), koduse keele ja majandusliku toimetuleku lõikes. Sellele küsimusele vastas uuringus 1 504 isikut.

Artikli esimene osa seletab lahti rahvuspõhise konflikti olemuse, teises osas analüüsitakse konfliktide tunnetust empiiriliselt.  

Rahvuspõhise konflikti olemus

Rahvuspõhine konflikt on vastasseis vähemalt kahe erineva rahvusrühma vahel. Tavaliselt ei ole sellised konfliktid seotud niivõrd etniliste erinevustega, kui poliitiliste, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste küsimustega. Näiteks kirjeldas Solska (2011) „pronksiöö“ sündmusi järgmiselt: „kuigi paljud meeleavaldajad lehvitasid Venemaa lippe ja karjusid venemeelseid, Eesti-vastaseid loosungeid, olid nad motiveeritud, sest nad tundsid, et eestlastel on paremad võimalused nii tööks ja hariduseks kui ka poliitilises ja kogukonnaelus osalemiseks”. Tihti on konfliktide teket seostatud ebavõrdsuse või diskrimineerimise tunnetusega, rahulolematusega ja ebavõrdse juurdepääsuga ressurssidele võrreldes teise rahvusrühmaga (Cederman et al., 2013; Must, 2016; Miodownik & Nir, 2016). Seejuures on oluline just olukorra subjektiivne tunnetus indiviidi või grupi poolt. Oluline on kuidas osapooled tajuvad enda ümbritsevat keskkonda ja teist osapoolt, sh millised on nende hoiakud, eelarvamused, väärtused jne. Samuti on teada, et inimesed kalduvad tajuma endale sarnaseid isikuid positiivsemalt ja välisrühma liikmeid negatiivsemalt (Turner et al., 1987; Tajfel & Turner, 1986) ning seetõttu neid ka vähem usaldama.

2021. aasta rahvaloenduse andmetel moodustavad ligi 25 protsenti Eesti elanikkonnast venekeelsed vähemused. 2020. aasta Eesti Integratsiooni monitooringu andmetel tundis umbes 29 protsenti vähemusrahvustest, et nad ei ole Eestisse teretulnud ja 38 protsenti ütles, et tunnevad, et nad on teise klassi kodanikud. Üle kahe kolmandiku (73%) leidis, et eestlastel on lihtsam head tööd saada ning üle poole (57%) arvab, et eestlastel on paremad võimalused hariduseks (Anniste, Sepper 2020). Seega konflikti eelduseks olev ebavõrdsuse tajumine ei ole ka tänaseks ühiskonnast kuhugi kadunud.

Rahvuslikel motiividel konfliktide kogemused Eestis ESS 2021 andmetel

Üle poole (59%) ESS küsimusele „Kui sageli juhtub rahvuslikel või usulistel motiividel konflikte teie linnas või vallas?“ vastanutest ei ole kunagi kogenud rahvuslikel põhjustel konflikte oma linnas või vallas (tabel 1). 38 protsenti oli konflikte kogenud harva või väga harva ning 3 protsenti vastanutest on sageli konflikte kogenud. Soolises vaates olulisi erinevusi ei olnud – nii 59% meestest, kui naistest puudus kokkupuude rahvuslikel motiividel konfliktidega (tabel 1).

Vanuseliselt on just 15-29 aastaste noorte seas kõige suurem osakaal konflikte sageli kogenuid (tabel 1). Selles vanusrühmas on naised konflikte kogenud sagedamini kui mehed - sageli on rahvuslikel motiividel konflikte kogenud 6 protsenti naistest ja 4 protsenti meestest, harva või väga harva on konflikte kogenud 56 protsenti naistest ja 44 protsenti meestest. Kõige vähem on konflikte kogenud vanemad inimesed.

Vene keelt kõnelevad vastajad on kogenud rohkem konflikte, kui eesti keelt kõnelevad vastajad. Kui vene keelt kõnelevatest vastajatest 5 protsenti oli sageli kogenud rahvuslikel või usulistel motiividel konflikte, siis eesti keelt kõnelevate vastajata hulgas oli see osakaal ligi 2 protsenti. Harva või väga harva oli vene keelt kõnelevad vastajad kogenud 42 protsenti ning eesti keele kõnelejate hulgas 37 protsenti (tabel 1). Kõige suurem erisus oli eesti ja vene keelt kõnelejate hulgas lähtudes isikute leibkonna toimetulekust. Vene keelt kõnelevad vastajad, kes ei tule oma sissetulekuga toime on kogenud enam rahvuslikel või usulistel põhjustel konflikte (43%), kui eesti keelt kõnelevad oma sissetulekuga mitte toimetulijad (31%). Vastanute hulgas, kes tulevad oma sissetulekuga toime, oli see vahe märgatavalt madalam, kuigi mõlemas vastajate grupis oli isikutel suurem kokkupuude rahvuslikel või usulistel motiividel konfliktidega – 48% vene keelt kõnelejatest ning 41% eesti keelt kõnelejatest olid kogenud mingil määral rahvuslikel või usulistel motiividel konflikte (tabel 1).

Kui vaadata regiooniti, siis kõige enama kogetakse rahvuslikel motiividel konflikte Harjumaal (EE001). Kui teistes Eesti piirkondades üle kahe kolmandiku vastanutest polnud konflikte kogenud, siis Harjumaal ainult 45 protsenti vastanutest väitis seda (tabel 2). See näitab, et rahvuslikel motiivide konflikte kogetakse vähem nendes Eesti piirkondades, kus rahvastik on homogeenne.

Konflikte kogetakse rohkem suuremates linnades (57% vastanutest), kui maakohtades (24%). Kui suurlinnades ei olnud konfliktidega kokkupuudet olnud 43 protsenti vastanutel, siis mida rohkem suuremates keskustest eemale seda vähem olid vastanud kogenud rahvuslikel või usulistel motiividel konflikte.

Kokkuvõte

Lähtudes ESS uuringu tulemustest võib väita, et rahvuslikel motiividel konflikte esineb mõningal määral Eesti ühiskonnas, aga need ei ole sagedased. Kõikidest vastanutest 59 protsenti ei olnud kogenud rahvuslikel motiividel konflikte oma kodulinnas või vallas. Kuigi 41 protsendil oli kokku puuteid rahvuspõhiste konfliktidega, siis need konfliktid olid harva esinevad (39% valis vastuseks „harva“ või „väga harva“). Rahvuspõhiseid konflikte oli kogenud rohkem vastajad, kes elavad Harjumaal ja suuremates linnades ning pigem noorte (15-29) poolt. Üle poole vastajatest (55%), kes elavad Harjumaal (EE001) olid mingil määral kogenud rahvuspõhiseid konflikte. Eesti teistes piirkondades alla kolmandiku oli selliseid konflikte kogenud. Konfliktid toimuvad pigem suuremates linnades (57% on konflikte kogenud) ja selle äärelinnades (46% on konflikte kogenud), kui väiksemates linnades või küla kohtades (25% on konflikte kogenud).   

Rahvuslikel motiividel konflikte on kogenud peamiselt nooremad isikud – 54 protsenti 15-29 aastatest on mingil määral konflikte kogenud. Nooremad ongi tavaliselt altimad konfliktidele, kui eakamad inimesed. Ka ESS uuringust tuli see välja. Vanuse kategooria kasvades, ka isikute kokkupuude konfliktidega vähenes. Üle 60-aastatest kahel kolmandikul puudus kokkupuude rahvuspõhiste konfliktidega ning sagedasi konflikte oli ainult ühel protsendil vastajatest.

Rahvuslikel põhjustel konflikte on kogenud enam venekeelt kõnelevad isikud – 47 protsenti venekeelt kõnelevatest isikutest oli kogenud rahvuspõhist konflikti. Eesti keelt kõnelevate vastajate hulgast 40 protsenti oli konflikti kogenud. Üllatavalt oli kokkupuude nii eesti kui venekeelt kõnelevate vastajate hulgas suurem nendel isikutel, kes tulevad oma sissetulekuga toime  – 48 protsenti vene keelsetest ja 41 protsenti eesti keelsetest vastajatest oli konflikte kogenud. Samas leibkonna sissetulekuga mitte toimetulevatest isikutest vene keelsed (43%) vastajad on mõnevõrra rohkem rahvuslikel motiivide konflikte kogenud, kui eesti keelt kõnelevad vastajad (31%).       

ESS uuringu raames tuleks ka edaspidi monitoorida, kuidas inimeste rahvuslikel motiividel toimunud konfliktide taju muutub, et paremini hinnata meie ühiskonna haavatavust suurematele rahvuspõhistele konfliktidele.  

 

Allikad

Anniste, K.; Sepper M.-L. (2020). Võimaluste võrdsuse tajumine ja ebavõrdse kohtlemise kogemused. Eesti ühiskonna lõimumosmonitooring 2020. SA Poliitikauuringute Keskus Praxis, Balti Uuringute Instituut, Tallinna Ülikool, Tartu Ülikool, Turu-uuringute As. Vaadatud  02.02.2022, https://www.kul.ee/eesti-integratsiooni-monitooring-2020

Cederman, L-E., Gleditsch, K.S.; Buhaug, H. (2013). Inequality, Grievances, and Civil War. Cambridge University Press. https://doi.org/10.1017/CBO9781139084161

Juurvee, I.; Mattiisen M. (2020). The Bronze Soldier Crisis of 2007: Revisiting an Early Case of Hybrid Conflict. International Centre for Defence and Security. Accessed 28.10.2022, https://icds.ee/en/the-bronze-soldier-crisis-of-2007/ 

Miodownik, D.; Nir, L. (20169. Receptivity to Violence in Ethnically Divided Societies: A Micro-Level Mechanism of Perceived Horizontal Inequalities. Studies in Conflict and Terrorism, 39(1), 22–45. https://doi.org/10.1080/1057610X.2015.1084162

Must, E. (2016). When and How Does Inequality Cause Conflict? Group Dynamics, Perceptions and Natural Resources. Vaadatud  02.02.2022 http://etheses.lse.ac.uk/3438/1/Must_When_and_how_does_inequality.pdf

Roccas, S.; Elster, A. (2012). Group identities. L. R. Tropp (toim.). The Oxford handbook of intergroup conflict (pp. 106–122). Oxford: Oxford University Press.

Solska, M. (2011). Citizenship, Collective Identity and the International Impact on Integration Policy in Estonia, Latvia and Lithuania. Europe-Asia Studies, 63(6), 1089-1108, DOI: 10.1080/09668136.2011.585762.

Tajfel, H.;Turner, J. C. (1986). The Social Identity Theory of Intergroup Behavior. In: Worchel, S. & Austin, W.G., (Eds.)., Psychology of Intergroup Relation. Hall Publishers.

Turner, J. C., Hogg, M. A., Oakes, P. J., Reicher, S. D., Wetherell, M. S. (1987). Rediscovering the social group: a self-categorization theory. Cambridge: Basil Blackwell.