Simone Eelmaa kaitseb doktoritööd „The social categorization of sexual abuse“

23. aprillil kell 14.15 kaitseb Simone Eelmaa sotsioloogia erialal doktoritööd „The social categorization of sexual abuse“ („Seksuaalse väärkohtlemise ühiskondlik määratlus ”).

Juhendajad: 
kaasprofessor Judit Strömpl, Tartu Ülikool
kaasprofessor Maria Murumaa-Mengel, Tartu Ülikool

Oponent: 
professor Corinne May-Chahal, Lancasteri Ülikool (Suurbritannia)

Kokkuvõte
Mida peame seksuaalseks väärkohtlemiseks? Millised inimesed meie arvates lapsi seksuaalselt väärkohtlevad? Keda peame ohtlikuks? Keda süüdistame? Kas kohtleme ohvreid võrdselt abi väärivatena või leiame, et mõned ohvrid väärivad abi enam kui teised? Kas eksisteerib mingisugune ohvrite hierarhia? Kas ohvrite uskumine on oluline? Kuidas meie suhtumine ohvritesse neid mõjutada võib? Need on kõik küsimused, mida käesolevas töös uuritakse. Doktoritöö eesmärk oli välja selgitada, kuidas inimesed mõistavad ja mõtestavad laste seksuaalset väärkohtlemist ja selle riski ning milline on väärkohtlemisega seotud arusaamade mõju. Töö tugineb kolmele kvalitatiivsele uuringule, mis keskenduvad ohvritele, lapsevanematele ja üldpopulatsioonile.

Töös leitakse, et inimesed kipuvad ära tundma väärkohtlemist, mis „näeb selgelt välja“ nagu kuritegu, nt kui sellega kaasneb füüsiline vägivald ja nähtavad vigastused. Ühiskondlik arusaam sellest, mis on seksuaalne väärkohtlemine, on oluliselt piiravam kui seadustes sätestatu. Toimepanijaid kujutatakse sageli ülejäänud ühiskonnast erinavana (st kuidagi äratuntava või teistsugusena) ja ohvreid kõrvutatakse „tõelise ohvri“ stereotüübiga (nt alla 10-aastased, nähtavalt traumeeritud lapsed). Teismeealisi kõrvutatakse enam täiskasvanud naistega ja „lapse“ tähendus laste seksuaalse väärkohtlemise kontekstis üldjuhul ei hõlma teismelisi. Väärkohtlemise mõju hinnatakse suuresti lähtudes ohvriga seotud omadustest, mistõttu ei olnud harv järeldus, et teismelisi või riskikäitumisega noori kahjustab väärkohtlemine vähem (kui teisi ohvreid).

Eelkirjeldatud arusaamad mõjutavad seda, kuidas väärkohtlemisele reageerime ja ohvritesse suhtume. Reeglina suhtutakse ohvritesse, kes mahuvad „tõelise ohvri“ stereotüübi raamidesse empaatiliselt ja neid julgustatakse juhtunust teatama (nt vanematele või politseile). Seevastu ohvreid, kes stereotüübi raamidesse ei sobitu, pigem häbistatakse ja soovitatakse abi otsimisest loobuda. Kokkuvõttes toob töö esile, kuidas ühiskondlikud „lood“ seksuaalsest väärkohtlemisest loovad raamistiku, mis mõjutab nii seda, kuidas inimesed teemat mõistavad ja mõtestavad, sellest kõnelevad, ohvritesse ja toimepanijatesse suhtuvad,  kui ka seda, kuidas ohvrid juhtunut ja iseennast mõtestavad ja abi otsimisel käituvad. Väitekirja lõpus on toodud praktilised soovitused ning ettepanekud edasisteks uuringuteks.