Dagmar Narussoni reisipäevik: (õppe)rännak Utrechti ja Hilversumi kogukondadesse

Õppekäigu eellugu ulatub kaugele, kuid käegakatsutavam proloog toimus 2022. aasta jaanuaris. Olime professor Jean Pierre Wilkeniga arutanud võimalust, kuidas meie ja Utrechti Ülikooli kogukondade arendamise magistrikava tudengid saaksid omavahel kohtuda. Euroopa kontekstis on nii Utrechti kui ka Tartu magistrikavad unikaalsed. Professor Wilkeni sõnul rohkem selliseid pole.

Jaanuaris 2022 kohtusid veebiseminaril õppekava „Kogukondade arendamine ja sotsiaalne heaolu“ 1. ja 2. kursuse ning Utrechti tudengid ja õppejõud. Ja meid oli kokku hea suur hulk. Unistasime vastastikku külla sõitmisest. Nüüd on esimene osa unistusest teoks tehtud. Utrechti õppejõud ja magistrandid on ootel, et ka nende unistus täituks ning nad saaksid meile külla tulla. 

Rännakust. Ma sõnastaksin koondmõtte: ühel hetkel oli meil võimalus astuda kogukonnakeskuse maailma, mille pealisülesanne on inimesi kunsti kaudu ühendada ja kus ühe maja võti võib olla 80 inimesel; teisel hetkel avastasime end keset tulevikulinna, mille maastiku osaks on mixed housing, kogukondlikud rohealad (linnaaiad koos kogukonnaalase teadustöötahvlite ja linnaplaneerijate tulevikukontoritega), kogukonnamaja  Place2BU ja eraklikkust-isoleeritust vajavate inimeste roheelusaareke; kolmandal hetkel tegime kaasa jalutuskäigu Tukkie Tukiga, kes on juba 37 aastat kõigi kohalike jaoks nähtav, omane, armastatud kogukonna arendaja (tänav on tema loomulik keskkond) ja kes kuulutabki kõva häälega, et ta lähtub oma töös ABCD-st (Asset Based Community Development ehk tugevustelressurssidel põhinev kogukondade arendamine), öeldes mulle: „Tead, ega see ei olegi nagu töö, see on eluviis, sest ma armastan seda, mida ma teen“; neljandal hetkel oleme keset endist raudteetööstuse ala, kus on 90% ulatuses uuskasutusega seotud (töö)kohad igasugustes variantides, kus üks hoone on disainitud ilma välisseinte struktuuri muutmata, nii et kõik hoonesse paigutatud ruumid on justkui kastid, mida saab hiljem lahti võtta järgmiseks kasutuseks, kus kontoriala sissepääsu lähedal on kogukondade arendaja tööruum, et ta saaks kõiki sisenejaid tervitada, ning kus naaberidufirma kontori inimeste külastamiseks tuleb mööduda kahest teisest ettevõttest ja neile suure avatud akna kaudu tervituseks lehvitada.

Need olid tähendused. Aga nüüd paigad. Ja lakoonilisemas esituses.

Esimese päeva hommik
Cultural Community Centre Het Wilde Western. Asub Utrechti läänepoolses linnaosas.
Kogukonnakeskuse tegevus on paigutatud kunsti, loomingu ja spordi peal(is)kirja alla. Kuid koos tehakse ka süüa ja muud. Tegevusi saavad algatada naabruskogukonnas elavad inimesed ise. Miski pole tasuta, kuid inimesed panustavad võimaluste piires ja keegi ei jää kõrvale. Me astusime ruumi, kus tehti seinavaipu, tuppa, kus toimus individuaalne laulutund, vaatasime üle ukse saali, kus oli õpilaste kehalise kasvatuse tund (muusika saatel), ja vastassaali, kus oli tantsu- ja liikumistund inimestele, kellel on Parkinson. Selles kogukonnakeskuses teevad Utrechti kogukondade magistrandid praktikat ja teadlased uurimusi.

Esimese päeva teine pool
Communal Living in Leidsche Rijn.
Mixed housing. 
Nägime seestpoolt uut mixed-housing-maja, mille elanikest 1/3 on olnud varem kodutud. Kõik elanikud on moodustanud kogukondliku organisatsiooni. Ühises „elutoas“ ja hoovi rohealal tehakse koos pidusid või muud. Üks elanik (nüüd juhatuse liige, varem tänaval elanu) viis meid oma koju (korterisse) ja rääkis, kuidas majas elu käib.

Jalutasime majade vahele rajatud alal, mille nimi on RAUM, kus on linnaaed, näitused ja muu ning kus kohalikud disainerid, elanikud, organisatsioonid rajavad koos tulevikulinna ühisala.

Käisime kogukonna „ruumis“ ehk hoones, kus kõik ümbruskonna inimesed saavad vabal ajal olla. See tähendab ... olla saab majas, aias, piknikualal. Place2BU.

Teise päev hommik
Hilversum. Kogukonnakeskus. 
Meid võttis vastu juba tuttav Tukkie Tuk. Ta pakatas energiast täpselt samamoodi, nagu me veebikohtumistel nägime. Kuid nüüd oli ta meie ees kogu oma värvikuses, tohutu energiaga ja ägedate lugudega.

Teise päeva pärastlõuna
Uuskasutuse kõige inspireerivamate näidete piirkond ja paigad, näiteks De Nijverheid (veebis on päris hästi näha, mida nad suutnud on); idufirmade maja Hof van Cartesius koos uue aja kogukondade arendajaga, ja Werkspoorkathedraal.

Kolmanda päeva hommik
Utrechti Ülikooli ala nimega Science Park.
Osalesime retsiprooksuse ehk vastastikususe tundmaõppimise-analüüsi töötoas, kus  õppisime retsiprooksust tundma liikumise ja tantsu kaudu. Avastasime sel viisil tohutult palju retsiprooksuse kihte. Ja maailm avardus jälle.