Doktoriõpe ühiskonnateaduste instituudis

Ühiskonnateaduste instituudis toimub ühine konkurss meedia ja kommunikatsiooni ning sotsioloogia erialadele, kandideerimiseks on avatud 5 õppekohta.

Teema võib valida instituudi poolt eelnevalt välja pakutud teemade hulgast, aga võib kandideerida ka muu teemaga. Teema peaks olema seotud instituudi peamiste uurimisvaldkondadega. Mitmed väljapakutud teemad on interdistsiplinaarsed ja kandidaat otsustab ise, kummale erialale ta kandideerib. Eriala valikul on kandidaadil soovitav lähtuda enda erialasest taustast ja huvist ning vajadusel ka juhendajaga nõu pidada.

Doktoriõppesse kandideerijatel (ka nendel, kes valivad teema instituudi poolt eelnevalt välja pakutud teemade hulgast) on soovitav enne dokumentide esitamist kontakteeruda potentsiaalse juhendajaga.

Meedia ja kommunikatsioon

„Põlvkondade toimevõimekus ja suhted digitaliseeruvas keskkonnas“ – teema on seotud CHANSE’i rahastusmeetme projektiga „Pereelu platvormiseerumine: digitaalsed muutused perekondade igapäevaelus eri põlvkondade lõikes“ (2022-2025; vastutav täitja prof Veronika Kalmus) ja selle raames on võimalik uurida, kuidas kolmest eri põlvkonnast pereliikmed – vanavanemad, vanemad ja lapsed – veebiplatvorme kasutavad ning kuidas see mõjutab nende igapäevaelu, suhtlust, kogemusi ja suhteid (Eesti, Norra, Suurbritannia, Rumeenia ja Hispaania / Kataloonia peredega tehtavate intervjuude andmete põhjal).

Võimalikud juhendajad: dr Signe Opermann, prof Veronika Kalmus, prof Andra Siibak

„Lapsevanemate kasvatusväärtused meediastuvas ühiskonnas“ – teema on seotud ETAgi rühmagrandiga PRG1761 „Kuidas Covid-19 piirangutega kaasnenud muutused koduses digi- ja keelekeskkonnas mõjutavad lapse arengut ja heaolu“ (2023-2027; vastutav täitja prof Tiia Tulviste) ja selle raames on võimalik uurida seoseid laste ekraaniseadmete kasutamise, selle vanemliku vahendamise ning vanemate kasvatusväärtuste ja -hoiakute vahel (küsimustike andmete põhjal).
 

Võimalikud juhendajad: prof Veronika Kalmus, prof Tiia Tulviste

„Tehisintellekt rahvaraamatukogudes“
Tehisintellekti tulek on tekitanud erinevatel ametialadel küsimusi töökoha säilimise kohta tulevikus, erandiks ei ole siinkohal ka teadmustöötajad, sh raamatukoguhoidjad. Eestiski on teada erinevaid tehisintellekti arendamise juhtumeid: nt Eesti Rahvusraamatukogus on välja töötamisel märksõnastamiseks kasutatav kratt Marta, arendamisel on Byrokrat, mis võimaldaks ka raamatukogude veebilehtedel pakkuda kasutajaga automatiseeritult suhtlemist. Siin doktoritöös olekski plaanis uurida, mida tähendab tehisaru kasutuselevõtt raamatukogudele, veel täpsemalt rahvaraamatukogudele, ning raamatukoguhoidja elukutsele. Doktoritöö ei ole seotud ühegi projektiga, kuid teemal on rahvusvaheliselt koostöö tegemise mõttes potentsiaali.
 

Juhendaja: dr Krista Lepik

„Valetamine igapäevase sotsiaalse nähtuse ja/või praktikana: konkreetsed ilmingud, isikud ja kontekstid“
Teema ei hõlma desinformatsiooni jms. Teema keskmes on valetamine igapäevase ja/või tavapärase nähtuse ja praktikana. 

Juhendaja: dr Kristjan Kikerpill  

„AI tehnoloogiad ja jälgimisühiskonna ilmingud” 
Teemat oodatakse lahkama kriitiliste andmeuuringute ja jälgimisuuringute perspektiivist. Eriti oodatud on kandidaadid, keda huvitab AI tehnoloogiate kasutamine haridussektoris. Teema on seotud mitme taotluse faasis oleva projektitaotlusega.  

Juhendajad: prof Andra Siibak ja dr Kristjan Kikerpill  

„Laste ja noorte “tumedad” veebikogemused“ 
Doktoranti oodatakse tegelema läbi erinevate meetodite ja teoreetiliste raamistuste teemaga, mis toob kokku digimeediakasutuse “tumedama”, riskide poole (Livingstone & Stoilova, 2021). See hõlmab endas paljut - hakkamasaamist infokorratusega (Wardle & Derakshan, 2017) süvameediastunud maailmas (Hepp, 2016), mis aina enam järgib sotsiaalmeedialoogikat (van Dijk & Poell, 2013) ning tähelepanumajaduse küünilisi toimemehhanisme (Hendricks & Vestergaard, 2019). 

Lapsed ja noored osalevad digiplatvormidel aktiivselt juba väga varajasest noorusest alates ning alati ei ole kasutuspraktikad helged, vooruslikud ja moraalsed - noortekultuuris on palju tigedat ja kahjulikku, see on osa laste ja noorte toimevõimest, sest suureks kasvamise üks osa on “tumedama” poole tundmaõppimine ja mõtestamine. 

Märksõnad: dark participation, malign practices, dark play, online risks, resilience.

Juhendaja: kaasprofessor Maria Murumaa-Mengel

Tartu Ülikooli riski ja kerksuse uurimisrühma doktoritöö teemad

Kavandatud doktoritöö teemad on seotud järgmiste uurimisprojektidega:

1. Euroopa Liidu Elanikkonnakaitse mehhanismi rahastatud projekt „Head tavad Euroopa kriisihalduses” (ROADMAP2, 2023–2024), partneritega Eestist, Norrast, Itaaliast ja Portugalist. Projektis luuakse Euroopa heade tavade koond, et soodustada nende tavade rakendamist kriisihalduses.

2.  “Interaktiivse vahendi loomine kriisihaavatavuse hindamiseks”, rahastatud Päästeameti poolt ja Tartu Ülikooli eksperimentaalarendusgrandist, 2022-2023. Projekti raames töötatakse välja interaktiivne vahend sotsiaalse haavatavuse tegurite kuhjumise ja abivajaduse tuvastamiseks kriisiolukordades või stsenaariumides. Uudne tööriist täidab olulise lünga sotsiaalse haavatavuse integreerimisel riskianalüüsides ja hädaolukordade planeerimises Eestis ja potentsiaalselt kogu maailmas.

3. „Päästevõrgustiku teaduspõhine tulevikuvaade“, rahastatud Päästeameti poolt, 2023-2024. Projekti raames kaardistatakse päästeteenuse tulevikuvajadust mõjutavad tegurid, nende tulevikumõju teguritega arvestamise praktikad teistes riikides ning koostatakse Eestile kohaldatud mudel pääste tulevikumõjudega arvestamiseks.

„Ennetav innovatsioon katastroofiriski vähendamisel“
Uurimisprojekt keskendub hädaolukordade ja haavatavuste prognoosimisele, kasutades tuleviku-uuringute ja andmeteaduse metoodikaid, et ennetada ja valmistuda tulevikukriisideks. Projekt selgitab tuleviku-uuringute tehnikate kasutamise kogemusi tuleviku kriisistsenaariumide koostamisel ning ühiskonna haavatavuse ennustamisel Euroopas. Projektis katsetatakse prognoosimeetodeid, et ennustada esilekerkivaid ohustsenaariume ja haavatavuse tegureid pikaajalises perspektiivis. Projektis testib võimalusi prognoosida haavatavust kasutades modelleerimistehnikaid integreeritud riiklike registrite ja andmestike pealt.

Võimalikud juhendajad: kaasprofessor Kati Orru, kaasprofessor Mihkel Solvak, kaasprofessor Sten Hansson

„Kommunikatsiooniga seotud haavatavuse tegurid ja nende leevendamine kriisihalduses”
Hädaolukorrad nagu COVID-19 pandeemia, 2021. aasta Euroopat laastanud üleujutused või Venemaa sõjaagressioonist Ukrainas ajendatud pagulaskriis on tekitanud vajaduse hoolikalt kaaluda kommunikatsiooniga seotud haavatavuse mehhanisme kriisides (Hansson et al., 2020). Uurimisprojekt keskendub individuaalsetele, sotsiaalsetele-struktuurilistele ja oluspetsiifilistele teguritele, mis on erinevates hädaolukordades takistanud teabele juurdepääsu, teabe mõistmist või sellele reageerimist. Lisaks uuritakse projektis, kuidas kriisihaldusasutused on oma strateegiaid ja praktikaid parandanud, et tagada juurdepääs riski- ja kriisiteabele, teabe arusaadavus (sealhulgas aidates ära tunda väärinfot) või kasutades muid strateegiaid kommunikatsioonitõrgete ületamiseks.

Võimalikud juhendajad: kaasprofessor Sten Hansson ja kaasprofessor Kati Orru

„Kaasamine hädaolukordade riski vähendamiseks“

Katastroofiohu tõhusaks vähendamiseks on olulised head suhted ja partnerlus kogukondade ja kriisihaldusasutuste vahel, et tuvastada haavatavuse allikad ja määratleda selle leevendamise strateegiad (ÜRO, 2015). Ülevaade kogukonnaliikmete kaasamisest kriisidele reageerimisse Euroopas toob esile, et reeglid ja ressursid, sealhulgas suutlikkus luua kontakt entusiastlike abistajatega ning nende väljaõpe hõlbustavad abi mõtestatud kaasamist (Nahkur et al., 2022). Hiljutised kriisid näitavad aga ühiskonna polariseerumist seoses valmisolekuga aidata kaasa kriiside lahendamisele. See projekt uurib kriisidest saadud õppetunde inimeste kaasamisel riskide ennetamisse, nende maandamisse või kriisidele reageerimisse. Lisaks kaardistab see tehnikaid ja juhiseid, mida ametiasutused ja kogukonnajuhid kasutavad inimeste ja kogukondade kaasamiseks, paremini valmis olla hädaolukordadeks Eestis ja Euroopas.

Võimalikud juhendajad: kaasprofessor Kati Orru ja dr Oliver Nahkur

„Sotsiaalhoolekande roll kriisihalduses“

Kriisi süvenedes võib mõjutatud inimeste arv olla märkimisväärne ja inimeste heaolu, tervislik seisund ja igapäevane toimetulek võib olla oluliselt häiritud. Sellistes olukordades eeldatakse, et sotsiaalkaitseasutused tagavad tavateenuste kättesaadavuse, aga toetavad ka neid inimesi, kes on kriiside ajal haavatavasse olukorda sattunud (Orru et al., 2022). Praktikas tegutsevad sotsiaalkaitse töötajad päästeasutuste konsultantidena, kuid nende oskused ja teadmised haavatavas olukorras inimeste vajaduste ja eluolu kohta võimaldaksid neil olla tõhusateks partneriteks kriisihalduse eri faasides (Hay & Pascoe, 2021). Sotsiaalkaitse roll riskide maandamisel, valmisoleku suurendamisel või reageerimisel ja taastumisel on sageli ebaselge. See projekt keskendub nii sotsiaalkaitse õiguslikule alusele kui ka praktilisele korraldusele potentsiaalselt haavatavate isikute väljaselgitamisel ning nende valmisoleku ja reageerimisvõimekuse tõstmisel Eestis ja Euroopas.

Võimalikud juhendajad: kaasprofessor Kati Orru ja dr Marco Krüger, Tübingeni Ülikool

Kasutatud kirjandus

Hansson, S., Orru, K., Siibak, A., Bäck, A., Krüger, M., Gabel, F., & Morsut, C. (2020). Communication-related vulnerability to disasters: A heuristic framework. International Journal of Disaster Risk Reduction, 51, 101931. https://doi.org/10.1016/j.ijdrr.2020.101931

Hay, K., & Pascoe, K. M. (2021). Social Workers and Disaster Management: An Aotearoa New Zealand Perspective. The British Journal of Social Work, 51(5), 1531–1550. https://doi.org/10.1093/bjsw/bcab127

Nahkur, O., Orru, K., Hansson, S., Jukarainen, P., Myllylä, M., Krüger, M., Max, M., Savadori, L., Nævestad, T.-O., Frislid Meyer, S., Schieffelers, A., Olson, A., Lovasz, G., & Rhinard, M. (2022). The engagement of informal volunteers in disaster management in Europe. International Journal of Disaster Risk Reduction, 83, 103413. https://doi.org/10.1016/j.ijdrr.2022.103413

Orru, K., Hansson, S., Gabel, F., Tammpuu, P., Krüger, M., Savadori, L., Meyer, S. F., Torpan, S., Jukarainen, P., Schieffelers, A., Lovasz, G., & Rhinard, M. (2022). Approaches to ‘vulnerability’ in eight European disaster management systems. Disasters, 46(3), 742–767. https://doi.org/10.1111/disa.12481

United Nations. (2015). Sendai Framework for Disaster Risk Reduction 2015—2030. United Nations.

Sotsioloogia

„Põlvkondade toimevõimekus ja suhted digitaliseeruvas keskkonnas“ – teema on seotud CHANSE’i rahastusmeetme projektiga „Pereelu platvormiseerumine: digitaalsed muutused perekondade igapäevaelus eri põlvkondade lõikes“ (2022-2025; vastutav täitja prof Veronika Kalmus) ja selle raames on võimalik uurida, kuidas kolmest eri põlvkonnast pereliikmed – vanavanemad, vanemad ja lapsed – veebiplatvorme kasutavad ning kuidas see mõjutab nende igapäevaelu, suhtlust, kogemusi ja suhteid (Eesti, Norra, Suurbritannia, Rumeenia ja Hispaania / Kataloonia peredega tehtavate intervjuude andmete põhjal).

Võimalikud juhendajad: dr Signe Opermann, prof Veronika Kalmus, prof Andra Siibak

„Lapsevanemate kasvatusväärtused meediastuvas ühiskonnas“ – teema on seotud ETAgi rühmagrandiga PRG1761 „Kuidas Covid-19 piirangutega kaasnenud muutused koduses digi- ja keelekeskkonnas mõjutavad lapse arengut ja heaolu“ (2023-2027; vastutav täitja prof Tiia Tulviste) ja selle raames on võimalik uurida seoseid laste ekraaniseadmete kasutamise, selle vanemliku vahendamise ning vanemate kasvatusväärtuste ja -hoiakute vahel (küsimustike andmete põhjal).
 

Võimalikud juhendajad: prof Veronika Kalmus, prof Tiia Tulviste

Meta-analüüs mingil teemal tehtud uuringutest
Täpsem teema valitakse koos juhendajaga ühiselt.

Juhendaja: dr Tarmo Strenze

„Valetamine igapäevase sotsiaalse nähtuse ja/või praktikana: konkreetsed ilmingud, isikud ja kontekstid“

Teema ei hõlma desinformatsiooni jms. Teema keskmes on valetamine igapäevase ja/või tavapärase nähtuse ja praktikana.  

Juhendaja: dr Kristjan Kikerpill  
 

„AI tehnoloogiad ja jälgimisühiskonna ilmingud” 
Teemat oodatakse lahkama kriitiliste andmeuuringute ja jälgimisuuringute perspektiivist. Eriti oodatud on kandidaadid, keda huvitab AI tehnoloogiate kasutamine haridussektoris. Teema on seotud mitme taotluse faasis oleva projektitaotlusega.  

Võimalikud juhendajad: prof Andra Siibak ja dr Kristjan Kikerpill  

„Laste lähisuhete toimimine erakordsetel aegadel laste vaatenurgast lähtuvalt“
Lapsed elavad oma "tavalist elu erakordsetel aegadel" (Millei, Silova & Gannon 2022), mida iseloomustavad hiljutised järsud sotsiaalsed muutused (nt Covid-19 pandeemia ja Venemaa sõda Ukrainas), millel on mõju ka nende lähikeskkonnale (nt perekonnale). Täheldatud on laste vaimse tervise probleemide kasvu ja subjektiivse heaolu vähenemist. Kuna lapse heaolu peamised allikad peituvad tema lähisuhetes (nt Nahkur & Kutsar 2019; Lee & Yoo, 2015), on oluline uurida nende suhete toimimist praegusel erakordsel ajal, eriti lapse vaatenurgast lähtuvalt ja lapse subjektiivse perevõrgustiku lähenemisviisi kasutades (Widmer 1999).

Võimalikud juhendajad: dr Oliver Nahkur ja kaasprofessor Dagmar Kutsar

Allikad:
Nahkur, O. & Kutsar, D. (2019). Social ecological measures of interpersonal destructiveness impacting child subjective mental well-being: Perceptions of 12-year-old children in 14 countries. Child Indicators Research, 12(1), 353−378. DOI: 10.1007/s12187-018-9542-7.

Lee, B. J. & Yoo, M. S. (2015). Family, school, and community correlates of children’s subjective well-being: an international comparative study. Child Indicators Research, 8(1), 151–175.

Millei, Z., Silova, I. & Gannon, S. (2022). Thinking through memories of childhood in (post)socialist spaces: ordinary lives in extraordinary times. Children's Geographies, 20(3), 324–337. DOI: 10.1080/14733285.2019.1648759.

Widmer, E. D. (1999). Family contexts as cognitive networks: A structural approach of family relationships. Personal Relationships, 6(4), 487–503.

Tartu Ülikooli riski ja kerksuse uurimisrühma doktoritöö teemad

Kavandatud doktoritöö teemad on seotud järgmiste uurimisprojektidega:

1. Euroopa Liidu Elanikkonnakaitse mehhanismi rahastatud projekt „Head tavad Euroopa kriisihalduses” (ROADMAP2, 2023–2024), partneritega Eestist, Norrast, Itaaliast ja Portugalist. Projektis luuakse Euroopa heade tavade koond, et soodustada nende tavade rakendamist kriisihalduses.

2.  “Interaktiivse vahendi loomine kriisihaavatavuse hindamiseks”, rahastatud Päästeameti poolt ja Tartu Ülikooli eksperimentaalarendusgrandist, 2022-2023. Projekti raames töötatakse välja interaktiivne vahend sotsiaalse haavatavuse tegurite kuhjumise ja abivajaduse tuvastamiseks kriisiolukordades või stsenaariumides. Uudne tööriist täidab olulise lünga sotsiaalse haavatavuse integreerimisel riskianalüüsides ja hädaolukordade planeerimises Eestis ja potentsiaalselt kogu maailmas.

3. „Päästevõrgustiku teaduspõhine tulevikuvaade“, rahastatud Päästeameti poolt, 2023-2024. Projekti raames kaardistatakse päästeteenuse tulevikuvajadust mõjutavad tegurid, nende tulevikumõju teguritega arvestamise praktikad teistes riikides ning koostatakse Eestile kohaldatud mudel pääste tulevikumõjudega arvestamiseks.

„Ennetav innovatsioon katastroofiriski vähendamisel“
Uurimisprojekt keskendub hädaolukordade ja haavatavuste prognoosimisele, kasutades tuleviku-uuringute ja andmeteaduse metoodikaid, et ennetada ja valmistuda tulevikukriisideks. Projekt selgitab tuleviku-uuringute tehnikate kasutamise kogemusi tuleviku kriisistsenaariumide koostamisel ning ühiskonna haavatavuse ennustamisel Euroopas. Projektis katsetatakse prognoosimeetodeid, et ennustada esilekerkivaid ohustsenaariume ja haavatavuse tegureid pikaajalises perspektiivis. Projektis testib võimalusi prognoosida haavatavust kasutades modelleerimistehnikaid integreeritud riiklike registrite ja andmestike pealt.

Võimalikud juhendajad: kaasprofessor Kati Orru, kaasprofessor Mihkel Solvak, kaasprofessor Sten Hansson

„Kommunikatsiooniga seotud haavatavuse tegurid ja nende leevendamine kriisihalduses”
Hädaolukorrad nagu COVID-19 pandeemia, 2021. aasta Euroopat laastanud üleujutused või Venemaa sõjaagressioonist Ukrainas ajendatud pagulaskriis on tekitanud vajaduse hoolikalt kaaluda kommunikatsiooniga seotud haavatavuse mehhanisme kriisides (Hansson et al., 2020). Uurimisprojekt keskendub individuaalsetele, sotsiaalsetele-struktuurilistele ja oluspetsiifilistele teguritele, mis on erinevates hädaolukordades takistanud teabele juurdepääsu, teabe mõistmist või sellele reageerimist. Lisaks uuritakse projektis, kuidas kriisihaldusasutused on oma strateegiaid ja praktikaid parandanud, et tagada juurdepääs riski- ja kriisiteabele, teabe arusaadavus (sealhulgas aidates ära tunda väärinfot) või kasutades muid strateegiaid kommunikatsioonitõrgete ületamiseks.

Võimalikud juhendajad: kaasprofessor Sten Hansson ja kaasprofessor Kati Orru

„Kaasamine hädaolukordade riski vähendamiseks“

Katastroofiohu tõhusaks vähendamiseks on olulised head suhted ja partnerlus kogukondade ja kriisihaldusasutuste vahel, et tuvastada haavatavuse allikad ja määratleda selle leevendamise strateegiad (ÜRO, 2015). Ülevaade kogukonnaliikmete kaasamisest kriisidele reageerimisse Euroopas toob esile, et reeglid ja ressursid, sealhulgas suutlikkus luua kontakt entusiastlike abistajatega ning nende väljaõpe hõlbustavad abi mõtestatud kaasamist (Nahkur et al., 2022). Hiljutised kriisid näitavad aga ühiskonna polariseerumist seoses valmisolekuga aidata kaasa kriiside lahendamisele. See projekt uurib kriisidest saadud õppetunde inimeste kaasamisel riskide ennetamisse, nende maandamisse või kriisidele reageerimisse. Lisaks kaardistab see tehnikaid ja juhiseid, mida ametiasutused ja kogukonnajuhid kasutavad inimeste ja kogukondade kaasamiseks, paremini valmis olla hädaolukordadeks Eestis ja Euroopas.

Võimalikud juhendajad: kaasprofessor Kati Orru ja dr Oliver Nahkur

„Sotsiaalhoolekande roll kriisihalduses“

Kriisi süvenedes võib mõjutatud inimeste arv olla märkimisväärne ja inimeste heaolu, tervislik seisund ja igapäevane toimetulek võib olla oluliselt häiritud. Sellistes olukordades eeldatakse, et sotsiaalkaitseasutused tagavad tavateenuste kättesaadavuse, aga toetavad ka neid inimesi, kes on kriiside ajal haavatavasse olukorda sattunud (Orru et al., 2022). Praktikas tegutsevad sotsiaalkaitse töötajad päästeasutuste konsultantidena, kuid nende oskused ja teadmised haavatavas olukorras inimeste vajaduste ja eluolu kohta võimaldaksid neil olla tõhusateks partneriteks kriisihalduse eri faasides (Hay & Pascoe, 2021). Sotsiaalkaitse roll riskide maandamisel, valmisoleku suurendamisel või reageerimisel ja taastumisel on sageli ebaselge. See projekt keskendub nii sotsiaalkaitse õiguslikule alusele kui ka praktilisele korraldusele potentsiaalselt haavatavate isikute väljaselgitamisel ning nende valmisoleku ja reageerimisvõimekuse tõstmisel Eestis ja Euroopas.

Võimalikud juhendajad: kaasprofessor Kati Orru ja dr Marco Krüger, Tübingeni Ülikool

Kasutatud kirjandus

Hansson, S., Orru, K., Siibak, A., Bäck, A., Krüger, M., Gabel, F., & Morsut, C. (2020). Communication-related vulnerability to disasters: A heuristic framework. International Journal of Disaster Risk Reduction, 51, 101931. https://doi.org/10.1016/j.ijdrr.2020.101931

Hay, K., & Pascoe, K. M. (2021). Social Workers and Disaster Management: An Aotearoa New Zealand Perspective. The British Journal of Social Work, 51(5), 1531–1550. https://doi.org/10.1093/bjsw/bcab127

Nahkur, O., Orru, K., Hansson, S., Jukarainen, P., Myllylä, M., Krüger, M., Max, M., Savadori, L., Nævestad, T.-O., Frislid Meyer, S., Schieffelers, A., Olson, A., Lovasz, G., & Rhinard, M. (2022). The engagement of informal volunteers in disaster management in Europe. International Journal of Disaster Risk Reduction, 83, 103413. https://doi.org/10.1016/j.ijdrr.2022.103413

Orru, K., Hansson, S., Gabel, F., Tammpuu, P., Krüger, M., Savadori, L., Meyer, S. F., Torpan, S., Jukarainen, P., Schieffelers, A., Lovasz, G., & Rhinard, M. (2022). Approaches to ‘vulnerability’ in eight European disaster management systems. Disasters, 46(3), 742–767. https://doi.org/10.1111/disa.12481

United Nations. (2015). Sendai Framework for Disaster Risk Reduction 2015—2030. United Nations.

Sotsiaalteaduste õppekava (meedia ja kommunikatsiooni eriala)

• Kaitstud doktoritööd meedia ja kommunikatsiooni ning sotsioloogia erialal

1. Epp Lauk "Historical and Sociological Perspectives on the Development of Estonian Journalism", 1997
2. Triin Vihalemm "Formation of Collective Identity among Russophone Population of Estonia", 1999
3. Veronika Kalmus "School textbooks in the field of socialisation. Kooliõpikud sotsialisatsiooniväljal", 2003
4. Margit Keller "Representations of Consumer Culture in Post-Soviet Estonia: Transformations and Tensions", 2004
5. Pille Pruulmann-Vengerfeldt "Information Technology Users and Uses within the Different Layers of the Information Environment in Estonia", 2006
6. Kairi Kõlves "Estonians and Russian minority s suicides and suicide risk factors: studies on aggregate and individual level. Eestlaste ja vene vähemuse enesetapud ja riskitegurid: üldkogumi ja indiviidi tasandi uuringud", 2006
7. Anu Masso "Constitution of Personal Social Space in a Transition Society", 2008
8. Kristina Reinsalu "The Implementation of Internet Democracy in Estonian Local Governments", 2009
9. Andra Siibak "Self-presentation of the "Digital Generation" in Estonia", 2009
10. Pille Runnel "The Transformation of the Internet Usage Practices in Estonia", 2009
11. Tõnu Tender "Mitmekeelsus Eestis Euroopa Liidu mitmekeelsuse ideaali taustal", 2010
12. Roosmarii Kurvits "Eesti ajalehtede välimus 1806 - 2005", 2010
13. Kadri Ugur "Implementation of the concept of media education in the Estonian formal education system", 2010
14. Kairi Kasearu "Structural changes or individual preferences? A study of unmarried cohabitation in Estonia", 2010
15. Barbi Pilvre "Naiste meediarepresentatsioon Eesti ajakirjanduskultuuri ja ühiskonna kontekstis", 2011
16. Kertu Saks "The formation of editing culture and practice in Estonian newspapers 1988-2005", 2011
17. Andres Jõesaar "EU media policy and survival pf public service broadcasting in Estonia 1994-2010", 2011
18. Tiiu Kreegipuu "The ambivalent role of Estonian press in implementation of the Soviet totalitarian project", 2011
19. Marre Karu "Fathers and parental leave: slow steps towards dual earner/dual carer family model in Estonia", 2011
20. Kadri Koreinik "Language ideologies in the contemporary Estonian public discourse: With a foucus on South Estonia", 2011
21. Avo Trumm "Poverty in the context of societal transitions in Estonia", 2011
22. Indrek Treufeldt "Ajakirjanduslik faktiloome erinevates ühiskondlikes tingimustes", 2012
23. Maarja Siiner "Towards a more flexible language policy: a comparative analysis of language policy design in Denmark and Estonia", 2012
24. Algi Samm "The relationship between perceived poor family communication and suicidal ideation among adolescents in Estonia", 2012
25. Taavi Tatsi "Transformations of Museum-Embedded Cultural Expertise", 2013
26. Krista Lepik "Governmentality and Cultural Participation in Estonian Public Knowledge Institutions", 2013
27. Lukas Blinka "The "good" and the "bad" of the internet: Studying subjective well-being as an outcome of young people's online practices", 2013
28. Tatjana Kiilo "Promoting teachers' efficacy through social constructivist language learning: challenges of accommodating structure and agency. The case of Russian-speaking teachers in Estonia", 2013
29. Ragne Kõuts-Klemm "Media-connected society: the analysis of media content and usage patterns from a systems-theoretical perspective", 2013
30. Maie Kiisel "Problems of critical analysis of communication of environmental issues and risks", 2013
31. Ave Roots "Occupational and income mobility during post-socialist transformation of 1991-2004 in Estonia", 2013
32. Marek Miil "Nõukogude propagandasüsteemi toimimine ajakirjanduse argipraktikate kaudu", 2014
33. Katrin Kello "The functions and contexts of general education history teaching: social and professional representations in Estonia and Latvia", 2014
34. Tarmo Strenze "Intelligence and socioeconomic success: A study of correlations, causes and consequences", 2015
35. Maie Soll "The Ethnic Identity of Russian-speaking Students in Estonia in the Context of Educational Change", 2015
36. Linda Lotina "Conceptualizing Engagement Modes: Understanding Museum – Audience Relationships in Latvian Museums", 2016
37. Andres Kõnno "The modelling of communication and its applications in a longitudinal research: examples of Estonian, Finnish and Russian journalism in the 20th century", 2016
38. Olga Einasto "Academic Library E-service Quality and Working User: Conceptual Model", 2016
39. Mervi Raudsaar "Developments of social entrepreneurship in Estonia”, 2016
40. Ero Liivik “Otsedemokraatia Eestis: õigussotsioloogilisi aspekte”, 2017
41. Maria Murumaa-Mengel ”Managing Imagined Audiences Online: Audience Awareness as a Part of Social Media Literacies”, 2017
42. Jan Richard Bærug ”The Collapsing Wall. Hybrid Journalism. A Comparative Study of Newspapers and Magazines in Eight Countries in Europe”, 2017
43. Mai Beilmann ”Social Capital and Individualism–Collectivism at the Individual Level”, 2017
44. Agnese Karaseva ”Teacher Professional Agency in Relation to Digital Technology Integration in Teaching in Estonian and Latvian Schools”, 2017
45. Rainer Reile "Self-rated health: assessment, social variance and association with mortality", 2017
46. Kadi Lubi "The role of information search and interpretation in living with chronic illness. The case of Estonian Parkinson’s disease patients", 2017
47. Katri Lamesoo "Social Construction of Sexual Harassment in the Post-Soviet Context on the Example of Estonian Nurses”, 2017
48. Andu Rämmer ”Sotsiaalse tunnetuse muutused Eesti siirdeühiskonna kontekstis”, 2018
49. Kadri Rootalu "Antecedents and consequences of divorce in Estonia from longitudinal and multigenerational perspectives”, 2018
50. Marju Himma-Kadakas "Skill performance of Estonian online journalists: assessment model for newsrooms and research", 2018
51. Kairi Talves "The dynamics of gender representations in the context of Estonian social transformations", 2018
52. Johannes Saar "Hegemooniadiskursused eesti kultuuris. Eesti Kunstimuuseumi pressikommunikatsioon 2006–2015", 2018
53. Alessandro Nanì "Cross-Media in Public Service Broadcasting: The Struggle Between Producers and Audiences", 2018

54. Signe Ivask "The role of routines, demands and resources in work stress among Estonian journalists", 2019

55. Karmen Palts "Lastevanemate ja õpetajate vaheline kommunikatsioon Eesti esimese kooliastme näitel", 2019

56. Dagmar Narusson "Personaalset taastumist ja agentsust toetav klienditöö vaimse tervise ja sotsiaalse rehabilitatsiooni valdkonnas: vaimse tervise raskustega inimeste ja spetsialistide perspektiivid", 2019

57. Oliver Nahkur "Measurement of Interpersonal Destructiveness: the Societal Perspective", 2019

58. Tiiu Männiste "Elukestev õpe ühiskonna pöördeaegadel", 2019

59. Mari-Liisa Parder "Alkoholi tarvitamise ja olukorrapõhise hoidumise praktikate kommunikeerimine kui alkoholiennetuse baas Eesti teismeliste näitel”, 2020

60. Marianne Leppik "The segmented integration and mediated transnationalism of Estonian Russian-speaking populations", 2020

61. Olena Nedozhogina "Identity construction of Russian-speaking Ukrainians after 2013-2014”, 2021

62. Tayfun Kasapoglu "Algorithmic Imaginaries of Syrian Refugees: Exploring Hierarchical Data Relations from the Perspective of Refugees", 2021

63. Tiia-Triin Truusa "The entangled gap: the male Estonian citizen and the interconnections between civilian and military spheres in society", 2021

64. Kristjan Kikerpill "Crime-as-communication: detecting diagnostically useful information from the content and context of social engineering attacks", 2021

65. Taavi Laanepere "Looking at the military service readiness of Estonian reserve soldiers through the prism of Bourdieu’s theory of practice", 2021

66. Maris Männiste "Big data imaginaries of data pioneers: changed data relations and challenges to agency", 2022

67. Kristiina Saks "Laste elumaailma meediastumine", 2022

68. Kadri Soo "School as a source of child subjective well-being in the framework of children’s rights: Perspectives of children and young adults"

69. Hans Hõrak „Development of a computer vision-based privacy-preserving automatic observation method for measuring physical activity in school”

70. Heidi Ann Erbsen ”The making of ‘Imagined Global Communities’: the ‘orientation’ and ‘orientalization’ of Russian speaking
    audiences”

71. Marit Napp „The communicative construction of families: emerging trends in the age of deep mediatisation“
     

• Välisülikoolides kaitstud doktoritööd

1. Halliki Harro "Changing Journalistic Conventions in the Press. Empirical Studies on Daily Newspapers under Different Political Conditions", Oslo Ülikool, 2001.

VASTU VÕETUD Tartu Ülikooli

sotsiaalteaduste valdkonna nõukogus

15.09.2022

SOTSIAALTEADUSTE VALDKONNA DOKTORIÕPPES ÕPPIJATE ATESTEERIMISE KORD

I. Üldpõhimõtted

1. Doktoriõppe eeskirja (edaspidi: eeskiri) peatüki II.5 alusel on sotsiaalteaduste valdkonnas vastu võetud alljärgnev doktoriõppes õppijate atesteerimise kord (edaspidi: kord).
2. Atesteerimise üldist korraldust, ajakava, atesteerimiskomisjonide moodustamist ja liikmetele seatud tingimusi, atesteerimiskomisjoni otsuseid, nende vaidlustamist ja kordusatesteerimisi reguleeritakse eeskirjaga.
3. Atesteerimisel hinnatakse doktoriõppes õppija edasijõudmist doktoriõppe programmi läbimisel, lähtudes selles korras eelkõige doktoritöö valmimisastme alusel kehtestatud miinimumnõuetest. Seejuures hinnatakse atesteerimisel doktoritöö valmimise astet, doktoritöö teemal avaldatud publikatsioone, osalemist doktoritööga seotud erialastel üritustel ning rahvusvahelist õppe- ja uurimistöö kogemust, õppetegevust ja enesetäiendamist, ülekantavate oskuste omandamist ning muud programmi täitmiseks vajalikku tegevust.

II. Atesteerimiskomisjoni töökord

4. Atesteerimiskoosoleku koosseisu ja vormi (avalik või kinnine) otsustab koosolekut korraldav instituut.
5. Teadusprodekaani korraldusega määratakse atesteerimiskomisjonile sekretär, kes protokollib komisjoni otsuseid. Sekretär ei pea olema akadeemiline töötaja.
6. Alapunktides 7.6 ja 7.7 viidatud tagasiside põhjal on komisjonil õigus teha juhendaja(te) asendamise või kaasjuhendaja kaasamise ettepanekuid.

III. Atesteerimine

7. Doktoriõppes õppija edasijõudmise hindamiseks tuleb esitada alljärgnevad dokumendid:
   1. esimese aasta esimeseks atesteerimiseks doktoriõppes õppija ja juhendaja(te) kinnitatud individuaalplaan (kogu doktorantuuri ajaks), mis esitatakse edaspidi vaid juhul, kui seda soovitakse muuta;
   2. doktoriõppes õppija ja juhendaja(te) kinnitatud järgmise perioodi plaan;
   3. doktoriõppes õppija ja juhendaja(te) kinnitatud eelmise perioodi atesteerimisaruanne;
   4. teadustööd tõendavad materjalid korra punktides 12–15 esitatud nõuete kohaselt;
   5. doktoritöö nõuetele vastava ajakirja või kogumiku toimetaja teatis, et teaduspublikatsioon on retsenseerimiseks või avaldamiseks vastu võetud, juhul kui teaduspublikatsioon on osa atesteerimisele esitatavast teadustööst;
   6. doktoriõppes õppija tagasiside juhendamise kohta, mis on esitatud ettenähtud vormil;
   7. juhendaja refleksioon juhendamise ja juhendatavaga koostöö sujumise kohta, mis on esitatud ettenähtud vormil.
8. Kõik punktis 7 nimetatud dokumendid tuleb esitada hiljemalt kaheksa tööpäeva enne atesteerimiskomisjoni koosolekut.
9. Atesteerimiseks valmistab doktoriõppes õppija ette kuni 20-minutilise ettekande, milles tutvustab doktoritöö hetkeseisu (sh jooksval õppeaastal tehtut) ja järgmise õppeaasta perioodiplaani.

10. Atesteerimisest peab osa võtma vähemalt üks doktoriõppes õppija juhendajatest. Kui ükski juhendaja ei saa atesteerimiskoosolekul osaleda, esitab vastutav juhendaja atesteerimiskomisjoni esimehele ja juhendatavale hiljemalt atesteerimiskoosoleku alguseks oma kirjaliku hinnangu doktoriõppes õppija edasijõudmise kohta. Oma kirjaliku arvamuse võivad esitada ka teised juhendajad.

IV. Doktoriõppes õppija edasijõudmise hindamine

11. Doktoriõppes õppija teadus- ja õppetööd hinnatakse esimese õppeaasta esimese semestri lõpus toimuval atesteerimisel positiivselt, kui tal on valminud nõuetekohased doktoriõpingute individuaalplaan ja teise semestri perioodiplaan.
12. Doktoriõppes õppija teadus- ja õppetööd hinnatakse esimese õppeaasta lõpus toimuval atesteerimisel positiivselt, kui ta on oma doktoritöö tulemusi esitlenud õppeaasta jooksul vähemalt ühel korral laiemas ringis, näiteks uurimiskollokviumil, laiendatud doktoriõppe seminaril, teaduskonverentsil vms, ja tal on valminud üks alljärgnevatest:
    1. doktoritöö laiendatud kavand, mis sisaldab mh ülevaadet juba tehtud tööst;
    2. teaduspublikatsiooni esmane käsikiri;
    3. monograafia kavand ja ühe peatüki käsikiri (vähemalt 1/5 töö planeeritud mahust).
13. Doktoriõppes õppija teadus- ja õppetööd hinnatakse teise õppeaasta lõpus toimuval atesteerimisel positiivselt, kui ta on oma doktoritöö tulemusi esitlenud õppeaasta jooksul vähemalt ühel korral laiemas ringis, näiteks uurimiskollokviumil, laiendatud doktoriõppe seminaril, teaduskonverentsil vms, ja tal on valminud üks alljärgnevatest:
    1. doktoritöö kaitsmiseks kvalifitseeruv teaduspublikatsioon, mis on ajakirja või kogumikku esitatud, ja teise publikatsiooni esitamisküps käsikiri;
    2. vähemalt 1/3 monograafiast ja täpsustatud, muu hulgas detailsema ülesehitusega monograafia kavand.
14. Doktoriõppes õppija teadus- ja õppetööd hinnatakse kolmanda õppeaasta lõpus toimuval atesteerimisel positiivselt, kui ta on oma doktoritöö tulemusi esitlenud õppeaasta jooksul vähemalt ühel korral laiemas ringis, näiteks uurimiskollokviumil, laiendatud doktoriõppe seminaril, teaduskonverentsil vms, ja tal on valminud üks alljärgnevatest:
    1. kaks teemakohast doktoritöö kaitsmiseks kvalifitseeruvat teaduspublikatsiooni, millest vähemalt üks on avaldamiseks vastu võetud ja teine ajakirja või kogumikku esitatud;
    2. kolm teemakohast doktoritöö kaitsmiseks kvalifitseeruvat teaduspublikatsiooni, mis on avaldamiseks ajakirjadele või kogumikele esitatud;
    3. vähemalt 3/4 monograafiast ja üks teemakohane doktoritöö kaitsmiseks kvalifitseeruv teaduspublikatsioon, mis on avaldamiseks esitatud;
    4. vähemalt 2/3 monograafiast ja üks teemakohane doktoritöö kaitsmiseks kvalifitseeruv teaduspublikatsioon, mis on avaldamiseks vastu võetud.
15. Doktoriõppes õppija teadus- ja õppetööd hinnatakse neljanda õppeaasta lõpus toimuval atesteerimisel positiivselt, kui ta on oma doktoritöö tulemusi esitlenud õppeaasta jooksul vähemalt ühel korral laiemas ringis, näiteks uurimiskollokviumil, laiendatud doktoriõppe seminaril, teaduskonverentsil vms, ja tal on valminud kaitsmiseks esitatav doktoritöö käsikiri.
16. Enne 2022/2023. õppeaastat avatud doktoriõppekavade alusel doktoriõppes õppijate ja eksternide hindamisel kehtivad täpsustavad nõuded positiivse otsuse tegemiseks, lähtuvalt eeskirja punktist 81.

17. Tervikliku teaduspublikatsioonide kogumina kirjutatud doktoritöös peavad vähemalt kaks publikatsiooni olema avaldamiseks vastu võetud eeskirja punktidele 116.1 või 116.2 vastavas väljaandes. Kolmandat publikatsiooni võib olla eelretsenseerinud rahvusvahelise juhtiva teadusajakirja, kogumiku toimetuse või doktorikraadi andva nõukogu valitud kaks sõltumatut rahvusvaheliselt tunnustatud teadlast ja see peab olema esitatud eeskirja punktidele 116.1 või

116.2 vastavasse väljaandesse, va doktoriõppe eeskirja punktis 120 nimetatud juhtudel.

18. Doktoritööga seotud erialastel üritustel osalemist, õppetegevust, ülekantavate oskuste omandamist ja muud programmi täitmiseks vajalikku tegevust hindab komisjon igal atesteerimisel. Tegevus peab vastama programmi nõuetele ja individuaalplaanile.
19. Kui õpe on individuaalplaanis kavandatud pikemaks kui neli aastat, lähtutakse edasijõudmise hindamisel punktides 12-15 nimetatud miinimumnõuetest, arvestades need ümber pikemale perioodile.

V. Enne 2022/2023. õppeaastat avatud doktoriõppekavade alusel doktoriõppes õppijate edasijõudmise hindamine ainepunktides

20. Enne 2022/2023. õppeaastat avatud doktoriõppekavade alusel õppijaid atesteeritakse käesoleva korra kohaselt, aga neile antakse atesteerimisotsusega ka ainepunkte teadustöö eest. Teadustöö moodustab õppekava kogumahust 180 EAP-d, mis jaguneb järgmiselt:
    1. monograafia eest 120 EAP-d;
    2. monograafiale lisanduva avaldatud või avaldamiseks vastu võetud artikli eest 40 EAP-d;
    3. tervikliku teaduspublikatsioonide kogumi artiklite eest 120 EAP-d;
    4. tervikliku teaduspublikatsioonide kogumi katuspeatüki eest 40 EAP-d;
    5. doktoritööga seotud erialastel konverentsidel ja seminaridel osalemise ja esinemise eest olenevalt tasemest ja doktorandi panusest kuni 12 EAP-d;
    6. muu doktoritööga seotud teadus-, arendus- ja loometegevuse (ülikooliväline praktika, osalemine teadusprojektides, uute meetodite omandamine, töö raamatukogus jmt) eest kuni 8 EAP-d.