Andra Siibak ja Kristjan Kikerpill: „Tähelepanuoreoolid hariduses“

Instituudi meediauuringute professor Andra Siibak koos infoõiguse ja digisotsioloogia lektori Kristjan Kikerpilliga kirjutasid Sirbi lehekülgedel Hiinas katsetatavatest elektroentsefalograafia anduritel töötavatest peavõrudest. Loe, kuidas need töötavad ja mida tähendavad ühiskonna jaoks.

Mõelge oma viimasele mälestusele koolist, klassiruumist ja toolidel nihelevatest rüblikutest. Kes seab laual asju korda, kes vaatab veel enne koolitunni algust igatsevalt aknast välja, sest õuest kõlavad klassi ikkest ajutiselt vabastatud kaaslaste kilked. Ainetundi segavaid faktoreid, sealhulgas nii hääli, objekte, inimesi kui ka uitmõtteid, on kahtlemata palju.

Nüüd kujutage ette sama olukorda, kuid lisage iga õpilase laubale, kuhugi silmade ja pealae vahele, ulmefilmi sobiv peavõru. Võib-olla lihtsustab ettekujutamist mõni hiljutine isiklik või vahendatud kokkupuude virtuaalreaalsusprillide või -peakomplektidega. Jutuks tuleva tehnoloogilise peavõru puhul on tegemist märksa elegantsema ja tagasihoidlikuma seadmega. Kujutluspilt ette manatud, tekib paratamatult küsimus, milleks õpilaste küljes selline atribuutika. Vastus on lihtne: elektroentsefalograafia (EEG) anduritel töötavad peavõrud võeti ühes Hiina Rahvavabariigi põhikoolis eksperimentaalkorras kasutusele õpetajate töö hõlbustamiseks, kuna need aitavad mõõta õpilaste tunnis kaasatöötamist ja keskendumist.

Õpilaste ajulaineid lugevad tehispeavõrud toimisid valgusfoori põhimõttel: kui peavõru keskosas paiknev indikaatortuluke oli punane, näitas see, et õpilane on õppimisele keskendunud ja töötab pingsalt kaasa; kui tuluke oli kollane, siis jättis õpilase keskendumine soovida, ning kui põles sinine tuli, võis eeldada, et kaasatöötamist ei toimu, õpilase aju on lõõgastusseisundis. Peavõrude toimimisloogikat teades võiks seega eeldada, et punane tuli peavõrul põleb juhul, kui õpilane maadleb võimatuna näiva matemaatikaülesandega, ning sinine hetkel, mil aju­gümnastika vaibub ja mõtted lemmikjuutuuberi viimases postituses nähtule eksivad. Ometi võivad inimesed pingsalt keskenduda väga mitmesugustele tegevustele ja mõtteobjektidele, seega pole üheselt kindel, kas näiliselt matemaatikaülesannet seediv õpilane ka tegelikult oma peas arve kokku lööb, sest sama hästi võib ta mõelda, kuidas koju pääsedes pooleli jäänud arvutimängus järgimise tasemeni jõuda. Seega on juba eos kaheldav, milleks või millise tõhususega neid tähelepanuoreoole üldse kasutada kõlbab.

Loe artiklit tervikuna Sirbist.