Springeri kirjastuselt ilmunud raamatus „Child Vulnerability and Vulnerable Subjectivity“ on esitatud erialadevaheline ja võrdlev käsitus lapse haavatavuse kujunemisest ja püsimisest perekonnas, koolis, õigus- ja hoolekandesüsteemis. Raamatu on toimetanud Tartu Ülikooli sotsiaalpoliitika kaasprofessor Dagmar Kutsar, empiirilise sotsioloogia kaasprofessor Mai Beilmann ja sotsiaalse heaolu uuringute teadur Oliver Nahkur.
Raamatus on vaatluse all universaalsed ja subjektiivsed tegurid, mis mõjutavad laste haavatavust. Kõigi laste heaolu kõigutavad üleilmsed kriisid, nagu koroonapandeemia ja sõjalised konfliktid. Samas on iga laps haavatav omamoodi. Raamatus vaadeldaksegi individuaalseid riske, mis kujunevad suhetes perekonna, kooli ja tugisüsteemidega ning ka virtuaalses keskkonnas.
„Meie missiooniks on uurimuste põhiselt seista laste heaolu parandamise eest ajal, mil on süvenemas kogu elanikkonna universaalne haavatavus,”
Suhtekeskkondades saavad kokku laste ja täiskasvanute omailmad – traumad ja õnnestumised, ootused ja arusaamad. Uurijad märgivad, et mitme paralleelselt toimuva kriisi taustal oodatakse lastelt endiselt kõrget õpiedu ja kiiret kohanemist pidevalt muutuva maailmaga. Selleks vajalikku autonoomset arengut ja vastupanuvõime kujunemist takistab aga laste sõltuv positsioon ühiskonnas.
Laste heaolu-uuringute põhjal saab laste haavatavuse tuvastada ja seda saab leevendada üksnes siis, kui arvestatakse nende õigusega osaleda oma elu puudutavate otsuste tegemises. Siiski kipuvad nende eest rääkima ja valikuid tegema täiskasvanud. Oskamatus või harjumatus lapse häält kuulata on tihti seotud täiskasvanu enda haavatavusega: mõni lapsevanem ei suuda toime tulla peresuhete purunemisega või õpetaja ei oska hakkama saada õpilase käitumisega tunnis.
Raamatut saavad kasutada abimaterjalina lapsepõlve- ja heaoluuurijad, lastega töötavad praktikud ja poliitikakujundajad, aga ka kõik laste heaolu ja õigustega tegelevad täiskasvanud. Lugejatele tutvustatakse meetodit, mis lubab süvendatult analüüsida lapse elulugu ning mõista selle kaudu vanu ja vältida korduvaid traumasid. Vaatluse all on ka Eesti koolides kasutusele võetud lühiküsimustikud noorte heaolu teemal: küsimustikele antud vastuste põhjal saab kiiresti tuvastada, kas mõni laps on hädas vaimse tervise muredega, ja aidata tal vajaduse korral abi otsida. Teoses rõhutatakse lapsekeskset poliitikaloomet, mis peab toetuma lastelt endilt saadud andmetele.
Raamat ilmus Eesti Teadusagentuuri rahastatud samanimelise uurimisprojekti (PRG700) raames. 15 peatükist 12 kirjutasid Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi laste ja perede heaolu uurimisrühma liikmed Dagmar Kutsar, empiirilise sotsioloogia kaasprofessor Mai Beilmann, sotsiaalse heaolu uuringute teadur Oliver Nahkur, sotsiaaltöö uuringute kaasprofessor Judit Strömpl, sotsiaalse heaolu lektor Kadri Soo, sotsioloogia erialal doktoritöö kaitsnud Kristi Paron ja õigusteaduskonna võrdleva õiguse kaasprofessor Katre Luhamaa. Ühe peatüki koostasid sotsioloogia professor Veronika Kalmus ja ajakirjandussotsioloogia teadur Signe Opermann kaasautorluses rahvusvaheliste kolleegidega võrgustikust EU Kids Online. Veel on autoritena esindatud kriminoloogia teadur Anna Markina ja endine analüütik Beata Žarkovski õigusteaduskonnast, Triin Noorkõiv ja Laura Palling haridusuuendusliku algatuse Clanbeat meeskonnast ning toimetajate koostööpartner Graciela Tonon Palermo Ülikoolist Argentinas.
Raamatut „Child Vulnerability and Vulnerable Subjectivity“ esitleti esimest korda ühiskonnateaduste instituudi konverentsil „Tead(m)uspõhine ühiskond?“. Esitlust saab järelvaadata. Teist korda tutvustatakse teost 20. novembril Tallinnas toimuval praktikute ja poliitikakujundajate valdkondadeülesel seminaril.