Üldise usalduse vanuselised ja põlvkondlikud erinevused Eestis

Anu Realo 

Artiklile viitamine: Realo, A. (2023). Üldise usalduse vanuselised ja põlvkondlikud erinevused Eestis. M. Ainsaar (toim.). Muutuv ja mitmekesine Eesti Euroopa Sotsiaaluuringus. Tartu Ülikool.

Sissejuhatus 

Sotsiaalteadlased teevad sageli võrdluse, et usaldus on justkui sotsiaalne liim või määre, mis ühendab inimesi ja ühiskondi ning soodustab nende tegutsemist ühiste eesmärkide nimel. Usaldus on inimeste koostöö vältimatu alustala ja ilma selleta oleks hästi toimivat ühiskonda väga keeruline ette kujutada. Usalduse definitsiooni osas pole eri valdkondade teadlaste seas ühtset kokkulepet, kuid erinevaid määratlusi sünteesides on pakutud välja, et usaldus on seisund, mis tekib kui inimesel on teiste kavatsuste või käitumise suhtes positiivsed ootused ja ta on valmis sellest tulenevalt oma haavatavust tunnistama ja sellega leppima, et asjad ei pruugi ootuspäraselt minna (Rousseau, Sitkin, Burt, & Camerer, 1998). Usaldusel on raadius—usaldada võib lähedasi inimesi, naabreid-tuttavaid, riiklikke institutsioone ja/või inimesi üldiselt. Käesolev analüüs keskendub üldisele usaldusele, ehk siis usaldusele võõraste inimeste või inimeste vastu tervikuna.  

Üldine usaldus on seotud paljude erinevate positiivsete tulemitega nii ühiskonna kui üksikindiviidi jaoks. Näiteks on leitud, et riikides, kus on rohkem sotsiaalset kapitali ja kõrgem üldise usalduse määr, on üldjuhul kõrgem majanduskasv ja paremad majandusnäitajad, väiksem kuritegevus, tõhusam ja demokraatlikum valitsemine, suurem kodanikuaktiivsus ning väiksem sotsiaalne ebavõrdsus. Samuti näitavad uuringud, et kõrge usaldusega riikides on inimestel parem füüsiline ja vaimne tervis ning kõrgem eluga rahulolu ja eluiga. Üldise usalduse kujunemisest, muutusest Eestis ja seosest individualismiga saab pikemalt lugeda ajakirjast Akadeemia (Beilmann ja Realo, 2018; Realo, 2023) ja raamatust „Psühholoogia keerukusest“ (Allik ja Realo, 2009). 

Üheks indiviidi omaduseks, mida üldise usaldusega seoses on üllatuslikult vähe uuritud on vanus. Usalduse kestvusuuringuid täiskasvanute seas on kasinalt ning need on andnud mõnevõrra vastuolulisi tulemusi. Näiteks Ühendkuningriigis läbi viidud uuringu tulemused näitasid, et kümne aasta pikkuse perioodi jooksul (1998-2008) muutus üldise usalduse määr üsna vähe, pakkudes seeläbi kinnitust teooriatele, mis käsitlevad üldist usaldust püsiva ja suhteliselt stabiilse omadusena (Dawson, 2019). Ameerika Ühendriikides aastatel 2006 kuni 2014 läbi viidud paneeluuringu andmed kinnitasid aga hoopis varem Euroopas leitud tulemusi, mille kohaselt üldise usalduse määr aja jooksul oluliselt muutub ja on hästi ette ennustatav sellest, kas inimene on kogenud töökaotust ja kuidas on muutunud tema usaldus poliitilistesse institutsioonidesse (Mewes, Fairbrother, Giordano, Wu, ja Wilkes, 2021). Samas ei vasta kumbki uuring otseselt küsimusele, kas ja kuivõrd üldine usaldus elukaare jooksul muutub, sest uuringuperiood oli selleks lihtsalt liiga lühike. 

Läbilõikeuuringuid, mis on uurinud üldise usalduse ja vanuse seost, ei ole samuti eriti palju. Seni kõige ülevaatlikum uuring analüüsis üldise usalduse määra muutust vanuse lõikes 38 riigis, kasutades selleks Maailma väärtuste uuringu 5. küsitluse andmeid (Li ja Fung, 2013). Üldise usalduse ja vanuse vahel leiti universaalselt tugev positiivne seos ehk et vanemad inimesed usaldasid teisi üldiselt rohkem kui noored. Seose üheks põhjuseks peetakse asjaolu, et vanemad inimesed peavad noortest olulisemaks emotsionaalset seotust, mistõttu on nad valmis ka teisi üldiselt rohkem usaldama, et ennast emotsionaalselt kindlamalt tunda. Teiselt poolt võib kõrgem usaldus teiste suhtes olla vanemas eas üheks toimetuleku mehhanismiks. Kuna kognitiivsed ja füüsilised võimed vanemas eas langevad, on paratamatult varem või hiljem vajalik hakkama saamiseks teistelt abi saada, mistõttu võib olla kasulik tajuda teiste käitumist ja kavatsusi usaldusväärsemal viisil (Li ja Fung, 2013). See uuring ei arvestanud paraku sellega, et leitud seos üldise usalduse ja vanuse vahel võib tuleneda hoopiski põlvkondlikest erinevustest.  

Uurides üldise usalduse muutust Ameerika Ühendriikdes aastatel 1972 kuni 1998 leidsid sealsed teadlased, et üldise usalduse ja vanuse vahel on hoopis tagurpidi U-kujuline seos—üldine usaldus on kõige madalam noores eas, tõuseb keskikka jõudes ja hakkab siis vanuse kasvades jälle kahanema (Robinson & Jackson, 2001). Lisaks näitasid sama uuringu tulemused, et vaatlusaluse 26-aastase perioodi jooksul muutusid inimesed Ameerika Ühendriikides üldiselt vähem usaldavamaks (vt ka Putnam, 2000). Üldise usalduse languse peamise põhjusena toodi välja generatsiooni efekt—iga põlvkond peale neid, kes olid sündinud enne 1940ndaid aastaid, on eelmisest vähem usaldavam.  

Metoodika 

Euroopa Sotsiaaluuring (ESS) on läbilõikeuuring, mis ei võimalda jälgida üldise usalduse vanuselisi muutusi elukaare jooksul, kuid võimaldab sellegi poolest vastata küsimusele, mil määral eri vanuses inimesed teatud ajahetkel teisi üldiselt usaldavad. Kõige tavalisem viis üldise usalduse mõõtmiseks on inimeste enda käest küsida, kas ja kuivõrd nad teisi inimesi üldiselt usaldavad. ESSis küsitakse vastajatelt „Üldiselt hinnates, kas Teie arvates võib enamikku inimesi usaldada” ja palutakse neil anda oma hinnang üheteistpallisel skaalal vahemikus “enamikku inimesi ei saa usaldada” (0) ja “enamikku inimesi võib usaldada” (10). Mitmed rahvusvahelised uuringud kasutavad üsna sarnast metoodikat.  

Vanuseliste erinevuste uurimiseks on vastajad jagatud järgmistesse rühmadesse: 15-29 aastased, 30-44 aastased, 45-59 aastased, 60-74 aastased, 75 aastased ja vanemad. Põlvkondlike erinevuste jälgimiseks jagati vastajad Pew Uurimiskeskuse klassifikatsiooni järgi järgmistesse rühmadesse: enne 1945. aastat sündinud (nn vaikiv põlvkond), 1946-1964 aastal sündinud (nn baby boomers), 1965-1980 aastal sündinud (X põlvkond), 1981-1996 aastal sündinud (Y põlvkond), 1997. aastal sündinud ja nooremad (Z põlvkond). 

Üldise usalduse vanuselised ja põlvkondlikud erinevused Eestis 

Üldise usalduse keskmised väärtused aastatel 2004 kuni 2021 on näha joonisel 1. Dispersioonanalüüsi tulemuse järgi on usalduse keskmise väärtuse erinevus aastate lõikes statistiliselt oluliselt erinev. Väikeste tõusude ja mõõnadega on üldise usalduse tase Eestis jätkuvas tõusutrendis – 2021. aastal olid Eesti elanikud märkimisväärselt usaldavamad kui 2004, 2006, 2008 ja 2014 aastal (p < .001). 

Joonis 1. Üldise usalduse tase Eestis aastatel 2004 kuni 2021. Joonisel on näidatud tunnuse „Üldiselt hinnates, kas Teie arvates võib enamikku inimesi usaldada” (0 – enamikku inimesi ei saa usaldada … 10 – enamikku inimesi võib usaldada) keskmine näitaja ja standardhälve ESS 2. kuni 10. voorude põhjal. 

 

ESS 10. vooru andmete põhjal paigutus Eesti teiste uuringus osalenud Euroopa riikide võrdluses üldise usalduse määra poolest Põhjamaade, Hollandi ja Šveitsi järel kuuendale kohale (joonis 2). Kõige kõrgem oli üldise usalduse määr Soomes ja kõige madalam Põhja-Makedoonias.

Joonis 2. Üldise usalduse tase ESS 10. voorus osalenud Euroopa riikides aastal 2021. Joonisel on näidatud tunnuse „Üldiselt hinnates, kas Teie arvates võib enamikku inimesi usaldada” (0 – enamikku inimesi ei saa usaldada … 10 – enamikku inimesi võib usaldada) keskmine näitaja ja standardhälve. 

 

Joonistel 3 ja 4 on esitatud üldise usalduse määr Eestis ESS 10. vooru andmete põhjal vanuserühmade ja põlvkondade lõikes. Üldise usalduse määr oli kõige madalam noorimas vanuserühmas (so 15-29 aastased) ja kõrgeim 30-44 aastaste seas (joonis 3), kuid dispersioonanalüüsi tulemuste põhjal ei olnud erinevused vanuserühmade vahel statistiliselt olulised (p = .086). Need tulemused lubavad väita, et otsene lineaarne seos vanuse ja usalduse vahel Eestis puudus. Põlvkondade analüüs (joonis 4) näitas, et ootuspäraselt oli usaldus madalaim Z-põlvkonna esindajate seas (1997 ja hiljem sündinud), kes usaldasid teisi statistiliselt oluliselt vähem kui X-põlvkonna esindajad (sündinud 1965-1980). 

Joonis 3. Üldise usalduse tase Eestis 2021. aastal vanuserühmade lõikes. Joonisel on näidatud tunnuse „Üldiselt hinnates, kas Teie arvates võib enamikku inimesi usaldada” (0 – enamikku inimesi ei saa usaldada … 10 – enamikku inimesi võib usaldada) keskmine näitaja ja selle standardhälve ESS 10. andmevooru põhjal. 

 

Joonis 4. Üldise usalduse tase Eestis 2021. aastal põlvkondade lõikes. Joonisel on näidatud tunnuse „Üldiselt hinnates, kas Teie arvates võib enamikku inimesi usaldada” (0 – enamikku inimesi ei saa usaldada … 10 – enamikku inimesi võib usaldada) keskmine näitaja ja selle standardhälve ESS 10. andmevooru põhjal. 

 

Kuidas on muutunud vanuse ja usalduse seosed Eestis aastatel 2004 kuni 2021? Nagu näha jooniselt 5, on üldine usalduse määr väikeste tõusude ja langustega tasapisi kasvanud kõigis vanuserühmades. Vanuserühmade võrdluses on kõige nooremad vastajad (19-25) läbi aastate olnud teistest madalama usalduse määraga, samas kui teiste vanuserühmade puhul selged erinevused puuduvad. Dispersioonanalüüsi tulemused näitasid, et üldise usalduse tase erines statistiliselt oluliselt nii ESS uuringuvooru kui vanuserühmade lõikes, mõlemal juhul p < .0001. Küsitlusvooru ja vanuse koosmõju ei olnud statistiliselt oluline. 

Joonis 5. Üldise usalduse tase Eestis aastatel 2004 kuni 2021. Joonisel on näidatud tunnuse „Üldiselt hinnates, kas Teie arvates võib enamikku inimesi usaldada” (0 – enamikku inimesi ei saa usaldada … 10 – enamikku inimesi võib usaldada) keskmine näitaja vanuserühmade lõikes ESS 2. kuni 10. andmevoorude põhjal. 

 

Kui analüüsida üldise usalduse taset põlvkondade lõikes aastatel 2004 kuni 2021, siis peab osaliselt paika Ameerikas leitud tulemus, et nooremad põlvkonnad on eelmistega võrreldes mõnevõrra vähem usaldavamad. Eriti paistab see silma kui võrrelda Y ja Z põlvkondi varasemate generatsioonide esindajatega ajavahemikus 2008 kuni 2018. Hoolimata tõusudest ja mõõnadest, on üldine usaldus kõigis põlvkondades vaatlusaluse perioodi jooksul tasapisi tõusnud. Ainsaks märkimisväärseks erandiks Z põlvkond, kelle üldise usalduse määr tegi läbi hüppelise tõusu 2016. aastal ning langes seejärel tagasi madalamale tasemele kui kunagi varem. See on selges vastuolus teiste põlvkondade suundumustega, kelle üldise usalduse määr ajavahemikul 2018 kuni 2021 jäi kas enamvähem samale tasemele või hoopiski tõusis. Dispersioonanalüüsi tulemused näitasid, et üldise usalduse tase erines statistiliselt oluliselt nii ESS uuringuvooru kui põlvkondade lõikes, p < .01. Küsitlusvooru ja vanuse koosmõju ei olnud statistiliselt oluline. 

Joonis 6. Üldise usalduse tase Eestis aastatel 2004 kuni 2021. Joonisel on näidatud tunnuse „Üldiselt hinnates, kas Teie arvates võib enamikku inimesi usaldada” (0 – enamikku inimesi ei saa usaldada … 10 – enamikku inimesi võib usaldada) keskmine näitaja põlvkondade lõikes ESS 2. kuni 10. andmevoorude põhjal. 

 

Kokkuvõte 

ESS viimase 10. küsitlusvooru andmed kinnitavad varem leitut, et üldise usalduse tase Eestis on jätkuvalt tõusuteel ja et Euroopa riikide võrdluses paigutub Eesti pigem kõrge usaldusega riikide hulka. Nii toetab Eesti juhtum pigem neid teoreetilisi seisukohti, mis käsitlevad üldist usaldust sotsiaalse keskkonna omaduse või sotsiaalse normina, mille inimesed oma kogemuste põhjal elu jooksul omandavad (Beilmann, Lilleoja, ja Realo, 2021; Beilmann ja Realo, 2018). Erinevalt mõnest varasemast uuringust (nt Li ja Fung, 2013; Robin ja Jackson, 2001) ei olnud üldine usaldus vanusega seotud — kuigi usalduse määr kõige nooremate vastajate seas oli teiste vanuserühmadega võrreldes pisut madalam, ei olnud erinevused statistiliselt olulised.  

Kui analüüsida üldise usalduse muutust ajavahemikul 2004 kuni 2021 nii vanuserühmade kui põlvkondade lõikes, siis olid vanuselised ja põlvkondlikud erinevused üldise usalduse tasemes samuti üsna väikesed ega luba rääkida selgest vanuse/põlvkonna usalduse seosest. Ainsa vanuserühma või põlvkonnana eristusid kõige nooremad vastajad, so 15-29 aastased ja/või Z põlvkonna esindajad, kes näivad teisi süstemaatiliselt vähem usaldavat kui vanemad uuringus osalejad. Järgmised küsitlused peavad näitama, kas üldise usalduse langustrend Z põlvkonna esindajate seas jätkub, peatub, või võtab taas suuna üles poole.  

Kokkuvõttes on mistahes indiviidi omaduse ja vanuse seoste uurimine keeruline, sest raske on eristada vanuse ja põlvkonna  mõju uuritavale tunnusele. Lisaks võib tulemusi mõjutada ajastu, ehk mingi oluline poliitiline, majanduslik või sotsiaalne sündmus, mis võib erinevas vanuses inimestele eri viisil mõju avaldada. Nagu oleme eluga rahulolu ja vanuse seost uurides näidanud, on nende kolme teguri mõju väga keeruline nii sisuliselt kui statistiliselt lahutada, sest ei ole piisavalt kestvus- ja läbilõike-uuringuid, mida oleks eri põlvkondades ja ajastutel läbi viidud (Realo ja Dobewall, 2011). ESSi küsitlusi on nüüdseks Eestis korraldatud 17 aastat, mis annab suurepärase võimaluse teatud sotsiaalseid trende jälgida, kuid veelgi väärtuslikumaks muutuvad need andmed aastakümnete pärast kui praegune Z põlvkond—kes on uuringus osalenud täiskasvanuks saamisest alates — on elukaare teise poolde jõudnud. 

 

Kirjandus 

Allik, J. (2009). Psühholoogia keerukusest. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. 

Beilmann, M., Lilleoja, L., Realo, A. (2021). Learning to trust: Trends in generalized social trust in the three Baltic countries from 1990 to 2018. In A. M. A. Almakaeva, & R. Wilkes (Ed.), Social capital and subjective well-being: Insights from cross-cultural studies (pp. 19-43). Cham, Switzerland: Springer. 

Beilmann, M., Realo, A. (2018). Õppides usaldama: Üldine usaldus Eestis aastatel 1990–2016. Akadeemia, 30, 979-1009.  

Dawson, C. (2019). How persistent is generalised trust? Sociology, 53(3), 590-599. doi:10.1177/0038038517718991 

Li, T., Fung, H. H. (2013). Age differences in trust: an investigation across 38 countries. Journals of Gerontology Series B: Psychological Sciences and Social Sciences, 68(3), 347–355.  

Mewes, J., Fairbrother, M., Giordano, G. N., Wu, C., Wilkes, R. (2021). Experiences matter: A longitudinal study of individual-level sources of declining social trust in the United States. Social Science Research, 95, 102537. doi:https://doi.org/10.1016/j.ssresearch.2021.102537 

Putnam, R. D. (2000). Bowling alone: The collapse and revival of American community. New York, NJ: Simon and Schuster. 

Realo, A. (2023). Miks me usaldame? Akadeemia, trükis.  

Realo, A., Dobewall, H. (2011). Does life satisfaction change with age? A comparison of Estonia, Finland, Latvia, and Sweden. Journal of Research in Personality, 45(3), 297-308. doi:https://doi.org/10.1016/j.jrp.2011.03.004 

Robinson, R. V., Jackson, E. F. (2001). Is trust in others declining in America? An age-period-cohort analysis. Social Science Research, 30, 117-145. doi:10.1006/ssre.2000.0692 

Rousseau, D. M., Sitkin, S. B., Burt, R. S., Camerer, C. (1998). Not so different after all: A cross-discipline view of trust. Academy of Management Review, 23, 393-404.