Kliimahoiakud kui uus poliitiline lõhe
Liisa Talving
Artiklile viitamine: Talving, L. (2023). Kliimahoiakud kui uus poliitiline lõhe. M. Ainsaar (toim). Muutuv ja mitmekesine Eesti Euroopa Sotsiaaluuringus. Tartu Ülikool.
Sissejuhatus
Käesolev analüüs näitab, kas ja kuidas on Eesti inimesed lõhestunud kliimamuutuse küsimuses. Ühiskondlike lõhede põhjused peituvad sageli suurtes sotsiaalsetes muutustes nagu industrialiseerimine, linnastumine, sekulariseerumine (Lipset ja Rokkan 1967) ja üleilmastumine (Kriesi jt 2006; Hooghe ja Marks 2018; Walter 2021). Rohepööret võib samuti näha kui suurt ühiskondlikku muutust, millel on nii kaotajaid kui võitjaid. Kliimamuutus, aga ka poliitikad, mida sellega võitlemiseks rakendatakse, mõjutavad inimesi erineval moel. Ühelt poolt on suured erinevused riikide vahel – näiteks on varasemad uuringud (Lorenzoni ja Pidgeon 2006; McCright jt 2016) näidanud, et Kesk- ja Ida-Euroopa elanikud näevad kliimamuutust jõuka Lääne-Euroopaga võrreldes märksa väiksema ohuna ning tunnetavad selles vähem oma vastutust. Seda seostatakse nii postsotsialistlike riikide suurema fookusega majandusarengule kui ka nõukogudeaegse pärandiga, kui keskkonnaküsimusi peeti väheoluliseks (Hadler ja Wohlkoenig 2012; Ivanova ja Tranter 2008; Marquart-Pyatt 2012). Samuti erineb rahvastikurühmade suhtumine kliimamuutusesse riikide sees. Kliimasõbralikemate vaadetega kalduvad üldiselt olema noored, naisterahvad ning kõrgema hariduse ja sissetulekuga inimesed (vt nt Leiserowitz 2007; Gelissen 2007; McCright ja Dunlap 2011; Egan ja Mullin 2017). Kliimatemaatika oma keerukuses nõuab teatavat hariduslikku tausta, et sellest aru saada, kuid mõneti on tegemist justkui luksuskaubaga, millega tegelemist saavad endale lubada need, kes materiaalse heaolu pärast muretsema ei pea (Smith jt 2017). Ka postmaterialistlikke väärtuste ja liberaalsete vaadetega inimesed on üldiselt kliimateadlikumad (vt nt Leiserowitz 2006). Hoiakute polariseerumist toidavad veelgi poliitilised erakonnad, mis loodavad ühiskondlikust vastandumisest poliitilist kasu lõigata. Populistlikud ja eriti paremäärmuslikud jõud kipuvad inimtekkelist kliimamuutust eitama, peavad majandust keskkonnaküsimusest tähtsamaks ning on kahtlevad taastuvate energiaallikate kasutamise suhtes (Buzogány ja Mohamad-Klotzbach 2021). Mida rohkem kliimaküsimust aga politiseeritakse ja mida enam see ühiskonda lõhestab, seda keerulisemaks muutub sellega tegelemine, sest viimane nõuab ühiskonna koostööd.
Artikli eesmärk on analüüsida Eesti inimeste arvamusi kliimamuutuse küsimuses ning erinevusi sotsiaalsetes rühmades. Analüüs tugineb Euroopa Sotsiaaluuringu (ESS) 10. küsitluslaine andmetel, mis koguti 2021. aastal ning mis on esinduslikud Eesti 15-aastase ja vanema elanikkonna suhtes. 2021. aasta tulemusi võrreldakse ka 2016. aasta ESS andetega.
Tulemused
Esmalt näitavad andmed, et valdav enamik Eesti inimestest on kliimamuutuse pärast mures (joonis 1). Hinnanguliselt iga teine inimene (51%) tunneb kliimamuutuse pärast mõnevõrra ja iga neljas (25%) väga suurt muret. Neljandik (24%) Eesti inimestest aga kliimamuutuse pärast ei muretse.
Eesti elanikud seostavad kliima muutumist nii looduslike protsesside kui inimtegevusega. Vaid 35% usub, et kliimamuutus on üksnes inimtegevuse tagajärg. Ülejäänud arvavad, et see on põhjustatud ainult looduslikest protsessidest (9%) või mõlemast võrdselt (56%). Inimesi, kelle arvates kliimamuutus aset ei leiagi, on Eestis marginaalselt vähe – 0,3%. Mõistmine, et kliimamuutus on põhjustatud inimtegevusest on samas kriitilise tähtsusega, sest mõjutab nii suhtumist kliimapoliitikasse kui valmidust kriisiga võitlemiseks ise midagi ette võtta (Leiserowitz 2007). Suurem osa eestimaalastest tunnetab kliimakriisis siiski ka isiklikku vastutust. 53% tunneb suurt ja 19% teatavat kohustust püüda kliimamuutust vähendada. Neid, kes isiklikku kohustust ei tunne, on 29%.
Joonis 1. Eesti elanike suhtumine kliimamuutusesse 2021.
Eesti elanikkonna kliimahoiakud on märkimisväärselt muutunud võrreldes 2016. aastaga, kui samu küsimusi Euroopa Sotsiaaluuringu raames viimati küsiti. Inimesed on nüüdseks enam teadlikud kliimamuutuse tõsidusest ja vajadusest selle vastu midagi ette võtta. Kui seekordses uuringus väljendas mõningat või suurt muret kliimamuutuse pärast 76% vastanutest, siis kuus aastat tagasi ulatus nende vastuste hulk vaid 57%-ni. Samuti on praegu oluliselt rohkem neid inimesi, kes tunnetavad mõningat või suurt isiklikku kohustust kliimamuutust vähendada (varem 54%, nüüd 71%). Seisukohad kliimamuutuse põhjuste osas ei ole samas ajaga muutunud: nii toona kui nüüd uskus vaid umbes kolmandik elanikkonnast (35%), et kliimamuutus on inimtegevuse tagajärg. Sarnaseid tendentse on leitud teisteski riikides: inimesed tunnetavad küll, et kliima muutub, kuid ei mõista või alahindavad sageli selle tegelikke põhjuseid ja tagajärgi (Ballew jt 2019), sest tegemist on küllaltki kauge, abstraktse ja keerulise teemaga (Lorenzoni jt 2006).
Suhtumine kliimamuutusesse erineb oluliselt erinevates rahvastikurühmades. Joonis 2 näitab, et Eestis on kliimamuutuse pärast keskmisest enam mures naised, kõrgemalt haritud ja eesti keelt kõnelevad inimesed.
Ka teistes kliimamuutust puudutavates küsimustes joonistuvad kõige selgemini välja hariduslikud, soolised ja rahvuselised erisused: naised, kõrgharitud ja eestlased on enam veendunud, et kliimakriis on vähemasti osaliselt inimtekkeline ning tunnetavad isiklikku vastutust sellega võitlemisel. Regiooniti muretsevad kliimamuutuse pärast enim Lõuna- ja Põhja-Eestis elavad inimesed. Viimast võib seostada asjaoluga, et need on Eesti jõukaimad regioonid. Kuigi majanduslik toimetulek ei määra otseselt suhtumist kliimamuutuse tõsidusse, siis selle põhjustest ja indiviidi enda vastutusest selles on paremal elujärjel olevatel inimestel selgem arusaam.
Huvitavad mustrid ilmnevad ka vanuse lõikes. Üldiselt on teada, et noored on kliimateadlikumad ja -tundlikumad, kuid Eesti andmed näitavad, et kuigi siinsed noored on vanemaealistega võrreldes enam veendunud, et kliimamuutus on põhjustatud inimtegevusest ja igaüks saab nendega võitlemisel midagi ära teha, siis ei tunne nad kliimateema pärast suuremat muret (st joonisel 2 näha olevad vanusegruppide vahelised erisused ei ole statistiliselt olulised). Selle taga on ilmselt aga asjaolu, et noored ei ole üks koherentne sarnaste vaadetega grupp: kliimasõbralikumaid hoiakuid kalduvad omama naissoost, eesti keelt kõnelevad ja paremal majanduslikul järjel olevad noored.
Joonis 2. Muretsemine kliimamuutuse pärast sotsiaaldemograafiliste tunnuste lõikes.
Kõige suuremad erisused ilmnevad Eestis aga poliitilise eelistuse lõikes. Enim on kliimamuutuse pärast mures need inimesed, kes viimastel, 2019. aasta Riigikogu valimistel hääletasid Roheliste või Sotsiaaldemokraatide poolt. Roheliste toetajaid oli küsitlusvalimis liiga vähe laiemate üldistuste tegemiseks, aga näiteks Sotsiaaldemokraatide valijatest 91% ütles, et on kliimamuutuse pärast mõnevõrra või väga mures. Märksa väiksemaks probleemiks peavad kliimamuutust EKRE valijad, kellest 40% selle pärast ei muretse. Roheliste (69%) ja SDE valijad (45%) usuvad ka enim ja EKRE valijad (19%) vähim, et kliimamuutus on põhjustatud inimtegevusest. Seega on kliimateadlikkus ja -tundlikkus Eestis kõrgeim vasakliberaalsete erakondade toetajate hulgas, mis on ootuspärane, sest enamik keskkonnapoliitikaid suurendavad valitsussektori võimu ning piiravad teatud määral äriringkonna ja eraisikute tegevust (Smith jt 2017). Paremliberaalsete erakondade, Reformierakonna ja Eesti 200 toetajad jäävad oma seisukohtades Eesti keskmise lähedale, olles kliimamuutuse pärast mõnevõrra, aga mitte väga mures.
Päris üks-ühele kliimahoiakud ideoloogilise skaalaga siiski ei kattu. Näiteks peavad kliimamuutust suuremaks probleemiks paremkonservatiivse Isamaa valijad kui tsentristliku Keskerakonna toetajad. See ja asjaolu, et EKRE valijate kliimahoiakud ülejäänud elanikkonnast niivõrd olulisel määral erinevad, viitab, et keskkonnaküsimus on Eestis – nagu ka mitmel pool mujal maailmas – politiseeritud küsimus. Tavakodanikud kohendavad oma seisukohti vastavalt sellele, milliseid sõnumeid nad poliitilistelt liidritelt saavad (Kousser ja Tranter 2018) ja see võib suurendada kliimalõhet erinevate poliitiliste vaadetega inimeste vahel. Samamoodi nagu teistel polariseerivatel küsimustel, näiteks koroonavaktsiinil või sisserändel, on keskkonnal ja eriti rohepöördel oht kujuneda populistlikuks vahendiks poliitilisel võitlustandril, mis võib õõnestada üha süvenevale kriisile adekvaatse lahenduse leidmist.
Kokkuvõte
2016 ja 2021. aasta ESS andmete võrdlus näitas, et Eesti inimesed on muutunud üha kliimateadlikumaks. Vaid umbes veerand Eesti elanikkonnast ei pea kliimamuutust suureks probleemiks ega tunneta selles omaenda vastutust. Ülejäänute arvates on tegemist vähemalt või suuremal määral olulise probleemiga ja usutakse, et tavakodanikul on võimalus neid protsesse mõjutada. Kuigi valdav enamik Eesti inimesi tunnetab, et kliima muutub, et mõisteta täielikult selle põhjuseid – vaid 35% usub, et kliimamuutus on inimtegevuse tagajärg. Kliimamuutuse pärast on enim mures naised, kõrgemalt haritud ja eesti keelt kõnelevad inimesed. Eesti noored samas ei tunne kliimaküsimuse pärast oluliselt suuremat muret kui teised vanusegrupid 2021. aastal. Ilmselt ei ole noored üks ühtne sarnaste vaadetega grupp, vaid ka nende seas on soolised, hariduslikud ja rahvuselised erinevused. Kõige rohkem erinevad Eesti inimeste kliimahoiakud aga nende poliitiliste vaadete lõikes. Kõige kliimateadlikumad on vasakliberaalsete erakondade, Sotsiaaldemokraatide ja Roheliste toetajad, samas kui suur hulk EKRE valijatest kliimaküsimuse pärast ei muretse. See näitab, et kliimamuutusel on suur potentsiaal kujuneda politiseeritud ja ühiskonda lõhestavaks küsimuseks, mis omakorda võib takistada poliitikate väljatöötamist, mis aitaksid muutust leevendada.
Kirjandus
Ballew, M.T., Leiserowitz, A., Roser-Renouf, C., Rosenthal, S.A., Kotcher, J.E., Marlon, J.R., Lyon, E., Goldberg, M.H. & Maibach, E.W. (2019). Climate change in the American mind: Data, tools, and trends. Environment: Science and Policy for Sustainable Development, 61(3), 4-18.
Buzogány, A., & Mohamad-Klotzbach, C. (2021). Populism and nature—the nature of populism: New perspectives on the relationship between populism, climate change, and nature protection. Zeitschrift für Vergleichende Politikwissenschaft, 15(2), 155-164.
Egan, Patrick J., & Mullin, Megan. (2017). Climate Change: US Public Opinion. Annual Review of Political Science, 20, 209–27.
Gelissen, J. (2007). Explaining popular support for environmental protection: A multilevel analysis of 50 nations. Environment and behavior, 39(3), 392-415.
Hadler, M., & Wohlkönig, P. (2012). Environmental behaviours in the Czech Republic, Austria and Germany between 1993 and 2010: Macro-level trends and individual-level determinants compared. Sociologicky Casopis, 48(3), 667.
Hooghe, L., & Marks, G. (2018). Cleavage theory meets Europe’s crises: Lipset, Rokkan, and the transnational cleavage. Journal of European Public Policy, 25(1), 109-135.
Ivanova, G., & Tranter, B. (2008). Paying for environmental protection in a cross-national perspective. Australian Journal of Political Science, 43(2), 169-188.
Kousser, T., & Tranter, B. (2018). The influence of political leaders on climate change attitudes. Global Environmental Change, 50, 100-109.
Kriesi, H., Grande, E., Lachat, R., Dolezal, M., Bornschier, S., & Frey, T. (2006). Globalization and the transformation of the national political space: Six European countries compared. European Journal of Political Research, 45(6), 921-956.
Lipset, S.M. & Rokkan, S. (1967) Cleavage structures, party systems, and voter alignments: an introduction, in S.M. Lipset and S. Rokkan (toim.), Party Systems and Voter Alignments: Cross-National Perspectives, Toronto: The Free Press, 1–64.
Leiserowitz, A. (2006). Climate change risk perception and policy preferences: The role of affect, imagery, and values. Climatic change, 77(1), 45-72.
Leiserowitz, A. (2007). International public opinion, perception, and understanding of global climate change. Human development report, 2008, 1-40.
Lorenzoni, I., Leiserowitz, A., de Franca Doria, M., Poortinga, W., & Pidgeon, N. F. (2006). Cross‐national comparisons of image associations with “global warming” and “climate change” among laypeople in the United States of America and Great Britain. Journal of risk research, 9(03), 265-281.
Marquart-Pyatt, S. T. (2012). Environmental concerns in cross-national context: how do mass publics in Central and Eastern Europe compare with other regions of the world?. Sociologický časopis/Czech Sociological Review, 48(03), 441-446.
McCright, Aaron M., & Dunlap, Riley E. (2011). Cool Dudes: The Denial of Climate Change among Conservative White Males in the United States. Global Environmental Change, 24(4), 1163–72.
Smith, T. W., Kim, J., & Son, J. (2017). Public attitudes toward climate change and other environmental issues across countries. International Journal of Sociology, 47(1), 62-80.
Walter, S. (2021). The backlash against globalization. Annual Review of Political Science, 24, 421-442.
