Autor:
Ühiskonnateaduste instituut

Teaduskonverents „Ühiskondlikest väljakutsetest teadlase pilguga“

Neljapäeval, 5. oktoobril toimub ühiskonnateaduste instituudis (Lossi 36) teaduskonverents „Ühiskondlikest väljakutsetest teadlase pilguga“, mille abil tutvustame instituudi inimeste teadustööd. Muu hulgas arutame Eestis ja maailmas meid laiemalt puudutavate ühiskondlike probleemide üle. Õppejõudude kõrval saavad võimaluse enda üliõpilastöid esitleda meie säravaimad kevadised lõpetajad ja praegused doktorandid. Kaasa löövad instituudi vilistlased – praktikud eri sektoritest ja õppejõud teistest ülikoolidest.

Sissepääs on tasuta, kuid osalemiseks on vaja registreeruda hiljemalt 26. septembril.

REGISTREERU

Konverentsi kava

10.30–11.00 kogunemine ja hommikukohv (2. korruse trepifuajees)

11.00 konverentsi tervitussõnad instituudi juhatajalt, ajakirjandussotsioloogia kaasprofessorilt Ragne Kõuts-Klemmilt (ruum 215, ülekanne UTTV-s)

Meediastuva ja andmestuva ühiskonna uurimine on võrreldav püüdega tabada liikuvat märklauda: uurimisobjekt muutub sedavõrd kiiresti, et kolmeaastase projekti lõpuks on projekti taotlemisel määratletud põhimõisted ja nende uurimiseks loodud mõõteriistad juba mõnevõrra aegunud. Samavõrd keeruline võib olla igapäevane toimimine ja toimetulek andmestuva ühiskonna liikmele – parkimisrakendusega kimpus olevale seeniorile, tekstiroboteid pelgavale pedagoogile või suhtlusplatvormil postitamiskeelu saanud noorele.

Ettekanne toob esile mõned metodoloogilised ja eetilised väljakutsed, millega tänapäevast meediaühiskonda uurivad teadlased silmitsi seisavad, ning tutvustab kahe lõppeva rahvusvahelise uurimisprojekti värskeid tulemusi. Lähema vaatluse all on nii nooremad kui vanemad põlvkonnarühmad: noorte digioskusi uurivas programmi „Horisont 2020“ projektis „ySKILLS“ osalenud 12–17-aastased õpilased ning Eesti, Rootsi ja Portugali jälgimisühiskondadele keskenduvas, Rootsi Riigipanga rahastatud projektis osalenud pensioniealised ja noored täiskasvanud.

Ettekanne arutleb ka digipädevuse mõiste ja selle dimensioonide üle. Ühtlasi tutvustab ettekanne uudset, kvalitatiivintervjuude analüüsi käigus loodud mõistestikku, mis pakub digipädevuse ja meediapõlvkondade mõistete kõrval täiendavat vaatenurka ja seletusviisi meediastuvas ja andmestuvas ühiskonnas toimimise mõtestamiseks. Nimelt eritleb ettekanne nelja ideaaltüüpilist mõtteviisi, milleks on analoog-, digitaalne, pragmaatiline ja kohanev mõtteviis. Need mõtteviisid ei ole jäigalt seotud põlvkondade ega indiviididega – näiteks võime samas põlvkonnarühmas kohata kõiki mõtteviisitüüpe. Mõtteviiside tüpoloogia aitab paremini mõista, kuidas analoogajastul kujunenud arusaamad ja sotsiaalsed normid mõjutavad inimeste toimimist digitaliseeruvas ja andmestuvas sotsiaalses ruumis.

Veronika Kalmus, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsioloogia professor

12.15-13.45 paralleelsessioonid

1. Ruum 215. Uued info- ja kommunikatsioonialased väljakutsed (modereerib Signe Ivask, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjanduse lektor)

Pealtnäha võib tunduda, et kommunikatsiooniinimesi kaasatakse organisatsioonide juhtimisse aina rohkem, kuid kuivõrd kinnitavad seda arvamust valdkonna praktikute kogemused? Kas kaasumine otsuste tegemises on ka sisuline või seisneb PR-inimeste töö organisatsioonides üksnes otsuste hilisemas kommunikeerimises? Kas ja mida saaksid PR-spetsialistid ise ära teha, et neid juhtide poolt enam usaldataks ja otsustusprotsessides tõsiselt võetaks? Nendele küsimustele pakun vastuseid TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala praktikutest vilistlaste (N = 20) kogemuste põhjal.  

 Tehtud intervjuude esmane eesmärk oli teada saada, kuivõrd tajuvad praktikud kommunikatsiooni kui funktsiooni väärtustatust enda organisatsioonides ning milliseks hindavad nad enda koostööd juhtidega ja kaasatust otsustusprotsessidesse. Teisalt huvitas meid, milliseid oskusi, teadmisi ja tingimusi pidasid nad kõige olulisemateks, et olla oma töös efektiivsed. 

 Ettekandes tutvustan uuringu peamisi leide, annan ülevaate kommunikatsioonispetsialistide peamistest tajutud väljakutsetest ja arutlen ka selle üle, kuidas võiks kommunikatsioonispetsialiste organisatsioonides kõige efektiivsemalt rakendada.

Aap Andreas Rebas, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjanduse ja kommunikatsiooni magistriõppekava lõpetaja 

Koostöös semiootikute Mari-Liis Madissoni ja Andreas Ventseliga uurin Venemaa valitsuse rahvusvahelist mõjutustegevust. Ettekandest selgub, milliseid õigustusvõtteid kasutab Venemaa välisministeerium oma ingliskeelsetes sotsiaalmeediapostitustes alates täiemahulise sõja kuulutamisest Ukraina vastu veebruaris 2022, ning kuidas need seonduvad Kremli levitatavate strateegiliste narratiividega, mille eesmärk on halvustada ja nõrgestada NATO ja Euroopa Liidu riike.

Sten Hansson, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi kommunikatsiooniuuringute kaasprofessor

Uudishimu, sõnaosavus ja nutikus – need on omadused, mida ajalooliselt ühelt ajakirjanikult oodati. Tsiteerides professor Henrik Örnebringi (2010), siis kõige tähtsam „tehnoloogia“, mida ajakirjanik on pidanud senimaani valdama, on võrdlemisi lihtne – kirjutamine, lugude jutustamine. Ent kuhu jäävad andmeanalüüsi oskused?

Reaalsusele otsa vaadates on ajakirjandus juba mõnda aega muutuste turmtules. Seda muutust on muuhulgas nimetatud „kvantitatiivseks pöördeks“ (Coddington, 2015) ja „andmepõhise ajakirjanduse levikuks“ (Engebretsen et al., 2018). Lihtsamalt öeldes reageerib meediamaastik andmestumisele, mis kõikjal aset leiab: argielu erinevaid aspekte on hakatud massiliselt kvantifitseerima, analüüsima, visualiseerima. Selle tulemusel on muutunud uudistetoimetuste tööloogika, muutumas on ka oskuste nimekiri, mida ajakirjanikelt eeldatakse.

Ajakirjanike andmekirjaoskuse pani kahtlemata proovile Covid-19 pandeemia. Meedial lasus tuntav vastutus selle eest, et vähendada ühiskonnas teadmatust ja vältida valeinfo levikut. Et toimuvat piisava põhjalikkusega kajastada, tuli toimetustel sukelduda terviseandmetesse, kuid mitte ainult. Need andmed tuli avalikkusele ka arusaadavaks muuta: esitleda loogiliselt ja visuaalselt loetavalt.

Milliseid andmemahukaid ajakirjanduslikke projekte tol, pandeemia ava-aastal, maailmas tehti ja milliseid olid toimetuste komistuskivid? Kas kõik andmetega töötavad ajakirjanikud on ühtviisi andmeajakirjanikud või saab siin esile tuua eri tüpaaže? Ja millised on Eesti ajakirjanike andmekirjaoskused? Neil teemadel teemegi lühidalt juttu.

Liis Auväärt, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi meedia ja kommunikatsiooni doktorant

Üha enam kasutavad ajakirjanikud enda töös sotsiaalmeediat, sealhulgas Twitterit [praegune X]. Twitter on soodne koht arvamuse avaldamiseks ning isiklike mõtete jagamiseks. Kui ajakirjanik aga Twitterisse või mõnda teise sotsiaalmeedia keskkonda postitab, hägustuvad ajakirjanduslikud piirid ja alati pole selge, kas ajakirjanik esindab postituses enda toimetust või avaldab isiklikke seisukohti. Sellised postitused võivad aga mõjutada ajakirjaniku ning tema väljaande usaldusväärsust ja professionaalset kuvandit. 

Bakalaureusetöö käigus tegin intervjuud eesti ajakirjanikega ja uurisin, kuidas enda sotsiaalmeedia kasutust mõtestatakse. Ettekandes tutvustangi intervjuude põhjal, millist rolli mängib sotsiaalmeedia ajakirjanike töös ja eraelus ning räägin, kuidas ajakirjanike sotsiaalmeedia kasutust Eestis reguleeritakse.

Triinu Tähe, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjanduse ja kommunikatsiooni bakalaureuseõppekava lõpetaja 

2. Ruum 206. Ellujäämise ja kohanemise väljakutsed: keda räsivad kriisid enim? (modereerib Kati Orru, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi kestlikkuse sotsioloogia kaasprofessor)

Laste mõju lapsevanemate rahulolule on uuritud, kuid enamasti üksikutes riikides Seega teame varasematest uuringutest, et laste sünd ei pruugi olla lapsevanemate jaoks mitte ainult rõõmus, vaid ka stressirohke aeg. Minu uurimisteemad on käsitlenud lastega perede heaolu erinevatest aspektidest. Selles ettekandes teen kokkuvõtte senistest uuringutes Eestis ja teistes riikides. Eelkõige käsitlen lasterikaste perede eluga rahulolu mitmete riikide võrdluses.

Ettekanne käsitleb ka üldiselt heaolu mõõtmisega seotud väljakutseid Eestis ja annab täpsema ülevaate lastega perede olukorrast.

Mare Ainsaar, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika kaasprofessor

2013. aastal alanud Euroopa Komisjoni algatus Noortegarantii on toonud viimasel kümnendil keskmesse teadmise, et noorte, kes ei õpi ega tööta vajadused erinevates eluga seotud üleminekutes tuge saada on aina kompleksemad. Erinevates poliitikavaldkondades loodud tugisüsteemid peavad pigem soodustama noorte samaaegset toetamist ja lähtuma ühisest pikemast perspektiivist. Sihtgrupi puhul on leitud, et erinevad kriisid mõjutavad neid kõige enam ja eelkõige on noori toetavad lahendused struktuursed, mis aitavad vähendada erinevaid ebavõrdsust loovaid mehhanisme, milleks on näiteks erinevate poliitikate vähesed seosed, institutsionaalsed tavad, projektipõhisus ja regionaalsed erisused hariduse, tööturu, eluaseme ja teiste vajalike teenuste kättesaadavuse vaatest. Seega on heterogeense sihtgrupi olemuse tõttu nähtud vajadust valdkondadeüleseks ja mitmetasandiliseks lähenemiseks, mis paneb liikmesriikide poliitikakujundajad keerulisse olukorda, eeldades osapooltelt pidevat ja kiiret noorte vajadustega kohandumist. Poliitikaloome ja teaduskirjanduse aruteludesse on toodud järjest enam sisse teadmine, et pakutavad teenused peavad tulemusliku töö tagamiseks palju enam lisaks normatiivsele lähenemisele kohanduma sihtgrupi tunnetatud vajadustega, mistõttu on vajadus teada, milline on teenust saavate noorte enda arusaam ja võimalik roll teenuse teekonna valikul ning seotud tugisüsteemi kujundamisel ja arendamisel. 

Ettekanne aitab mõista sihtgrupi väljakutseid, vastuolusid noorte ja noori toetavate struktuuride vahel, sealhulgas noorte tajutud perspektiivi teenuste arendamisel. Vastav teadmine võimaldab poliitikakujundajatel luua tõhusamaid süsteeme, sealhulgas eeldused kohalike avalike tugiteenuste hilisemaks võrgustumiseks ja jätkusuutlikkuseks sihtrühmadele, kes võivad vajada komplekssemat ja pikemaajalist tuge.

Heidi Paabort, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi analüütik

Ühiskonnas tõrjutuid on Covid-19 riskirühmana vähe käsitletud. Samas on pandeemia taustal süvenenud ebavõrdsus ja paljud tõrjutud ühiskonnarühmad on sattunud varasemast veelgi haavatavamasse olukorda.

Ettekandes vaatlen Covid-19 pandeemia mõju abiasutuste klientide sissetulekule ning toidu ja peavarju kättesaadavusele Euroopa riikides. Ettekandes tuginen kaheksa EL-i riigi abiasutuste klientide seas korraldatud küsitlusuuringu ning kümne EL-i riigi abiasutuste töötajatega tehtud intervjuudes (N = 32) ja töötubades (N = 5) kogutud andmetele. 

Tulemustest nähtus, et enam kui kolmandik uuringus osalenud abiorganisatsioonide klientidest tundis, et Covid-19 pandeemia sotsiaal-majanduslik mõju on nende jaoks olnud negatiivne. Seejuures kõige negatiivsemalt tajusid seda eeskätt oma kodus (mitte tänaval või sotsiaalhoolekandeasutuses) elavad, nooremas eas ning immigrandi või asüülitaotleja staatuses vastanud. 

Ingeliis Siimsen, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi infoühiskonna ja sotsiaalse heaolu bakalaureuseõppekava lõpetaja

Toetudes kommunikatiivse haavatavuse analüüsi raamistikule (Hansson, Orru, Siibak et al., 2020) uurisime Eestisse saabunud Ukraina sõjapõgenike kommunikatsiooniga seotud haavatavust. Ettekandes näitlikustame seda, kuidas sõjapõgenike haavatavus võib olla mõjutatud mitmesugustest kommunikatsioonitõrgetest, mis on tingitud individuaalsetest, sotsiaal-struktuurilistest ja olukorrapõhistest teguritest.

Meie ettekanne tugineb asjaomaste kriisijuhtide ja vabatahtlikega tehtud poolstruktureeritud intervjuude ning teemakohase dokumentide analüüsi tulemustele.

Uuringust nähtuvad mitmed kommunikatsiooniga seotud probleemid, mida tuleks lahendada riiklikul tasandil, et tulevikus vähendada sõjapõgenike või teiste pagulaste haavatavust. Analüüsi pinnalt toome ettekandes välja soovitusi, kuidas süstemaatiliselt kaardistada sõjapõgenike ja vastuvõtva riigi ametiasutuste vahelise suhtluse takistusi või ebaõnnestumisi ning leida viise, kuidas parandada juurdepääsu riski- ja kriisiteabele, mõista selle sisu ja parendada suutlikkust sellele asjakohaselt reageerida.

Kristi Randla, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi kogukondade arendamise ja sotsiaalse heaolu magistriõppekava lõpetaja

Ida Joao-Hussar, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsioloogia doktorant

3. Ruum 205. Tänase Eesti süsteemsed väljakutsed (modereerib Oliver Nahkur, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsiaalse heaolu uuringute teadur)

Kliimamuutus, elurikkuse kadu ja ressursinappus on tekitanud tungiva vajaduse suunata juba lähiajal paljud tööstusühiskonna aluseks olevad sotsiotehnilised süsteemid kestlikule ja õiglasele arengurajale. Ent kuidas seda teha, kui olemasolevad süsteemid on tekitanud suure rajasõltuvuse, alternatiivsed lahendused pole veel piisavalt küpsed ning soovid tuleviku osas on väga erinevad? Kasutades uudset kuue sekkumispunkti lähenemist, küsis instituudi teadusrühm neid küsimusi hiljuti enam kui 250 eksperdilt, lastes neil hinnata eri tehnoloogilisi ja sotsiaalseid uuendusi Eesti energia- ja liikuvussüsteemi muutmiseks. See ettekanne tutvustab uuringu peamisi tulemusi ja annab ülevaate sellest, milliste tulevikunägemustega ekspertide soovitud (või vihatud) sekkumised klapivad.

Laur Kanger, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi tehnoloogiauuringute kaasprofessor

Eesti riigikaitse põhimõtted toetuvad laiapõhjalisele riigikaitsele, mille kohaselt haarab riigikaitse kogu ühiskonda­. Selle üheks osaks on reservväe põhimõttel üles ehitatud kaitsevägi, mis eeldab noormeestelt kohustusliku ajateenistuse läbimist. Kuigi ajateenistusel põhinev riigikaitsemudel omab üldiselt ühiskonnas tugevat toetust, on toetus madalam nooremate elanike seas, kes ajateenistuse kohustusega silmitsi seisavad. Sageli tajutakse ajateenistust viitena ühest eluetapist teise suundumisel ega nähta, et teenistuse läbimine annaks järgnevaks eluks lisandväärtust. Siiski on ka neid ajateenijaid, kes hindavad saadud ajateenistuse kogemust kasulikuks – teenistust nähakse võimalusena omandada uusi oskusi, panna proovile oma juhiomadusi või kasutada ajateenistust n-ö vaheaastana oma tulevikuplaanide seadmiseks. Millest aga sõltub ajateenistuse erinev tajumine ja kuidas mõjutab see Eesti riigikaitsemudeli jätkusuutlikkust? Ühelt poolt eeldab ühiskondade ja ühiskondlike väärtuste ajas muutumine ka ajateenistuselt kui süsteemilt pidevat kohandumist ja paindlikkust, et säiliks selle jätkusuutlikkus. Samas on ajateenistuse kogemuse kujunemisel ja selle mõtestamisel oluline roll juba noore inimese varasemalt väljakujunenud hoiakutel ja eelhäälestusel. 

Ettekandes tutvustan lähemalt enda doktoritöö uuringuid, kus uurin, milliste ootustega noored ajateenistusse lähevad, kuidas teenistust tajuvad, kuidas see ajas muutub ja kuidas kujundab ajateenistuse kogemus noore inimese edasist riigikaitsesse panustamise valmidust.

Eleri Lillemäe, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsioloogia doktorant

Sotsiaalhoolekande teenuste osutajad teevad tööd toimetulekuraskuste leevendamise nimel, mis võivad eriti teravalt esile kerkida kriisiolukorras. Kuigi need asutused ja organisatsioonid mõistavad hästi oma klientide vajadusi, ei võeta seda teadmist sageli arvesse kriisimeetmete kohandamisel, mis võib suurendada haavatavust ning põhjustada lisakannatusi. Erinevad kommunikatsioonitõrked takistavad ametliku kriisiinfo  ning -juhiste jõudmist haavatavas olukorra inimesteni. Uurisime, millist rolli mängisid sellised abiasutused Covid-19 pandeemia ajal  vahendajana oma haavatavas olukorras klientide ja kriisi lahendavate ametivõimude vahel. Kogusime andmed 10 Euroopa riigis asuvate abiasutuste, nagu supiköögid, päevakeskused, ajutised öömajad ja pikaajalist majutust pakkuvad varjupaigad, töötajate ning juhtidega läbi viidud 32 intervjuust, millele järgnes 5 töötuba ning rahvusvaheline kollokvium 6 keelepõhise arutelugrupiga.  

Uuringu tulemused toovad esile abiasutuste rolli ühiskondlikult tõrjutud inimeste vajaduste esindamisel kriisijuhtidele ja valitsusasutustele (alt-üles-lähenemine) ning ametlike kriisijuhiste vahendamisel oma klientidele (ülalt-alla-lähenemine). Leidsime, et tõhusat vahendamist toetavad pikaajalised ja usalduslikud kliendisuhted, samas kui koostööks vajaliku raamistiku ja traditsiooni puudumine on peamiseks takistuseks kaasava kriisihalduse rakendamisel. Sotsiaalhoolekandeteenuste pakkujate ekspertiisi kaasamine kriisihaldusse ning nende ettevalmistamine kriisiolukordadeks aitab suurendada asutuste ja klientide toimetulekut kriisides.   

Kristi Nero, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi kriisisotsioloogia nooremteadur

Hariduse visioonidokumentides (nt „Tark ja tegus Eesti“) rõhutatakse, et lisaks mitmekülgsele haridusele on oluline tagada lastele koolis heaolu ja toimevõimekus, mis on õnneliku lapsepõlve ja ühiskonna jätkusuutliku arengu võtmetegurid. Eesti hariduses ongi seatud sihiks väärtustada varasemast enam õpilaste koolirõõmu. Haridusvaldkonna arengukavas 2021–2035 on sõnastanud ambitsioonikad eesmärgid: suurendada järgmise 15 aasta jooksul PISA testis tippsooritajate osakaalu 8 protsendipunkti võrra ning kasvatada kooliga rahulolevate laste arvu.

Ettekandes vaatlen, kuidas on muutunud ajas Eesti laste subjektiivne heaolu koolis ning millised aspektid nende heaolu kujundavad. Empiirilise materjalina  kasutan 2018. ja 2021. aastal korraldatud rahvusvahelise laste subjektiivse heaolu uuringu (ISCWeB, Children’s Worlds) Eesti andmeid ning tulemusi Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise (HBSC) uuringust aastal 2021/2022.

Tulemused näitavad laste heaoluhinnangutes pigem langust kui tõusu aja jooksul. Kooliga rahulolu ja vaimne heaolu kahaneb vanusega märkimisväärselt, seda eriti tüdrukutel. Üha enam õpilasi tajub õppetööd pingelisena, suur õppetöö koormus ja sellest tingitud stress on pöördvõrdelises seoses heaoluga koolis. Vaimse tervise probleemide ja vähese sotsiaalse toetusega lapsed on eriti haavatavad keerulistes oludes (nt Covid-19) ning nende õpihuvi on pigem tagasihoidlik. Kirjeldatud laste kogemused ja hinnangud esitavad tõsise väljakutse hariduspoliitikutele ja praktikutele, kuidas suurendada akadeemilist edukust ja koolirõõmu nii, et kumbki neist ei kannataks.

Kadri Soo, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsiaalpoliitika nooremlektor

4. AINULT ZOOMIS: digi- ja andmerikka ühiskonna väljakutsed (modereerib Maris Männiste, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi kriitiliste andmeuuringute lektor)

ID: 990 3489 4619
Pääsukood: 909308

Kodusigade häbistamine, isetehtud Disney tegelaste kõrvade häbistamine, abikaasade häbistamine ja palju-palju muud! Kõlab veidralt küll, aga need on vaid üksikud näited rikkalikust Facebooki häbistamisgruppide skeenest. Kuigi häbistamisel on ühiskonnas pikk ajalugu, on praegusel ajal, kus meie sotsiaalne elu on üha enam kolinud veebikeskkonda, tärganud ka terve rodu uusi huvitavaid häbistamisvorme.

Ettekandes tutvustangi lähemalt, millised on Facebooki meelelahutuslike häbistamisgruppide võlud ja valud ning arutlen selle praktika sotsiokultuurilise tähenduse üle.

ID: 990 3489 4619
Pääsukood: 909308

Kaarel Lott, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi digimeedia uuringute nooremteadur

Andmestunud ühiskonna ja isikuandmete kaitse temaatika on aktuaalne ning Riigi Infosüsteemi Ameti pakutav Andmejälgija teenus on üks kodanikele suunatud isikuandmete kasutamise kontrolli vahendeid. Samas tuleb tõdeda, et Andmejälgija lahendus anti kodanikele kasutamiseks eelnevalt laiemalt tutvustamata, mistõttu ei pruugi paljud inimesed sellise võimaluse olemasolust teadlikud olla. Samuti ei pruugi tõele vastata eeldus, et kõik kodanikud on andmepädevad ning saavad andmetesse puutuvast valdkonnast ise aru. Kuna Andmejälgija kasutajauuring võiks anda olulist teavet mitte ainult teenuse enda vaid ka inimeste andmekirjaoskuse kohta, otsustasin viia läbi intervjuud Andmejälgija kasutajatega. Kasutajaintervjuudes uurisin, kuidas Andmejälgija koondvaateteenus võiks tulevikus erinevates olukordades toimida ja milliseid võimalusi see võiks pakkuda.

Kasutajate kogemustest nähtus, et pealtnäha lihtne Andmejälgija päring võib kasutajates tekitada hulgaliselt segadust ning nõuda rohkesti lisategevusi. Teenust arendades tuleks arvestada kodanike võimalike probleemidega, et tagada nii isikuandmete kaitse kui ka kasutajate usalduse säilitamine.  

ID: 990 3489 4619
Pääsukood: 909308

Hely Blumenfeldt, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi infokorralduse õppekava lõpetaja

Ettekandes võtan vaatluse alla tänaste sotsiaalmeediakeskkondade toel kõrvulukustavaks muutunud infomüra, konspiratsiooniteooriate ja desinformatsiooni leviku ning küsin (ja veidi kindlasti ka vastan): Keda peetakse „uhhuuks“? Miks mõned usuvad „kolmetähelistesse“, reptiilide ülemvõimu ja sellesse, et tuvid on tegelikult valitsuse droonid? Kes on infokorratuses kõige haavatavamad? Ja lõpuks - mida me saame nii indiviidi, kogukonna, organisatsiooni kui institutsioonide tasandil teha, et olukorda parandada?

ID: 990 3489 4619
Pääsukood: 909308

Maria Murumaa-Mengel, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi meediauuringute kaasprofessor

Ettekandes heidame pilgu laste digimaailma ning vaatame, kuidas 5–10-aastastele sealsetest ohtudest tehnoloogiavabalt ja mänguliselt rääkida. Tuginen peamiselt oma magistritöö praktilise osa käigus kogutud teadmistele – mängisin enda loodud meediaõpetuse mänge rohkem kui 3000 lapsega kaheksas maakonnas. 120 korral laste ees uute mängude proovimise, sealjuures nii eksimise, õnnestumise kui otsast alustamise käigus panin nii mõnegi nipi kõrva taha, mida jagada.  

Digitehnoloogia kiire arengu ja laste väga mitmekülgse internetikasutuse tõttu on ennetustöö tegemine aastaid tagasi trükitud materjalide abil üha keerulisem, sest näited vananevad kiiresti, aga tulemusliku õpetuse üks olulisem komponent on väikestele lastele arusaadavate seoste loomine. Seetõttu peavad lastega töötavad spetsialistid leiutama pidevalt uusi viise, kuidas meediast ja digiohtudest rääkida. Loodan anda oma väikese panuse järgnevate teemade käsitlemisega. 

  • Lapsed internetis: võimalused, riskid ja mõjutajad. 
  • Meediaõpetuse mängustamine erinevas vanuses lastega – mida silmas pidada?  
  • Millised on meediamängude tüüpilised probleemid ja nende lahendused? 
  • Meediaõpetuse mängustamise hind hoiakutes.  

Zoomi link: https://ut-ee.zoom.us/j/99034894619?pwd=VTNubGpVNXcrUVlWSVRiNHc2cGVldz09

ID: 990 3489 4619
Pääsukood: 909308

Inger Klesment, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjanduse ja kommunikatsiooni õppekava lõpetaja,

 BECID keskuse projekti kommunikatsiooni ja meediapädevuse spetsialist

13.45–15.00 lõuna (ruumid 204 ja 203)


 

Esinejad (igalt esmalt sissejuhatus 8 minutit, millele järgneb ühine arutelu)

  • Marju Lauristin, Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste valdkonna emeriitprofessor 
  • Krista Lepik, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi infoteaduse lektor
  • Ivo Kallasmaa, Dalton asutaja, Turundajate liidu juhatuse liige
  • Thea Palm, Statistikaameti kvaliteedi ja infokaitse tiimi jurist
  • Siret Schutting, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi vilistlane, tehnoloogia ja kommunikatsioonikonsultant

Vestlusringi juhivad taskuhäälingu „Meediapalat“ eestvedajad ning ühiskonnateaduste instituudi ajakirjanduse ja kommunikatsiooni õppekava bakalaureusetudengid Kristopher Muraveiski ja Martin Erik Maripuu.

Osalejad: 

  • Anu Masso, Tallinna Tehnikaülikooli sotsiaalteaduslike suurandmete kaasprofessor 
  • Mari-Liisa Parder, Tartu Ülikooli eetikakeskuse eetika teadur 
  • Marten Juurik, Eesti Teadusagentuuri teaduseetika valdkonna juht
  • Juhan Kivirähk, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi analüütik 

Arutelu juhib Marju Himma-KadakasTartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjandusuuringute kaasprofessor

ÜTI

Poola, Saksamaa ja Tšehhi tudengid täiendasid Tartu Ülikoolis oma teadmisi militaar- ja riskisotsioloogia ning infovastupidavuse teemadel

Simone Eelmaa kaitseb doktoritööd „The social categorization of sexual abuse“

23. aprillil kell 14.15 kaitseb Simone Eelmaa sotsioloogia erialal doktoritööd „The social categorization of sexual abuse“ („Seksuaalse väärkohtlemise ühiskondlik määratlus ”).
Teadushuvi

Värske teadusbaromeeter kinnitab Eesti elanike usaldust teaduse ja teadlaste vastu