„Teenus on tellija materjalist“ ehk laste heaolust koolis

Dagmar Kutsar

Just sellise šokeeriva lausega alustasin oma lühikest etteastet Haridusfoorumi ümarlaual 30.mail 2019.aastal Tartus. Mitmetest lastega läbiviidud sotsiaaluuringutest on ilmnenud Eesti õpilaste kriitilisus kooli suhtes. Kuidas aga lastel endil läheb? Kuidas nad ennast tunnevad ning kuivõrd on nad üldiselt rahul oma eluga, st milline on see „subjektiivne materjal“, millega õpetajatel koolis töötada tuleb? Seda saame teada, küsides lastelt endilt.

2018. aastal osales rahvusvahelises laste heaolu uuringus Children’s Worlds (isciweb.org) Eestist kokku 3150 last, sh 12-aastaseid 1079, kelle enesehinnangutele järgnevalt keskendume. Valime analüüsitavaks vanusegrupiks 12-aastased, kes käivad valdavalt kuuendas klassis, kuna just 12-aastased on nooremate lastega võrreldes kooli suhtes kõige kriitilisemad. Eesti laste kriitilisus kooli suhtes paistab välja ka teiste heaolu-uuringus osalenud riikide laste hinnangutega võrdluses.

Palusime lastel hinnata enesetunnet viimase kahe nädala jooksul, küsides kolme negatiivse (kurb, pinges, tüdinud) ja kolme positiivse (õnnelik, rahulolev, energiline) tundmuse esinemise kohta. Lisaks hindasid lapsed üldist eluga rahulolu ning seda, kuivõrd nende arvates täiskasvanud Eestis lastest hoolivad. Analüüsist selgus, et suur osa (41%) 12-aastaseid lapsi on tundnud end küsitlusele eelnenud kahe nädala jooksul õnneliku ja rahulolevana ja samuti eluga rahulolu keskmine hinnang on nende puhul ülikõrge – 9.5 skaalal 0…10. Umbes sama palju on ka neid, kes on enamasti õnnelikud, kuid tunnevad end aegajalt pinges ja tüdinuna (eluga rahulolu hinnang on nende puhul eelmistega võrreldes veidi madalam, keskeltläbi 8,8). Tähelepanu äratab aga 15% 12-aastastest, kelle enesetunde hinnangutes domineerivad apaatsus, väsimus ja kurvameelsus. Selgus, et nende laste elus on probleemid kuhjunud nii kodus, koolis kui ka mujal. Positiivse hinnanguga lastega võrreldes on nende hulgas enam selliseid, kes ei tunne end kodus ega koolis hästi ja kelle arvamust ei kuulata eriti, neil on vähem sõpru ja nad kogevad sageli eakaaslaste narrimist ning tõrjumist. Umbes kolmandik nendest lastest ei ole ka oma tuleviku suhtes optimistlikud (õnnelike hulgas on selliseid vaid 2%). Enam kui kolmandikul (36%) kurbust tundvatest lastest üks või mõlemad vanemad töötavad välismaal või mujal Eestis ja nende laste hinnang pere majanduslikule olukorrale ei ole nii hea kui end õnnelikuks pidavatel lastel. Kui täiskasvanute üldist eluga rahulolu hinnangut alla 7 punkti (0-10 punkti skaalal) peetakse ohumärgiks, st nende elus on pikemat aega olnud raskusi, siis nende 15% laste üldine eluga rahulolu hinnang on ootamatult veelgi madalam - keskmiselt vaid 5,6. Paistab, et nende laste subjektiivsed eluraskused on kestvad ja heade lahendusteta.

Lapsed on täiskasvanutest sõltuvad. Samuti on seotud nende enesetunde ja rahuloluhinnangud arvamusega sellest, kuidas täiskasvanud lastest üldiselt hoolivad ja nende arvamuste ning õigustega arvestavad. Iga neljas laste heaolu uuringus osalenud 12-aastane laps nõustus täielikult, et täiskasvanud Eestis hoolivad lastest. Samas ligi kümnendik ei nõustunud üldse või nõustus vähesel määral selle seisukohaga. Eriti kriitilised olid täiskasvanute poolse hoolimise suhtes end kurvapoolsena ja apaatsena tundvad lapsed, kellest 26% ei usu eriti sellesse, et täiskasvanud neist hoolivad. Ka on negatiivsete tundmustega laste hinnang nende õiguste täidetuse kohta küllalt kriitiline. Näiteks vaid neljandik väidab, et nende elus on täidetud õigus õiglasele kohtlemisele ka siis, kui nad on teinud midagi valesti. Vaid iga kolmas neist leiab, et pääs spetsialistide juurde on olemas (viiendik kas ei oska vastata või on eitaval seisukohal).

Laste heaolu kujuneb ühiskonna eri tasandite koosmõjuna: last mõjutab see, millisena ta on sündinud, kui toimetulevad on tema vanemad, mida teeb kogu ühiskond tema heaks, millised on vajadusel abisaamise võimalused, kui toetav ja mõistev on kool. 15% õnnetuid 12-aastaseid lapsi tundub esmapilgul väike suhtarv, samas esindab see umbes 2000 last, kes on omaealistega võrreldes ebavõrdses olukorras, kogedes ebaõiglast kohtlemist ja täiskasvanute ebapiisavat hoolimist. Riikliku statistika järgi (Sotsiaalministeerium, 2019) on aasta-aastalt sotsiaaltöötajateni jõudnud üha enam abi vajanud lapsi. 2015. aasta lõpu seisuga oli abivajavaid lapsi arvel 7924, mis on võrreldes 2010. aastaga (3904 last) kaks korda enam. 2016. aastal oli lastekaitsealaste juhtumitega lapsi Eesti kokku 5797 ja 2017. aastal tehti 2021 pöördumist seoses hooletuses, hädaohus ja väärkoheldud lastega. On selge, et osad lapsed tulevad kooli juba hingelt katkistena, mõjud teistest keskkondadest leiavad koolikeskkonnas väljundi näiteks koolikiusamises, õpikeskkonna mittesobivuses, väljakutses õpetaja professionaalsusele mitte ainult õpetamiskunsti mõttes, vaid toimetulekus täiskasvanuna hädasoleva lapse kõrval. Millise „materjali“ annab kool üle järgneva täiskasvanute põlvkonnana, on juba järgmine küsimus.

Ümarlauas oli põgusalt juttu ka õpetaja ja õpilase vahelisest isiklikust kontaktist. Mõned ümarlaual osalejad leidsid, et õpetaja peaks hoiduma kiindumussuhte tekkimisest lapsega. Põhjenduseks toodi, et last täiskasvanupõlveks ette valmistades on oluline harjutada teda erinevate inimeste ja muutuvate olukordadega, nö „treenida“ mitmekesiseks eluks täiskasvanuna. Hariduse kvaliteediga seoses on palju arutelusid peetud väikekoolide kestmise/kaotamise suhtes. Laste heaolu-uuringu andmetel (joonised) on oma kooli ja õpetajatega rohkem rahul nooremad õpilased, väiksemates koolides ja väiksemates klassides õppivad lapsed. Võrreldes vene õppekeelega koolidega on kooli ja õpetajatega rohkem rahul eesti õppekeelega ja keelekümbluse klasside lapsed. Laste hinnangutest selgus ka, et õpetaja ja õpilase kaastoimivust toetab olulisel määral isikliku kontakti tunne õpetajaga, sest läbi kontaktis oleku suureneb usaldus õpetaja vastu ning arusaam, et õpetaja hoolib lapsest ja saab vajadusel aidata.

Laste heaolu hinnangutest, sh seoses haridusega saab rohkem lugeda Statistikaameti peatselt ilmuvast kogumikust Laste subjektiivne heaolu kohalikus ja rahvusvahelises vaates. Children’s Subjective Well-Being in Local and International Perspectives (toim/eds D Kutsar ja K Raid). Kogumikku esitletakse ja laste heaolu laia temaatikat arutatakse Rahvusvahelise Laste Heaolu Ühingu (ISCI) seitsmendal konverentsil "Children of the World: The Touch of Change. Theories, Policies and Practices" Tartus 27-29.augustil 2019.aastal (isci2019.org).