Kogukondade arendamine kui sotsiaalne innovatsioon

Moodsa, individualistlikele väärtustele tugineva ühiskonna üha süvenevad kõrvalnähud on üksildus ja polariseerumine. Tartu Ülikooli külalisprofessor Jean Pierre Wilken ja sotsiaalse innovatsiooni lektor Dagmar Narusson tõdevad, et praegusel ajal on pingeid, dilemmasid ja väljakutseid, mis teevad kogukondades sotsiaalse kaasamise põhimõtete järgi toimetamise eriti keeruliseks.

Kaasamise alusväärtus on kõigi kogukonnaliikmete kaasamine, andes mitmekesisusele võimalikult suure ruumi ja aktsepteerides erinevusi. Samas nõuab kogukonnas sidususe suurendamine sisemise turvalisuse ja usalduse loomist, mis omakorda nõuab piiritlemist ja piiranguid. Nii on võim ja heaolu jaotatud ebavõrdselt, tekitades omakorda barjääre kogukonna igapäevases suhtluses. Seda nähtust nimetatakse kaasamise paradoksiks.

Kogukonna toimimise muudab keerulisemaks vajadus ületada kultuurilisi, keelelisi ja kogukonda kuulumise barjääre. Need on kitsaskohad, millega seisame silmitsi praegu kogu Euroopas, kus kogukondlikud kooslused on muutumas nii Ukrainast kui ka mujalt tulevate sisserändajate tõttu.

Sotsiaalsete suhete kvaliteet kogukondades on võtmetähtsusega, mistõttu tuleb komplekssusega toimetada. Pidevalt ette tulevaid dilemmasid saame autorite sõnul õppida ületama näiteks dialoogilise ruumiloome, ebakindlusega leppimise ja üksteise kuulamise ning sellest õppimise teel. Need kõik nõuavad aga väga spetsiifilisi ja hästi treenitud oskusi.

Wilken ja Narusson selgitavad peatükis „The rediscovery of community: community development as social innovation“ Eesti ja Hollandi näitel, kuidas kasutada kogukondade arendamisel innovaatilisi lähenemisi, mis viivad soovitud tulemusteni. Narusson tutvustab teemat lähemalt 4. oktoobril ühiskonnateaduste instituudis toimuval konverentsil „Tead(m)uspõhine ühiskond“.

Raamat „Social Work and Social innovation“ ilmus Bristoli ülikooli kirjastuses ja on tulevikus kättesaadav ka Tartu Ülikooli raamatukogus.