Miks inimesed kriiside ajal turvavõrkudest läbi pudenevad?
Tartu Ülikooli kestlikkuse sotsioloogia kaasprofessori Kati Orru eestvedamisel ilmus kriisisotsioloogia tippajakirja International Journal of Disaster Risk Reduction eriväljaanne, mis koondab värskeimad teadmised sellest, miks kannatavad kriisides inimeste elu, tervis või vara inimeste enda, kogukonna või ametivõimude püüdlustest hoolimata.
Vaevalt pandeemia mõjudest toibununa ja endiselt sõjaagressiooni kütkes raputavad Euroopat ning kogu maailma kuumalained, metsatulekahjud ja tulvaveed. Käimasoleva kobarkriisiga kaasneb looduskeskkonnas, majanduses ja geopoliitikas ebastabiilsus, mis toob senisest teravamalt esile struktuurse ebavõrdsuse ning puudused, mis takistavad ühiskonnaliikmetel erakordsetes oludes toime tulla. Mõistmaks põhjuseid, miks tuhanded inimesed endiselt kannatavad ja miks on paljud nendes kriisides hukkunud, otsustasid kriisisotsioloogid Kati Orru Tartu Ülikoolist ja Tor-Olav Nævestad Norra Transpordiökonoomika Instituudist koostada eriväljaande. Ajakirja koondati hiljutiste üleeuroopaliste teadusprojektide käigus kogutud teadmised sotsiaalse haavatavuse mõtestamisest ning sellest, kas ja kuidas haavatavust ära hoida või leevendada.
Kati Orru sõnul on kriiside puhul sageli põhirõhk sellel, kuidas toimivad kriise lahendavad asutused ja kui hästi peab vastu taristu, aga sotsiaalse haavatavuse tekkepõhjused jäävad tagaplaanile. Ometi on just nende mõistmine ülioluline, et suurendada kriisivalmidust ja toetada toimetulekut nendes ühiskonnarühmades, kellel on suurem tõenäosus sattuda haavatavasse olukorda.
... kriiside puhul on sageli põhirõhk sellel, kuidas toimivad kriise lahendavad asutused ja kui hästi peab vastu taristu, aga sotsiaalse haavatavuse tekkepõhjused jäävad tagaplaanile. Ometi on just nende mõistmine ülioluline, et suurendada kriisivalmidust ja toetada toimetulekut nendes ühiskonnarühmades, kellel on suurem tõenäosus sattuda haavatavasse olukorda.
Eriväljaande üks sõlmküsimustest ongi see, kes on kriisides haavatavad. Arutletakse selle üle, kas haavatavus on midagi staatilist ja oleneb inimese omadustest (nt vanus) või sotsiaalmajanduslikust toimetulekust (nt vaesus) või on see muutuv ning igaüks võib haavatavasse olukorda sattuda. Muu hulgas keskendutakse väljaandes äärmises vaesuses elavatele inimestele ja selgitatakse, et majanduslik kitsikus ei ole sageli peamine, mis kriisides toimetulekut määrab. Lisaks inimeste omadustele ja võimekusele tuleb kehva hakkamasaamise põhjuseid otsida näiteks inimese isikliku või ametliku toetusvõrgustiku piiratud kättesaadavuses. Haavatavust võivad esile kutsuda ka kriisihaldusmeetmed ise.
„Kriisihaldusmeetmeid tuleks põhjalikult analüüsida, et vältida tõrjutuse ja ebavõrdsuse süvenemist ning tagada kriisiolukordades juurdepääs toimetulekuks vajalikule infole, tugivõrgustikule ja majanduslikele ressurssidele,“ selgitas Orru. Väljaanne pakub väärtuslikku mõtteainet teadlaste kõrval ka valdkonna poliitikakujundajatele ning omavalitsuste ja teiste vastutavate asutuste kriisihaldajatele.
Erinumbris käsitletakse kriisihaavatavuse kujunemise mehhanisme mitmesuguste kriiside näitel (nt COVID-19 pandeemia, üleujutused, maavärinad, elamutulekahjud) Euroopa kriisihaldussüsteemides. Väljaandesse on koondatud uurimistulemused Euroopa Komisjoni programmi „Horisont 2020“ uurimisprojektidest BuildERS („Building European Communities’ Resilience and Social Capital“), LINKS („Strengthening links between technologies and society for European disaster resilience“) ja HERoS („Health Emergency Response in Interconnected Systems“).
